Lugemispäevik

Põhjamaade lastekirjandusega seostub minu jaoks esmalt kolm silmapaistvat naist – Tove Jansson, Ilon Wikland ja Astrid Lindgren, – kellest kõigist on viimastel aastatel ilmunud mitmeid elulooraamatuid. Võtsin nõuks lugeda ja siinses blogis oma muljeid jagada kolme raamatu kohta: Tuula Karjalaineni „Tove Jansson: tee tööd ja armasta“ Enno Tammeri „Ilon Wikland. Elu pildid“ Jens Anderseni „Astrid Lidgren. Päev nagu elu“ Tuula Karjalaineni raamatu pealkiri „Tove Jansson. Tee tööd ja armasta“ põhineb Tove Janssoni eksliibrise tekstil. Töö ja armastus olid Tovele terve elu kõige tähtsamad just selles järjekorras. Tove elu ja kunst on omavahel tihedalt põimunud – ta kirjutas ja maalis omaenese elu ning leidis materjali lähiümbrusest: sõpradest, reisidest, ka isiklikest kogemustest. Kuigi Tove Jansson seostub enamasti just muumidega, oli tema looming hoopis suurem: ta maalis, joonistas karikatuure, illustreeris, kirjutas. Muumid aga tõid talle rahvusvahelise kuulsuse.

Katrina Kalda on maalinud väga sünge pildi maailma allakäiguteest. Altruism kaob, inimesed muutuvad ning hakkavad käituma teisiti, kuna nende peamiseks eesmärgiks on vaid ennast elus hoida. Pool romaanist oli väga huvitav, kuid siis hakkas kõik kuidagi korduma. Lõpp valmistas pettumuse, ootasin mingit eepilist düstoopiale väärilist lahendust, mida aga kirjanik ei pakkunud.  Kolme erineva põlvkonna naise jutustatud  lugu tulevikust, nimeta maal, linna äärealadel. Tasandik, ääremaa, toksiline tsoon. Tagasiteed Linna ei ole. Tasandikule pagendatakse eksimuste eest või kuna sa lihtsalt ei ole enam Linnale vajalik. Elu Tasandikul on trööstitu, inimesed elavad reostatud keskkonnas, epideemiate küüsis, pidevas puuduses, külmas ja näljas. Inimeste tööks on ümbertöödelda Linna jäätmeid. Toitu ja muud saab talongide eest, vaba aeg kulub materiaalsetele muredele, järjekordades seismisele ning, vahetuskaubandusele. Sabine, Astrid ja Marie (vanaema, tütar ja tütretütar) elavad Tasandiku vanas

Mõlemad raamatud, nii „Orb X“ kui selle järg „Mees eikuskilt“ olid nii põnevad ning peategelasest palgamõrvar nii sümpaatne, et raske oli nende lugemist mõne muu tegevuse vastu vahetada. Evan Smoak valiti poisikesena lastekodust ja kasvatati  üles „orbude programmis“. Temast sai külmavereline ja professionaalne palgamõrvar Orb X, kes algselt vabastas maailma „pahadest“ riigi tellimusel, hiljem aga, et mitte lasta oma oskustel kaotsi minna, hakkas osutama nö teenust neile, kes seda tõesti vajasid. Iga abisaaja pidi lihtsalt tema telefoninumbri järgmisele abivajajale edasi andma. Kogu tema tegevus oli üksikasjalikult ülima täpsusega läbi mõeldud ning turvatud ja kuigi mitte kõik ei läinud alati nii, nagu ta oleks soovinud, tuli ta eluga (kuigi mitte alati tervisega) välja ka kõige uskumatumatest olukordadest. Ometi oli temalgi igatsus lihtsate inimlike väärtuse järele nagu perekond, keda ta oma olemasoluga ohtu ei peaks seadma. Kuid sellest karussellilt maha hüppamine ei ole mõ