Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva juuli, 2017 postitused

Keiti Vilms „@KEITIVILMS“

Paljudele Keiti Vilms ilmselt enam tutvustamist ei vaja, kuid kes temast veel kuulnud ei ole, siis Keitit võiks nimetada ka „säutsupääsukeseks“ või „meie aja Aavikuks“, kes Twitteris ja Facebookis oma säutsude ja kalambuuridega tuntuks on saanud. Värske raamat „@KEITIVILMS“ sisaldab valikut Keiti parimatest säutsudest, kuid juba ette teades, et lugedes kasvab huvi, tasub pilk peale visata ka Keiti Vilmsi Facebooki ja Twitteri kontodele. Ja lõpetuseks mõni teaser (tõlgituna sobiks ehk „huviärataja“) ka: Maalril on värvid läbi. Rumakartlik. Kevadega algab ka kohustuslik aiateenistus.

Kate Atkinson "Lõpetamata juhtumid"

Kui te olete rõõmsameelne, elluuskuv inimene, siis lugege Kate Atkinsoni raamatut "Lõpetamata juhtumid" - see kärbib teie tiibu tuntavalt. Masenduses, inimestes pettunud lugejale võib see mõjuda aga kahtemoodi - ta muutub veelgi depressiivsemaks või hoopiski enesekindlamaks, sest valitud inimesivältiv elu on olnud õigem ja ohutum. ...pärast seda polnud ohutut aega ei valges ega pimedas... ...õnne pole olemas, ainult tühjus... ...keegi ei lahku siitilmast elavana... Kas üldse soovitada raamatut, mis teeb su tuju halvaks, olemise närviliseks ja ärevaks, jättes paratamatuse ning võimetuse tunde? Sa kahtled näiliselt ohututes veidrikes, kes püüavad su tähelepanu, isades, kellel on imelikud tütred, emades, kes enam ei jõua ja hooligi (mahatallatud naised teel närvivapustuse ja surmani). Sa mõtled nende ohvritest ennastpiinaval moel, sest raamatus kannatavaid ja surevaid tüdruklapsi sa aidata ei saa. Kas saab eluski?  Kõike ei saa ette näha ja ära hoida ka oma last väg

Reet Made "Peidust välja"

Lugu saab alguse kõige tavalisemast prügikoti ära viskamisest. Nimelt leiab 13-aastane Maret (õige nimega Pia-Maret) prügikastist erilise käevõru, või õigemini ilusa sametkarbi. Ta küll teab et prügikastis sobrada ei tohi ja üleüldse on see rõve, aga siiski paelub karp Maretit nõnda, et ta võtab selle endale. Kes küll on nii ilusa karbi koos käevõruga minema visanud?  Kogu lugu võtab üsna müstilise pöörde, kui Maret avastab kodus käevõru lähemalt uurides sealt nime "Pia" koos enda sünnikuupäevaga. See ei saa ju võimalik olla?!? Peale seda on Maret kindel, et käevõru kuulub just talle endale. Tundub, et käevõru mõjutab teda kuidagi. Üsna pea ilmutabki Maretile tema nii öelda alter ego ehk teine mina - Pia.  Maret elab koos oma isaga. Lisaks isale on Maretil ka vanaema, memme ja sõbranna Meelika. Neile ei taha Maret alguses käevõru saamise loost küll rääkida, kuid lõpuks tuleb tal seda siiski teha, sest muidu tuleb tal liigse valetamisega juba pahandusi.  Pia-Maret on kü

Haruki Murakami „Kafka mererannas”

Haruki Murakami raamatute lugemist olen alati nautinud ning nii läks ka seekord. Lugemine läks üsna ladusalt, nii et üsna ootamatult olid kõik ligi 600 lehekülge läbi loetud. Algul oli harjumatu, et paralleelselt oli kirjeldatud erinevaid lugusid. Hiljem hakkasid otsad kokku minema ja sai selgeks, et erinevad lood on omavahel seotud. Üsna palju on müstikat ja fantaasiat. Kirjeldatud loos on ka palju sümboleid, peidetud motiive. Ütlen ausalt, et kõigest ei saanud ma aru. Arvatavasti peaks raamatut rohkem kui ühe korra lugema, et võimalikke varjatud sõnumeid taibata. Isegi kui ei saa igast seosest aru, siis sellegi poolest on meeldiv end kirjeldatud olustikku sisse elada. Huvitav oli lugeda peategelase ja tema töökaaslasest sõbra Oshima-sani omavahelisi sügavamõttelisi vestlusi. Raamatus kohtab nii lääne kui ka jaapani kultuuri ja meelsust.