Lugemispäevik

Anna, Chloé ja Lily. Ema ja tütred. Kolm naist, kaks põlvkonda, kolm üksteisega kõnelevat häält. Nalja, armastust ja inimlikkust. 17-aastasel Chloél on rohkelt unistusi, aga ta on otsustanud neist loobuda, et toetada oma ema. Poistelt otsib ta hellust, kuid suhted ei jää kunagi kestma. Poisid kaovad alati pärast armatsemist imeväel nagu Tuhkatriinu tõld. 12-aastane Lily aga ei armasta eriti inimeste seltsi. Ta eelistab rotti, kelle ta on nimetanud oma uppuvalt laevalt põgenenud isa järgi. Kui Annale jõuab kohale, et tema tütardel ei lähe hästi, võtab ta vastu hullumeelse otsuse. Lõpetab töösuhte, vaatab üle oma pisku eelarve ja viib nad matkaautoga rännakule, suundudes Skandinaaviasse. Aega tagasi keerata ei saa, kuid alati saab valida teise tee, et hakkaks paremuse poole liikuma. Enne reisi lõppu otsustab Anna viia tütred veel Oslos Vigelandi skulptuure vaatama. Kõigi kolme pilgud püsivad kauem ema ja lapsi kujutavaid skulptuure vaadates. Ema Anna tunneb, et tütred tunnevad ka samuti,

 Gert Kiileri kriminaalromaan ei oleks minu lugemislauale jõudnud, kui seda poleks soovitanud teadatuntud krimikirjanduse ekspert Jaan Martinson. Ja mitte ainule ei soovitanud, vaid ta pidas seda raamatut lõppenud aasta parimaks eesti autori krimiromaaniks. Ja siinkohal võin vaid Jaan Martinsoniga nõustuda – see raamat oli hea üllatus. Raamatu tegevus toimub 1961.aastal Viljandis, kus Paul Johnson on Ameerikast naasmise järel avanud oma eradetektiivibüroo. Ja avamispäeval on kohal ka esimene klient oma üsna omapärase ülesandega. Nii sukeldubki eranuhk hooga segast lugu uurima, abiks veidi salapärane sekretär Eva ning kohalikus ajalehes töötav ajakirjanik Georg.

Tore, et Sagadi muuseumijuht Ain Kütt ajaloolisi kriminulle kirjutama hakkas. “Kolme kaardi mõistatus” on Sagadi paruni Paul von Focki mõrvalugudest juba neljas. Kaane pöördel on kaart Rakverest üleval pool asuvate mõisatega ja lugedes on hea vaadata, kui pikk see vahemaa on, mida kord kaarikuga kihutades, kord jalgsi või ratsutades läbiti. Autor on üksikasjadele tähelepanu pööranud: täpselt on kirjeldatud 19.sajandi alguse riidefassonge, mõisate tubade asetust, otstarvet ja sisustust, tollaste mõisnike suhtlemistiili omavahel, alamate või talupoegadega. “Kui oli keegi, keda võis ahnuses süüdistada, siis oli see kihluse kinnituseks aadlikult kinke ootav kirikuõpetaja. Erandiks polnud ka tänane päev, kui Kadrina kirikuõpetaja Knüpffer oli nii Pahlenilt kui Lasila Sternbergilt väga korraliku kopika välja nõudnud. Ühtpidi oli tal seda ka lihtsam teha, sest mõlemad mõisad jäid Kadrina kihelkonda. Kui üks abielluja oli kaugemalt ja kohalikul pastoril polnud temaga seost, siis reeglina väga

