Lugemispäevik

  Olin pisike koolieelikust plikatirts, kui ema uuris, mis mind alatihti vanavanaemale külla tõmbab ja mina vastasin, nagu asi oli: “Lugud.” Igapäevast vada, klatši ja kirjeldusi kuuleme hommikust õhtuni, lugusid vähem, kuigi väärtust omavad just need. Raamatu “Lugude hoidja” autor Sally Page väidab, et kõik lood raamatus on elust endast ning räägitud tema klientide poolt ajal, mil ta töötas lillepoes. Raamatus kogub lugusid koristaja Janice, kes lõpuks avaldab ka enda loo. Põnevad lood, põnevad elud, mis läbi peategelase on kenasti tervikuks seotud. Nagu elus endas, jagub ka raamatus tõsiseid teemasid ja hulganisti muhedat huumorit. Mainimata ei saa jätta, et ikka ja jälle tulevad teoses jutuks raamatud, raamatukogud ning raamatupoed. Kindlasti tasub seda raamatut lugeda ning miks mitte mõelda ka enda loo kirjapanemisele. “Janice pöörab pilgu eemale, et oma tundeid varjata. Ta on üllatunud ja liigutatud ning see kinnitab talle taas, et inimesi saab tundma õppida ainult nende lugude ka

  Terra Alta on provints Kataloonias, kus elu kulgeb üsna rahulikult ja turvaliselt. Kuid ühtäkki raputab kogu Terra Altat erakordselt julm mõrv – piinarikkalt tapetakse kohaliku suurfirma eakad omanikud. Mõrvarid on kadunud kui tina tuhka ning peagi jookseb hoogsalt alanud mõrvajuurdlus tupikusse. See ei anna rahu aga Barcelonast Terra Altasse kolinud politseinikule Melchor Marinile, kes kolleegide ja ülemuste vastuseisus hoolimata jäärapäiselt juurdlust jätkata soovib. Mõrvajuurdlus vaheldub raamatus Melchori minevikukirjeldustega, mis leebelt öeldes on üsna värvikad. Tema enda päritolu ja minevikuteod ning käimasolev uurimine panevad nii mõnelgi korral teda mõtlema, kust jookseb siiski piir õigluse ja õiguse vahel. Melchori visadus viib süüdlaste leidmiseni, kuid ometi ei ole lõpplahendus lihtne: mängus on nii kadedus, alandus, kui ka kättemaks. Javier Cercas on üks Hispaania nüüdisaegse proosakirjanduse suuri meistreid, kellelt eesti keeles on varem ilmunud ka romaanid „Salam

  „Palermovej ülemlaul” on perekonnasaaga kolmest põlvkonnast, kelle juured ulatuvad Kopenhaageni luksusvillast sügavale Sankt-Peterburgi tsirkusesse ning oksad sirutuvad Pariisi ooperimajja. Minajutustajaks on Esther, kelle rikkast Taani töösturite perekonnast vanaisa 1921. aastal Palermovejle maja ostab. Vanaisa armastab muusikat ja kirjandust ning   ihkab endale kodu täis ooperit, boheemlasi ja armastust. Ärireisil Petrogradi satub Hannibal külastama Sowalskaja tsirkust, kus armub ülepeakaela venelannasse Varinkasse. Kui Varinka lõpuks Kopenhaagenisse jõuab, osutub ta vägagi tulevärki täis prouaks, keda päris hästi ei mõista abikaasa, tütar ega lapselapsedki. Varinka ja Hannibali tütar Eva kohtab stjuardessina töötades rootslast Jan Gustavit, kel on eriline anne postituvide kasvatamises ning nemad saavad kolm tütart – Filippa ning kaksikud Estheri ja Olga. Ja nii see perekonnasaaga kulgebki: sünnitakse, kasvatakse ja surrakse, samal ajal on sündmuste keskpunktiks ikka Palerm

  Seni gastronoomiast ja muudest toredatest asjadest kirjutanud Myrakas, ehk Üllar Priks on seekord võtnud südameasjaks harida lugejaid kodutute lemmikloomade teemal. Koos Varjupaikade MTÜga välja antud raamat püüab hääle anda neile, kes enda eest rääkida ei saa. Kahjuks on meil väga palju kodutuid loomi, kes varjupaika sattudes sooviksid leida oma kodu ja tunda oma inimese paikätt. Myrakas on kirja pannud toredalt värvika loo oma neljajalgsetest musketäridest, kes on tulnud tema ellu talle midagi õpetama. Ta kirjutab oma lapsepõlvest koos erinevate lemmikloomadega ja tõdeb- aeg oli siis täiesti teine ja loomad lihtsalt olid. Ei mõeldud sellele, mida nad tunnevad. Oma pere luues hakkas majapidamisse lisanduma varjupaigast võetud kasse ja koeri, igaühel oma lugu, iseloom ja elukaar. Kuna loomade eluiga on inimeste omast lühem, tuleb arvestada ka lemmiku lahkumisega seotud leinaga. Lemmikud lisavad oma nö pättustega elule ka vürtsi. Näiteks oli Myraka peres koer Ginnu, kes harrastas per

