Lugemispäevik

  „Must rada“ alustab politseiuurija Rocco Schiavone lugude sarja, millest Toledo kirjastus on välja andnud kolm osa, kõige viimase neist, „Maikuu lumi“ ilmus   2020. mais. Schiavone on hämaratel asjaoludel pidanud maha jätma elu Roomas, mida ta üliväga nautis ja jätkama oma karjääri kehva kliimaga Itaalia Alpide suusakuurortis, kus on liiga külm ja liiga palju lund, milleks tal ei ole sobivat varustust ja mille hankimine on talle üsna vastumeelne. Tal on oma isiklik skaala kõikide jamade hindamiseks ja kuritegu, mis tuli ära lahendada, oli kümnes aste, ehk siis kõigi ülejäänud jamade ema. Ja see saabub ühel õhtul, mil rajahoolduse käigus ilmub lume alt välja surnukeha.  Oma töömeetodite ja kolleegidesse suhtumise poolest ei ole Schiavone just politsei musternäidis ja selle kohapealt ei hoita värve kokku, kuid kuritegude lahendamise poolest oli tema kuulsus igati põhjendatud. Lugu oli väga ladus ja mõnuga loetav ning kutsus lugema ka järgmiseid osi. Toledo kirjastus 2017

„Alexit“ on iseloomustatud kui „terava sotsiaalse närviga põnevusromaani“, mille kohta selle tõlkija Indrek Koff on kirjutanud: „Haarav, hästi kirjutatud ja ootamatute pööretega kriminull, mis ka kriminull on!“ Ise lisaksin, et ilmselt ka hästi tõlgitud. Lugu algab kena noore naise üsna jõhkra röövimise ja vangistamisega. Ja ega palju rohkemat enam öelda ei saagi, sest siis kaoks lugejal kogu põnevus, kuna ootamatuid pöördeid tuleb järjest kuni päris raamatu lõpuni välja.   Aga nii palju võib öelda küll, et üsna julmal kombel tapetakse mitmed inimesed, peamiselt mehed, ning kõik viitab röövitud naise kätetööle. Teda otsima asunud komissar Camille Verhoevenit peetakse legendaarseks uurijaks ja nagu krimiromaanides ikka kombeks, on ka temal oma silmatorkav eripära ja taak, mida kanda: tema lapseootel naine rööviti ning ta kaotas mõlemad. Kuigi ka Alexi otsimisel on Camille pidevalt ühe sammu jagu maas, on tema alahindamine ennatlik. See, mille Camille lõpus välja kaevab, muudab kõik ne

Tegemist on väga armsa raamatuga, mis on täis elulisi mõtteteri ja sobib ükskõik mis vanuses inimesele. Nauditav lugemine ja meeldetuletus, mis elus tegelikult oluline on. Lugu on sõpradest - poisist, maiasmokast mutist ning teel kohatud rebasest ja hobusest. Igaühel on omad hirmud ja elufilosoofia. Usun, et siit raamatust on kõigil võimalik leida endale sobiv ja lohutav mõttetera. Olgu selleks näiteks see, et teistega pole end mõtet võrrelda, rohkem tuleb keskenduda oma unistustele kui hirmudele, oluline on headus nii iseenda kui teiste vastu jne. Seda raamatut võib vabalt mitu korda lugeda ja ei pea alustama üldse algusest. Mina pean seda kurva tuju raamatuks, mille lugemine annab lohutust ja viib mõtted positiivsemasse suunda. Märkimisväärsed on ka illustratsioonid, mis tõmbavad tähelepanu ja raamatut lugedes leidsin end tihti neid uurimas.  “Millal oled sa olnud kõige tugevam?” küsis poiss. “Kui olen julgenud näidata välja oma nõrkust.”

