Lugemispäevik

Vahel on vähe aega ja tahaks ometi midagi lugeda või jälle enne magamaminekut millegi üle mõtiskleda, et tuleks hea uni: sellisel juhul on selle kogu erineva pikkusega novellid just parajad. No näiteks hakkad hommikul uksest välja astuma, on veel minut aega ja loed siis miniatuuri “Kelluke”: “Panin endale kellukese külge. See heliseb kui ma liigutan. Helina järgi saan teada, kus ma olen.”- ja ongi hea tuju tööle lipata. Või “Rantjee elu”: “Rantjee, nagu te kindlasti teate, peab tõusma enne kukke ja koitu. Kui emb-kumb, kas kukk või koit, söandab ennast enne rantjeed üles ajada, siis selliseks puhuks tunneb rantjee vajalikke inimesi. Rantjee helistab vajalikele inimestele, ehk teeb koguni põgusa visiidi, ja kukk või koit (kumb iganes oli antud konkreetsel juhul patune) peab oma etteruttamist kibedasti kahetsema. Esimesena tõuseb ikkagi rantjee, nii need asjad käivad. Erinevalt kukest ei hakka rantjee kisendama, et ta on nüüd ärkvel, tõusku ka kõik teised. Erinevalt koidust ei hak

Sündmused jooksevad paralleelselt jutustatuna kahe mehe poolt. Üheks neist on keskealine, argielust väsinud ja netiporno sõltuvuses Leo ning teine värskelt vanglast vabanenud Karl. Mõlemaid ühendab soov kogeda lõpuks ometi midagi tõelist – tõelist naist, tõelist peret, kohta ühiskonnas.  Raske lapsepõlvega Karli suur soov on muuta elu paremaks – eelkõige enda oma –, kuid nagu öeldakse „põrgutee on sillutatud heade kavatsustega!“. Elamata jäänud elu tuleb teha tasa ning seda võimalikult kiiresti ja vahendeid valimata. Nii siis peagi kahe mehe teed ristuvad ning elud pöörduvad pahupidi.  Lugu räägib sõltuvusest, erinevatest inimesi vaevavatest ihadest, inimloomusest. Põhjustest ja tagajärgedest. Isegi kõige võikamad teod võivad inimese enda silmis leida õigustust. Kas ja kui palju inimesed õpivad oma vigadest, suudavad nad muutuda? Selles raamatus on näiteid ja vastuseid.  Raamat mida tõesti soovitan! Põnev, hästi kirjutatud ja mõtlemisainet pakkuv. Kuna autor on eelkõig

Sarja ELAVIK XX raamat pealkirjaga „Ma tahan mängida!“ Eesti Vabariigi 100.sünniaastal möödub 100 aastat ka näitleja Ellen Liigeri sünnist. Eesti Teatri- ja Muusikamuusemi raamatusari Elavik põhineb muuseumi kogudes leiduvatel ajaloolistel arhiivmaterjalidel. Väga sümpaatne sari möödunu meenutamiseks. Ellen Liiger on näide harvaesinevast näitlejannast, kes oli laval lapseeast kuni elu lõpuni. Lapsnäitlejana tegi ta kaasa Estonia lavastustes. „Ma olin viieteistkümne aastane, kui lavastusega „Robinson ei tohi surra „ tähistati minu 10 aasta lavategevuse juubelit”. Peale Tütarlaste Gümnaasiumi lõpetamist asus ta panka tööle. Kuigi matemaatikat ei ole Ellen kunagi armastanud . „Tegin oma tööd piinliku hoolega, aga siis juhtus õnnetus-olin eksinud. Revisjon tuli sisse ja selgus, et kaks senti on puudu. Kaks päeva otsisime seda kahte senti, see oli nii õudne, ma jäin kõhnaks, kui öösel seal küürutasin. Suure sendiotsimise hoos aga ei pannud tähelegi, et teatrikool avatakse

Kahjutegemise pärast püütakse tihti libahunti kaotada.  Muhus peeti korra libahundi peale kaheksa päeva jahti.   Matthias Johann Eisen Muhumaa oli eduka krimikirjaniku Katrin Pautsi emale tõotatud maa, millest unistada ühe Pärnumaa küla, Kikerpera, tantsuõhtutelt koju minnes ja sõbrannadega tolleaegset lööklaulu „Muhumaa” lauldes. Imeilus ja salapärane väike Muhu aga jäigi kättesaamatuks, kuigi saatus viis ta saarele elama nüüd juba neljakümneks aastaks. Kodusaareks pidi Muhu saama ka tema neljale lapsele, kes küll sügavate hingehaavadega sealt esimesel võimalusel põgenesid. Kurjakuulutav oli juba mandrilt tulnuka – massaka – vastuvõtt külaelanike poolt. Ei mingit soola-leiba või ameeriklaste õunapiruka welkammi – hoopis virtsatsistern hakkas oma sisu nende aia taha tühjendama, rikkudes kaevuvee ja lämmatades haisuga. Seasitavedu lõppes alles siis, kui auto püdelasse mutta kinni jäi. Ärevil olid külanaised, kindlana, et meheta massakas on saarel nende mehi varastamas. Muhula

Piret Raua jutustus “Initsiaal purjeka ja papagoiga” on oma venna Rein Raua romaani “Kell ja haamer” väike sõsar: põnevusttekitav kujundus kisub lugema. Sisus on pikkust ja põnevust vähem, aga ikkagi huvitav, kuidas intriigivedru lõpus end sirgu laseb ja elule laia vaadet ja arusaamist võimaldab. Peategelane on keskealine kirjakunstnik, kelle päevad mööduvad mõnusas kodus loomingulist tööd tehes. Kõrvaltegelasteks kunstnikud, kunstiõppurid, kõigil oma probleemid, mis peategelast rohkem või vähem puudutavad. Ja siis üks kunstitarbija, kes loomepalangu tulemusena sündinud tööd lihtsalt kui interjöörinupukest kasutab. Nojah, niisugune see elu juba kord on. Hea, et kunstnik seda teada ei saanud... Põhjalikumalt on raamatut arvustanud Andres Laiapea: https://blogi.kultuur.info/andres-laiapea-piret-raud-taiskasvanutele/