Alberto Pincherle Moravia (1907-1990) on üks 20. sajandi itaalia kirjanduse olulisemaid autoreid. Eesti  keelde on tõlgitud “Ükskõiksed”, “Konformist”, “Valik Rooma novelle” ja “Põlgus”. Kogu tema looming kuulub katoliku kiriku keelatud raamatute nimekirja. Romaani “Põlgus” põhjal on vändanud filmi prantslane Jean-Luc Godard. Lisaks ka fakt, millest rääkis Andrus Kivirähk: “Mul oli komme illustreerida oma ajalehe naljajutte mingite fotodega ja muidugi päris fotosid ei olnud, seega ma lõikasin neid välja vanadest ajakirjadest, mis toimetuses vedelesid, ja ka (Ivan) Orava pildil oli tegelikult tuntud itaalia kirjanik Alberto Moravia, see oli ühes vanas Vene filmiajakirjas ning ta nägu kuidagi sobis selle tegelasega,” selgitas Kivirähk ja mainis, et hiljem on Andrus Vaarik selle üle võtnud. “Tänapäeval seostatakse Oravat rohkem tema näoga.” „Põlgus“ on armastusromaan, õigemini lugu armastuse otsasaamisest ja muutumisest millekski muuks. Lihtne koduperenaisest abielunaine ei armasta enam o

Raamatu koostaja Lauri Sommer on nende kaante vahele kogunud hulganisti põhjapoolsete väikerahvaste, aga ka Hiina ja Jaapani lugusid. Olen mõnikord muusikat kuulates mõelnud, et miks ansambli “Enigma” esitatud lapi joig kõlab Taiwani mägede tillukese rahvakillu bununide suus hoopis nende rahvalauluna. Miks Kiri Te Kanawa laulab maoori rahvaviisi, milles tunnen ära meie “Ema viis hälli heinamaale”. Jne, jne, näiteid on väga palju, kus üksteisest kaugel asuvates maailma paikades kõlavad ühesugused viisid. Sama lugu on rahvajuttudega – erinevates maailmanurkades vestetakse põlvest põlve küll teatud rahvale ainuomaseid, kuid ka väga sarnaseid lugusid. Põnev. “Need jutud on nagu puu oksad. Nad kõik lähevad tyve juurde tagasi. Vanad punased vennad teavad lugusid ja kui me leiame oksa yles, siis näeme, kus ta selle puu peal asub ja mis oli enne ja mis tuleb pärast,” lausus hidatsa taat Karukäpp.” “Kytid ja kalurid sõltusid saagist ning nende ellujäämise eelduseks oli hea läbisaamine pyytavate

  Raamatu autor kirjanik ja maalikunstnik Rabih Alameddine sündis 1959. aastal Jordaanias, kasvas üles Liibanonis ja Kuveidis ning siirdus 17-aastaselt elama esmalt Inglismaale ning seejärel Californiasse.Romaani “Ülearune naine” tegevus toimub Liibanoni pealinnas Beirutis. Peategelane Aaliya on 72-aastane üksik naine, kes täidab elupäevi oma lõbuks raamatute tõlkimisega. Romaanis analüüsib Aaliya kogu oma elu, nurjunud abielu, sassis peresuhteid, kodusõja-aastaid ning Liibanoni naiste elu üldisemalt. Saame ülevaate araabia kultuuriruumi ellusuhtumistest, kommetest, tavadest ja probleemidest. Teost ilmestab tohutu hulk tsitaate ja viiteid erinevatele kirjandusteostele. Huvitav, hariv ja tasub lugemist. “Loomulikult pidin kuulma kõikvõimalikes variatsioonides manitsusi teemal “kes sind naiseks võtta tahab, kui sa nii palju loed?”, aga lisaks pidin taluma ka jahedat nähvamist laadis “ära ürita nii eriline olla”. Eriline? Kui ma seda esimest korda kuulsin, olin kibedalt haavunud. Minu me