Lugemispäevik

Gertrude Kieli põnev teaduslugude raamat “Mida taevas võib meile rääkida” tekitab igatsuse vanatädi järgi, kes suudab lapses sütitada huvi teaduse vastu. See on kaasahaarav lugu kaheksa-aastasest Williamist, kellel tuleb tervelt üks nädal oma suvevaheajast veeta tädi Gunvori juures. Tõre tädi Gunvor on Williami ainus sugulane, tema emaema õde, seega ainus, kes saab poisi enda hoole alla võtta seni kauaks kui ema on kursusel ja isa tööreisil. William on täiesti kindel, et tädi juures veedetud aeg saab olema elu kõige hullem nädal, aga poisi suureks üllatuseks asi nii ei lähe. Tädi Gunvoril on jagada huvitavaid lugusid teadusest ja teadlastest, lugusid vürtsitavad vaatlused ning katsed kodus leiduvate vahenditega aga ka kohalikust observatooriumist laenatud pikksilmaga. Loole lisavad salapära ja põnevust tädi majas kostvad kummalised hääled, millest tädi rääkida ei taha. Iga kord kui hääled kostavad, hakkab tädil jube kiire ning pärast ei ole temast mõni tund jälgegi. Tahad teada, mis sa

Sattus ette üks naljakas kriminull. Indrek Hargla on hakanud välja andma sarja Kriminaalne raamatukogu ja esimene anne ongi seal tema enda “Heade mõrvade linn: Kolm mõrvalugu Tartust”. Ulme, aga selline tõepärane. Tegevus toimub peatselt peale meie aega Tartus ja seetõttu on tegevuspaigad kõik tuttavad. Naljakaks teeb asja see, et vahepeal on riik hakanud kõvasti kultuuri rahastama ja kultuuriühingute ja muuseumide vahel käib võitlus, kes suurema noosi saab. Muuseumid on koondunud huvigruppidesse, neil on oma professionaalsed luuregrupid. Oma huvide kaitseks võib kõne alla tulla isegi mõrv. Rahad on tõepoolest suured: “Me maksame ühe poogna ilukirjandusliku teksti eest tuhat eurot pluss maksud, metakirjanduse eest kakssada eurot lehekülg. Illustratsioonide eest kolmsada eurot tükk”, ja seda ajakirjas. Peale kultuuriasutuste pretendeerivad parnassile ka ülikool, mis tahtis muudkui muuseumihoonetesse oma allasutusi ja Lõunakeskus, mis meelitas muuseume veel suurema rahaga, et neist teema