Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva märts, 2021 postitused

Tiina Tamman "Otseütleja"

  Romaan esimese Eesti Vabariigi diplomaadi Johan Leppiku elust, mis põhineb nii arhiivist leitud kirjavahetusel kui kirjaniku enda fantaasial. Raamatus leiab lähemat kajastamist II maailmasõja aegne ja järgne endiste Balti riikide diplomaatide elu Euroopas, kõige enam muidugi Leppiku enda tegevus. Vaatamata tema tagandamisele järgnenud majanduslikult raskele ajale ja  traagilisele olukorrale isiklikus elus, jätkas ta siiski Eesti Vabariigi nimel võitlemist, kirjutades Eesti riigi ebaõiglasest kohtlemisest ajakirjanduses ning aidates hätta sattunud kaasmaalaseid. Vahetult peale saatkonna ruumidest ilma jäämist tutvub Leppik pooljuhuslikult Elsaga, kellega suhtlemine peletab veidi tema üksildustunnet. Peale Elsa Itaaliast lahkumist ilmub, aga lehes artikkel vene spioonipaari tabamisest ja fotol olev naine meenutab, talle hirmsasti Elsat ning mõte sellest, et ta andis vene spioonile kogemata väärtuslikku teavet, piinab teda pikalt. Elu armastuse leiab Johan Leppik, aga juba üsna kõrges v

Vahur Afanasjev "Õitsengu äärel"

Romaani sündmustik toimub lähitulevikus, aastatel 2028-2029. Pandeemia on jäänud selja taha, kuid inimkonnale terendab uus ja suurem kriis – Maad ähvardab kokkupõrge asteroidiga. Peategelaseks, kelle kätes on planeedi saatus, on ülinutikas, tegus ja üle mõistuse jõukas keskealine lätlanna Dotty. Teda ümbritseb värvikas ja mitmerahvuseline seltskond alates abikaasast, kelleks on maailmakuulus, kuid õrnahingeline eestlasest kunstnik Aivar, kelle edu tugineb suuresti naise nutikusel ja jõukusel.  Nagu öeldud, tegelaskond on väga värvikas ning sündmused toimuvad üle kogu maailma. Näiteks on üheks võtmetegelaseks Lõuna-Aafrika päritolu miljardär, tehnoloogiagigant Bash Venters. Lisaks teadlased, tipp-poliitikud, vandenõulased ja paljud teised. Muuseas Venemaal on võimul endiselt Vladimir Putin! Tegemist on väga mahuka ulmepõnevikuga. Kui lugemisse pisut pikem paus sisse juhtus, tuli nii mõnigi kord arvukate liinide ja tegelaste tõttu lehti tagasi lapata, et aru saada, kes on kes ning mis as

Jenny Jägerfeld "Minu suurejooneline elu"

Raamatu peategelane on 12-aastane Siggie. Tal on ema, kaks nooremat õde ja võõrasisa. Ühel päeval sai emal mõõt täis, sest ta pidi kõik tööd peres üksi ära tegema. Ta ütles, et tal oleks nagu neli last, ainult et üks on habemega ja joob õlut. Naine otsustas mehest lahku minna ja kolida lastega Stockholmist oma lapsepõlvekoju Skärblackasse. See, et pere vanaema juurde kolis meeldis Siggile väga, poiss nägi, et tal on võimalus endale restart teha. Uueks inimeseks saada. Nimelt tahtis ta populaarseks saada. Tohtutult populaarseks. See oli ehk pisut liiga optimistlik variant. Realistlikum soov oli see, et ta tahtis inimestega rääkida, ilma et nad vahiksid teda nagu imelikku. Stockholmis päris nii ei olnud. Koolist ei leidnud Siggie endale sõpru, oli kiusatav, tundis ennast üksikuna. Kiusamise põhjuseks on poisi terviseprobleemid. Tal on nõrk silm. Ta kõõritab. See tähendab, et üks silm paistab alati nina poole vaatavat, isegi kui ta seda ei taha. Väiksena oli tal silma peal lapp. See oli

