Lugemispäevik

Kirjastuse Petrone Print „Minu” sarja 100. raamat telliti reisi(äri)mehelt Tiit Pruulilt. Pealkirjaks sai suurejooneline „Minu maailm”. Isiklike muljete huvilisena mõtlesin, et vaatan sisse, mida ta tervest maailmast suutis nii pisikesse raamatusse mahutada. Hakkasin sissejuhatusest peale ja tundus, et liiga suurustlev, lugesin edasi ja edasi ja kaks tundi ja ei suutnudki enne lõpetada, kui raamat läbi sai. Mis selle paeluvuse siis tingis? Ma arvan, et kohalike inimestega kohtumiste ja vestluste esitamine. Palju otsest kõnet tekitas tunde, nagu loeks ilukirjandust. Näiteks: „”Millal sa Kasahstani elama tulid?” alustasin pärast esimest valgusfoori.  „Mis mõttes tulin, ma olen kogu aeg siin elanud. Seitse põlve, nagu öeldakse. Kogu see Lõuna-Kasahstan on usbekke täis. Meid on sel maal üle poole miljoni.” „Kasahhi keelt räägid?” „Mui-du-gii,” teatas Rustam käsi laiutades. Rustamil oli omapärane sõidustiil – ta roolis autot oma suure kõhuga. Kätega ta kas vehkis, et oma sõnade

„ Sa pead aru saama, kuidas depressiooniga ellu jääda, mis pole tõesti kerge, kuna depressioonis olles oled rohkem kurnatud kui terve elu jooksul kokku ja su aju valetab sulle ja sa tunned, et ei väärigi aega ja energiat (mida sul sageli isegi pole), mis on vajalikud abi saamiseks. “ „ Tõeliselt hirmutav on see, et mõnikord ajab täiuslikkus asjad hullemaks. Sa peaksid kurb olema, kui asjad on halvasti, aga kui oled kurb siis, kui sul on olemas kõik, mida sa peaksid väidetavalt soovima? See on täiesti halvav hirm. “ Raamat räägib küll vaimuhaigusest, depressioonist ja ärevusest, aga seda kohati naljakalt. Aeg-ajalt tekkis küll segadus, et miks ma naeran, siin on ju tegelikult tõsised asjad kirjas. Huvitav, kas humoorikamad inimesed ongi tihti suures ärevuses või isegi depressioonis ning kannatavad palju või on kunagi pidanud palju üle elama. Kas huumor on mask, vahend ellujäämiseks? Ma igaks juhuks liiga palju ei mõtle sellele, sest muidu hakkan iga nalja viskavat inimest inten

Läheneva isadepäevaga seoses on hea Teile tutvustada Ilmar Tomuski uut vahvat lasteraamatut "Isamoodi unejutud". Raamatu tegelasteks on viieaastane Marta koos ema-isaga. Marta käib lasteaias ja ema-isa tööl. Isa on autolukksepp ja mehaanik, ta teeb oma tööd väga hästi ja on muidu ka väga tore isa, kuid tal on üks viga - ta ei oska unejuttu rääkida.  Marta on tüdinenud tuntud unejuttudest ja palub isal midagi uut välja nuputada. Isa on algul üsna hädas, kuid mida aeg edasi, seda ladusamalt hakkavad isal erinevad unejutud pähe tulema. Näiteks leiab isa muinasjuttudest järgmised lood: Punamütsike, Taukar ja kolm lendavat põrsast; Vapper Rüütel ja vangistatud salat; Kuidas rumal arbuus Kuu peal lõhki läks; Kuidas siga, konn ja prussakas jaanipäeval jõule pidasid; Miks ema kunagi habet ei aja ja palju teisi lustakaid jutte.  Isa unejutud meeldivad Martale nii väga, et ta hakkab neid samu jutte lasteaiakaaslastele rääkima. Ka lasteaiakasvatajale meeldivad sellised unejutud,