David Vseviovi raamat „Elulugu“ pole elulooraamat selle traditsioonilises mõttes, vaid kirjeldab sündmusi ja kohatud persoone autori kahest esimesest elunädalast.  Mõistagi ei saa teose aluseks olla autori enese mälestused, vaid ikka teiste asjaosaliste jutustatud lood. David Vseviov on need lood ajaloolasele ja suurepärasele peene huumorimeelega jutustajale omaselt põiminud toonase olustiku ning oma edasise elu juhuste ja valikutega, mis oleks justkui tõuke saanud just nendest esimestel elunädalatel toimunud kohtumistest ja juhtumistest. Tegevused leiavad aset 1949. aastal, sündmuspaikadeks sünnitusmaja ja elukoht Saarineni majas. Läbi tegelaste meenutuste ja juttude põigatakse ka kaugematesse paikadesse ning ajas edasi või tagasi. Staliniaegsed absurdsused ja ülepaisutatud propaganda on siin eriliselt esile tõstetud läbi üliagarate, režiimi ja tolle aja kangelasi ülistavate tegelaste. Muidugi mõjub see tänasel päeval üsna koomiliselt kuid samas ka pisut nukralt. Ometi on lohutav näha

Raamatu illustratsioonid tekitavad mulje, et tegemist on lasteraamatuga, kuid nii see siiski ei ole. Tegemist on kogumikuga, mis räägib lihtsas keeles lahti (muinas-)lugude olemuse ja tähtsuse. Põlvest põlve on kasutatud muinasjutte selleks, et anda lastele edasi teadmisi elu kohta. Paljud muinaslood puudutavad selliseid väärtusi nagu armastus, sõprus, pere tähtsus, hoolimine loodusest, head kombed. Lugudest leiab vastuse, milline on aktsepteeritud ja viisakas käitumine, kuidas teha vahet heal ja halval. Lisaks selgitatakse nende kaudu loodusnähtusi, loomade käitumist ja iseloomu, uskumusi (ebausku) ning ka pühasid ja traditsioone. Raamat algab endisaegsete muinaslugudega, edasi liigub igihaljaste lugude juurde ning viimane osa on valmidest ja lühilugudest. Mainitud lugudest on lühiülevaated ja välja toodud nende põhiline moraal. Näiteks kui on lapsele vaja anda selgitust sõpruse olulisusest, siis sobivad selleks “Bremeni linna moosekandid”, “Karikakar”, “Lumekuninganna”, pere tähtsust

Viimasel ajal on palju kuulda sellistest mõistetest nagu kovisioon, coaching , supervisioon, mentorlus ja segadust võib tekitada nende sisu ja kuidas nad üksteisest erinevad. Raamatus on nende eripärad välja toodud ja sügavuti käsitletud kovisiooni olemust, teooriaid, millele see põhineb, rolli, mõju, juhtimist ja mudeleid. “ Kolleegidevaheline grupi-coaching ehk kovisioon on formaat, kus grupp sarnast tööd tegevaid inimesi kohtub regulaarselt kokkulepitud aegadel. Nad analüüsivad ja lahendavad tööalaseid olukordi ning õpivad üheskoos eesmärgiga toetada kõikide osalejate isiklikku ja professionaalset arengut ”. Tegemist on esimese eesti keeles ilmunud kovisiooni käsiraamatuga. Autor on varem kirjutanud coaching ´u teemalise doktoritöö ning omab palju praktikat antud valdkonnas. Raamatus on põhinetud teoreetilisele käsitlusele kui ka oma isiklikele kogemustele, mistõttu on huvitav lugeda erinevaid näiteid, kuidas miski toiminud on. Üksikasjalikult on välja toodud grupiliikmete rollide k

Romaani tegevus toimub peamiselt aastatel 1940-1945 ning jälgib Tallinnas, Uue Maailma linnaosa Suur-Ameerika tänaval asuva üürimaja elanike saatust. Sõjasündmused puudutasid ju kõiki, olid need siis rindele saadetud noormehed või koju jääma pidanud pereliikmed, keda kimbutasid tööpuudus, toidunappus ja mure lähedaste pärast. Ärevad ajad, muutlikud olud, erinevad maailmavaated ja tõekspidamised põrkuvad ning tekitavad pingeid ning elus saadab edu neid, kes kiiremini kohaneda suudavad. Kas ellujäämiseks vajalikud teguviisid aga moraalselt õiged on, jääb igaühe otsustada, sest raamat on kirjutatud täpselt nii erapooletult, et lugeja ei pea valima, kelle poolt või vastu ta on. Igal juhul on tegu raamatuga, mida julgen soovitada kõigile neile, kes headest (ajaloolistest) romaanidest lugu peavad. Liigdetailseid sõjakoleduste kirjeldusi raamatust ei leia, põhirõhk on ikka inimeste ja olustiku kirjeldamisel ning minu meelest on autor seda teinud väga oskuslikult.