Elisabeth van den Bosch-de Jongh „Kirjad Läände“

 Jõuka hollandlanna kõrvalpilk Eestile, kirju aastaist 1917–1929 Raamatusse koondatud kirjade ja artiklite autoriks on Elisabeth van den Bosch-de Jongh, kes oli Tallinnas töötanud Hollandi ettevõtja ja inseneri, hilisema Hollandi konsuli Eestis abikaasa. Tema tekstid annavad hea pildi sajanditagustele sündmustele ja eluolule Tallinnas, sealhulgas oli ta tunnistajaks mitmetele meie ajaloo olulistele sündmustele, näiteks detsembris 1924 toimunud riigipöördekatsele. Konsuli abikaasana kuulus ta kõrgseltskonda, suheldes paljude oluliste inimestega, näiteks ministrite, aadlike ja teiste välisriikide esindajatega. Tema põnevad kirjeldused annavad aimu, millist elu elati Eestis sada aastat tagasi ja milliste raskustega rinda pisteti. Erakirjade kõrval on raamatus ka Elisabethi Eesti teemalised artiklid, mis avaldati Hollandi ajalehes Nieuwe Rotterdamse Courant. Maarjamäe loss 20.sajandi alguses Foto: Eesti Ajaloomuuseum Saja aasta tagused Tallinna linna kirjeldused on ühtviisi äratuntavad kui

Suzy K Quinn "Mitte minu tütar"

Lorna on teismelisena sügavalt sisse võetud rokistaar Michael Reyji Rayst, sattunud tema mõju alla, taludes suure armastuse nimel mehe vaimset ja füüsilist vägivalda. Nüüd on ta oma 16 aastat tütart igasuguste vahenditega kurja maailma eest kaitsnud: tema kodu on nagu kindlus ja teismelisel Liberyl on keelatud sõpradega väljas käimised. Loomulikult tekitab see tüdrukus trotsi, seda enam, et ema poolt ei tule mingeid selgitusi ja oma päris isast teab ta ainult seda, et too on koletis, kellega mingil juhul kokku sattuda ei tohi. Siiski tahab Liberty ise veenduda selles, kellega on tegemist ja põgeneb kodust, et isaga kohtuda. Viimane naudib oma tohututes maavaldustes rikka kuulsuse elu ja tütre saabumisega saabub ka täiuslik õnne tema õuele. Loomulikult pole miski nii, nagu paistab ja kogu minevik oma kohutavate saladustega hakkab lahti rulluma. Paljastub rokistaari tegelik olemus, aastakümnete tagused võikad kuriteod ja sadistlik käitumine selle nimel, et hoida oma laitmatut renomeed. A

Cara Hunter „Ohjeldamatu raev“

Tegu on neljanda eestikeelse raamatuga sarjast „Inspektor Fawley juhtumid“ ning seekordses osas tuleb politseinikel tegeleda teismeliste tüdrukute vastu suunatud rünnakutega. Ega rohkemat ei saagi öelda, kui et taaskord on tegu väga põneva, hästi üles ehitatud ja lõpuni üllatusi pakkuva krimiromaaniga. Cara Hunteri raamatute tegevus toimub Oxfordis ja peategelaseks on sümpaatne inspektor Adam Fawley, kellel erinevalt nii mõnestki teisest krimiuurijast ei ole küll halbu iseloomujooni, kuid on siiski keeruline minevik, mis paratamatult tema tööd mõjutab.  Varem on eesti keeles ilmunud Cara Hunteri raamatud „Nad ei leia sind iial“, „Pimeduse kütkes“ ja „Väljapääsu ei ole“.

Jodi Taylor "Üks neetud jama teise otsa"

Ahoi, inimesed, kellele meeldivad filmid nagu “Mats minevikust” või “12 ahvi”, võite rõõmustada: kirjastus Varrak andis avalöögi Jodi Taylori ajarännuraamatute sarjale. Esimene on “Üks neetud jama teise otsa”. Kui põnev oleks ise sattuda kuhugi minevikku ja vaadata, kuidas siis oli: jälgida dinosaurusi, kuulsaid inimesi, põnevaid sündmusi ja muidugi omades võimalust silmapilkselt lahkuda, kui asi ohtlikuks läheb. Autor on sinna lisanud veel võimaluse ajalugu ninapidi vedada: näiteks lähed ajaloos sinna, kus tead, et mõni ürik või ese on enne kadumist veel alles, peidad selle maapõue ja siis tagasi enda ajas olles saadad oma asutuse arheoloogid seda välja kaevama. Jodi Taylori kirjeldusoskus on muljetavaldav, raamatulugemine ei jää alla filmivaatamisele!                                                                                                                                                                                                                                       Soov

Anna Žigure "Läti rahva käekäik"