Peter May krimiromaani „Mustamaja“ tegevus toimub Šotimaale kuuluval Lewise saarel , mis on Välis-Hebriidide kirdepoolseim ja suurim saar, kus elab umbes 21 000 elanikku. See on karmi ja kauni loodusega paik Šotimaal, kus elu on pidev võitlus loodusjõududega ning võibolla just seetõttu on sealsed elanikud ka väga jumalakartlikud. Kui saarel leiab aset jõhker tapatöö, mis sarnaneb Edinburghis aset leidnud tapmistega, saadetakse politseiuurija Fin põhja asja uurima. Kuna mehe lapsepõlv möödus Lewise saarel, on see tema jaoks tagasipöördumine minevikku. Raamatus vahelduvad olevikusündmused Fini minevikumeenutustega ning moodustavad põneva terviku, sest minevikusündmustel on oluline osa ka mõrvauurimises. See pole kindlasti vaid krimiraamat, vaid palju saab teada ka Šotimaa looduse ning ajaloo kohta. Ja muidugi on palju juttu suulajahist – traditsioonilisest linnuküttimisest, millest ka kaasajal looduskaitsjate vastuseisust hoolimata sugugi loobuda ei soovita. Aga mis on mustmaja?

Peainspektor Robert Ketti teine raamat. Esimene raamat “Ajalehetüdrukud” ilmus eesti keeles aastal 2022, kus Kett kolis oma kolme väikse tütrega Londonist Norfolki. Mees üritab toime tulla tragöödiaga isiklikus elus, nimelt on ta naine Billie juba mitu kuud kadunud ja see mõjub Robertile arusaadavalt rängalt, lisaks vajavad lapsed palju tähelepanu.  Raamatus “Paha koer” leitakse metsast tapetud naine, kelle kehavigastused viitavad koerarünnakule. Peainspektor Kett on värskelt tagasi tööle tulnud peale eelmise juhtumi uurimisel saadud vigastustest paranemist. Selles valguses on veidi veider, millistesse olukordadesse peategelane end kummalise tapjakoera juhtumit lahendades seab. Tegelikult meeldib mulle Smithi raamatute puhul süzeest rohkemgi autori stiil ja kerge huumor. Arvan, et siin on ilmselt oluline osa ka tõlkija heal tööl. Kes on ladusa krimiloo otsingul, siis soovitan nii “Ajalehetüdrukuid” kui “Paha koera” küll.

Veidral kombel on selle aasta alguses sattunud mulle pooljuhuslikult näppu mitu raamatut, mida olen plaaninud vaid korraks ülevaate saamiseks sirvida, kuid mis on osutunud erakordselt kaasahaaravaks. Peep Soomani „Võimalus!“ on üks nendest. Kui tavalisest kinnisvaraõpikust võiks eeldada hulgaliselt arvutusi ja keerukaid Exceli tabeleid, siis see raamat ei ole kaugeltki niisugune. Vastupidi. 21 peatükki juhtnööre algajale investorile keerulisteks aegadeks, mis praeguseks kätte jõudnud, on kirjutatud nii arusaadavas ja lihtsas keeles, et igaüks saab pointile pihta. Teksti muudavad eriti köitvaks rohked eluliste juhtumuste kirjeldused, millest suur osa näiteid õnnestumistest ja ebaõnnestumistest on võetud Soomani enda kogemustest. Ja muidugi keelekasutus! Seda raamatut lugedes sain naeru lagistada rohkem, kui viimati üht paljukiidetud komöödiat vaadates, ausalt. Usun, et see raamat täidab oma eesmärgi, sest kuna kogu protsess on puust ja punaseks tehtud ning ohtude eest hoiatatud, peaks l

Hiljaaegu juhtusin lugema ühte lugu, milles lapselaps oma kõrges eas vanaisa erakordset vitaalsust imeks paneb. Vanal mehel oli asja kohta selgitus olemas: "See, kellel on pikad juuksed, sõidukorras auto ja päevad täis head muusikat, ei saagi päriselt vananeda". Muusika kohta öeldule kirjutaksin alla küll. Sellepärast laenuta Liis Polli "Loovuslapse laulik" ning laula oma koolieelikust mudilasele ning temaga koos! Laulikuga on kaasas ka CD fonogrammidega.