Lugemispäevik

Viimaste aastate jooksul olen killukeste kaupa tundma õppinud jaapani kultuuri ja jaapani ajalugu: vaadanud üksikuid jaapani mängufilme, aga ka dokumentaal- ja animafilme, maitsnud erinevaid sushi 'sid ja käinud jaapaniteemalisel perepäeval, kus tutvusin sumoga, nägin, kuidas sushi 't tehakse, üritasin jaapani keeles nimesid kirjutada ja tütar sai origamis kätt proovida. Aga siiani kõige rohkem on mulle jaapani kultuuri ja ajalugu avanud raamat Arthur Goldeni "Memoirs of a Geisha". Samanimelist filmi olin umbes aasta enne lugemist näinud, lugu oli enam-vähem meeles, kuid nähtud pildid olid hajunud, seega lugedes maalis pildi mu oma kujutlusvõime. Mõnda rõivaeset või kommet oli siiski keeruline ette kujutada, seega uuesti filmi vaatamine oli samas jälle abiks. Kuigi siis ei vastanud näitlejad mu ettekujutusele, aga see pole hetkel nii tähtis. Pigem raamat ja film täiendavad üksteist. Film tekitab huvi ja kutsub raamatut lugema. Lugesin raamatut inglise keeles, o

Vaatasin korraks üht selle kevade esimest aiaraamatut ja ei suutnud enam käest ära panna. Ajakirjanik Viio Aitsam on oma suvetalus peenraid tehes avastanud putukad, neid pildistama ja määrama hakanud ja saagiks saanud "Putukafriigi päevaraamatu". Imelik küll, ma pole kunagi putukaid märganud, noh, lepatriinu, lutikas marja peal, erepunane sametlest, ja see on ka kõik. Teaduslik kirjandus polekski huvi tekitanud, aga selline päevikuvormis avastamine oli just parajalt jõukohane. Näiteks: "Vägev kohtumine oli lehtlas. Käisin seal vahepeal niisama kõõlumas ja selga sirutamas. Järsku nägin, et mingi tolmukübeke liigub kiiresti ja sihipäraselt mööda lehtla laudäärist. Selgus, et oli raamatutes palju kirjeldatud, kuid mul veel nägemata kiilassilma vastne, kel koorem seljas – väike koibadega ussike suurte lõugadega ja suure pahmakaga turjal. Ta on nii väike, et koormat üksikasjalikult ei näe, aga teoreetiliselt on tal seal söödud lehetäide kestad ja muud jäätmed. Vastne kog

Tiit Lääne ja Enn Hallik on kogunud kokku nende inimeste lood, kes peamiselt 1944.aasta suvel ja sügisel pealetungivate Nõukogude vägede eest Eestist meritsi lahkusid ning kodumaast kaugel uut elu alustasid. Suureks põgenemiseks nimetatud väljarände ajal lahkus Eestist erinevatel andmetel 70 000 – 80 000 inimest, kellest kaugeltki mitte kõigil ei õnnestunud ellu jääda: oli merre jäänuid, oli sõjakeerises hukkunuid. Siiski leidus palju neid, kes vintsutustest hoolimata õnnelikult pääsesid ja võõrsil oma elu üles ehitasid. Seepärast polegi raamatute lood vaid minekulood, vaid olulisel kohal on ka paguluses taas jalgele tõusmine. Meritsi lahkuti toona peamiselt Rootsi, Soome ja Saksamaale, kuid eelkõige Saksamaalt reisiti tihti edasi ning võib öelda, et uut elu alustasid eestlased peamiselt Kanadas, Austraalias, USAs, Rootsis ja mujal. Uue elu rajamine võõrsil ei olnud lihtne: üldjuhul ei osatud ei keelt, ei ametit, kohalikud põlgasid põgenikku kui sissetrügijat. Ja ometi löödi tänu

Pole juba ammu lugenud raamatut, mis sõna otseses mõttes naeruturtsatusi põhjustab.  Nii jabura idee põhjal, nagu rahvustransvestiitlus (kas selline sõna üldse on ametlikult olemas?!) annab head raamatut kirjutada, kuid ometigi on see Miika Nousiainenil oma debüütromaanis "Vaarikalaevukesepõgenik" õnnestunud. Raamatus on kuhjaga äratundmisrõõmu, kuna paljudel eestlastel on kindlasti isiklikke kokkupuuteid mõlema rahvusega. Peategelaseks on soome mees Mikko Virtanen, kes tunneb, et on sündinud valesse kodakondsusesse ning tahab hullupööra saada rootslaseks.  "Ma ei jaksa enam olla soome mees. Soome mees - kõige halvem võimalik sõimusõna. Eriti veel, kui sellel lisada sõna tüüpiline. Tüüpiline soome mees, just nimelt, see aus mees. Tegelikult nimetavad soome meest tunnustavalt ausaks või üldse kellekski üksnes need soome naised, kes on liialt inetud selleks, et endale välismaalasest meest leida". Tema armastus Rootsi vastu sai alguse vanematega tehtud laevareis

Veebruari lõpus oli taas filmimaailma suursündmus: Ameerika Filmikunsti ja -teaduste Akadeemia tunnustas silmapaistvaid filmiloojaid. Ja taas oli Oscari nominentide ja võitjate hulgas mitmed filme, mis põhinevad raamatul. Film "Mees, kes jäi ellu" ("The Revenant") oli 12 Oscari nominent ja võitis nendest kolm. Alejandro González Iñárritu sai parima lavastaja Oscari ja Leonardo Dicaprio võitis kauaoodatud Oscari parima meespeaosatäitmise eest. Lisaks võitis film parima kaameratöö Oscari. Film oli nominent ka järgmistes kategooriates: parim film, parim meeskõrvalosa, parim filmitöötlus, parimad kostüümid, parim jumestus, parim heli, parim helitöötlus, parimad eriefektid, parim kunstnikutöö. Film põhineb osaliselt Michael Punke 'i samanimelisel teosel. Filmi ja raamatu põhiidee on sama, kuid lood kulgevad erinevalt, seega soovitan kindlasti lugeda ka raamatut. Sellest romaanist on pikemalt juttu siin . "Room" võitis ühe Oscari: Brie Larson n