Mulle tundub, et eestlased ei tea meie naaberriigi Läti ajaloost just kuigi palju ning ega eesti keeles ei ole sel teemal just palju raamatuid ka ilmunud. Läti kirjaniku, tõlkija ja diplomaadi Anna Žigure koostatud ja Loomingu raamatukogu sarjas ilmunud raamat sisaldab lätlaste mälestusi aastast 1914 kuni aastani 2018. Läbi paljude inimeste mälestuste saab ülevaate meie naabermaa viimase sajandi olulisematest sündmustest ja eluolust. Eesti ja Läti ajaloos on viimasel sajandil olnud väga palju sarnast alates iseseisva riigi moodustamisest 1918.aastal. Nõukogude okupatsioon, küüditamine ja venestamine, taasiseseisvumine ja liitumine Euroopa Liiduga – need sündmused on ühtmoodi mõjutanud eestlaste ja lätlaste elu. Kuigi mälestused on erinevad ja  puudutavad väga erinevaid teemasid, moodustavad need raamatus terviku ja annavad hea ülevaate viimasest sajandist Läti ajaloos. Ja Eesti ajaloost tuttavate teemade kõrval leidub neidki teemasid, millest mina lugesin esmakordselt. Üheks sellis

Sally Coulthard “Floriograafia: lillemüüdid, -maagia ja -keel”

    “ Oma valitsemisajal 1600ndate lõpus oli Toscana suurhertsog Cosimo III de`Medici välja töötanud salajase šokolaadiretsepti, mida saatis suurepärane edu ja seda läkitati teistele Euroopa kuningakodadele kui väga erilist kingitust. Inimesed jagelesid, et saada tükikest seda dekadentlikku peenelõhnalist šokolaadi, kuid ei osanud välja nuputada, mis selle nii maitsvaks tegi. Alles pärast Cosimo surma sai retsept lõpuks avalikuks. Salajane koostisosa? Jasmiiniõis.” Me imetleme ja nuusutame lilli, istutame ja nopime neid ja kingime üksteisele erinevatel puhkudel. Aga lilledel on ka oma lugu ja paljud õied sümboliseerivad midagi. Lille kinkides temale omistatud tähendust teadmata võib mõnikord nö ämbrisse astuda, kui lille saaja sellest kingitusest sõnumit otsib. Sally Coulthardi raamat on hea ülevaade 50 lille kohta. Saame teada, mida need lilled sümboliseerivad, milline on nende koht mütoloogias, mida kõnelevad neist lilledest meieni jõudnud legendid. Hulgaliselt on toodud n

Tom Malmquist "Kõik see õhk meie ümber"

Pealkiri on väga poeetiline ning seda üllatavam on romaani sisu, milles omanäoliselt on ühendatud  arenguromaan ja krimiromaan. Raamatus on autor sidunud sündmuseid enda elust fiktsiooniga. Peategelane püüab eneses selgusele jõuda ning tema  kasvamine toimub uurides teismeeast kummitama jäänud lahenduseta mõrva.  Luuletaja ja ajakirjanik Tom leiab juhuse läbi noorusaegse ajalehe, kus artikkel koopamõrvast. Tapetud mees leiti alasti mereäärsest koopast ja politsei arvates oli esialgse uurimise põhjal tegemist kättemaksumõrvaga. Tomi hakkab Mikael K lahenduseta mõrvalugu piinama ning ta otsustab seda elukaaslase Karini utsitamisel ise uurima hakata.  Mõrvatu Mikael K oli pärit katkisest perekonnast, tal puudusid lähedased suhted ning ta tundis ennast üksikuna, mistõttu oli ka tema vaimne tervis mingil määral häiritud. Tom tutvus toimikute ja muude materjalidega, intervjueeris nii Mikael K perekonda, töökaaslaseid, juhtumiga seotud politseinikke kui teisi tuttavaid, misläbi selgus, et mee

Massimo Centini "Maailma vaimne kultuuripärand. Kultuuritraditsioonid ja -nähtused UNESCO esindusnimekirjas"

  Kunagi väga noorena arutlesime kursusekaaslastega elu üle. Olin veendunud, et kui ükskord saabub päev, mil mul ei ole tekkinud ühtegi uut mõtet ega ideed, mitte ainsatki uut taipamist ja ma ei suuda ümiseda isegi värskeltsündinud viisijuppi, on mu eksistents mõtte kaotanud. Praeguseks olen kindel, et kreatiivsus on inimese kaasasündinud omadus, üks olulisemaid, mis inimesest inimese teeb, isegi kui intellektiga on lood just nii, kuidas kellelgi. Kui loomise vajadusele lisada uute oskuste õppimine ja kaasata kolm suurt I-d: inspiratsioon, intuitsioon ja intellekt, võib sündida suuri asju. Suured asjad on need, mida vajatakse ja mis kestavad ajast aega. Kui kogu käegakatsutav ja materiaalne kõrvale jätta, siis suured on teadmised ja oskused, mida antakse edasi põlvest põlve ning mis on kasutatavad ka tänapäeval. Suured on ka kombed ja tavad, mis on ühele kogukonnale omased ja mis kusagilt aegade hämarusest meieni jõudnuna on järgitavad praegugi. See kõik on vaimne kultuuripärand. Juba