Lugemispäevik

Jeannette Walls'i romaan "Klaasloss" oli aastal 2015 minu ja paljude kolleegide lemmikteos, seetõttu oli positiivse lugemiselamuse ootus ülikõrge. Lähemalt saab tema eelmisest raamatust lugeda siit:  http://lvkrkraamatublogi.blogspot.com/2015/04/jeannette-walls-klaasloss.html Kui "Klaasloss" põhines autori enda elulool, siis "Hang the Moon" tegevustik toimub kuiva seaduse aegses Ameerikas, Virgina osariigis asuvas Clarebourne'i maakonnas ning on osaliselt inspireeritud ajaloolistest isikutest ja sündmustest. Peategelaseks Sally,  noorelt ema kaotanud, Clarebourne'i  suurmaaomaniku ja juhtfiguuri Duke Kincaidi tütar.  Duke on  karismaatiline, kolmandat korda abielus, armastav ja hooliv isa, lugupeetud valitseja, kes on mõistev ja õiglane hädasolijate suhtes.  Elu- ja põllumaad kasutavad  rentnikud maksavad talle nii põllusaadustes kui salaviskis ( moonshine )*, mis aga tolleaegses Ameerikas sugugi seaduslik pole.   Enda poega peab Duke nõrgukese

Kaamerad, mobiilid, sisselülitatud arvutid ja telerid, droonid: aina laieneb inimeste jälitamise mooduskond. Olete ehk isegi mõelnud, kuidas tänapäeval üldse põgeneda. Anthony McCarten on selle uitmõtte vormistanud romaaniks “Kao jäljetult”. Üks firma tahab katsetada oma jälgimistehnoloogia uuendusi ja korraldab kümnele vabatahtlikule võistluse: kes kuu aja pärast on ikka veel leidmata, võivad omavahel ära jagada 3 miljonit. Osalejatele antakse kadumiseks 2 tundi ja siis läheb jälitamiseks. Kaduja number 1, kahe lapsega üksikema, otsustas end koos lastega lasta vanaisal viia looduskaitsealale telkima. Jälitajate arvutid tuvastasid perekonna auto maanteel ja välja saadetud kinnivõtmisrühm jõudis peatselt peale vanaisa nende varjumiskohta. Kaduja number 2, pensionil erusõjaväelane, otsustab sõita vanade sõjaväesemude poole. Otsijad leidsid lähemalt suheldud sõbrad Floridast, tungisid uuemate autode kokkupõrke hoiatussüsteemidesse ja arvutid sõelusid kõnnakutuvasti abil ühest bussijaama

  Nina Lykke on väga huvitav Norra kirjanik, kelle uut raamatut ma põnevusega ootasin. On ju tema Põhjamaade romaani sarjas ilmunud vaimukas “Surmahaigus” perearst Elinist olnud lugejate seas menukas ja hinnatud. Nüüd ilmunud romaan “Ega me siin lõbu pärast ole” on ootamatu ja üllatav, sest oma kuulsusesära kaotanud kirjanik Knut ei ole just eriti meeldiv tegelane. Knuti läbimurdeteose ilmumisest on möödunud kakskümmend aastat, kirjutamine on muutunud ebaõnnestumiste tõttu vastumeelseks ja igavaks. Et mingilgi tasemel ära elada, peab ta töötama hooldekodus valveid tehes, tundes ennast mutrikesena masinavärgis. Seepärast on kutse Lillehammeri kirjandusfestivalile teretulnud vaheldus ning väljapääs rahalisest kitsikusest lootusega heale söögile ja honorarile. Viimased päevad on vaene kirjanik toitunud ainult kuivikleivast, munadest ja naaber Franki veiniriiuli varudest. Reis Lillehammerisse kujuneb MeToo ja tõsielustaaride poolt tagakiusatud valge keskealise mehe vaevaliseks eneseleidmi