Otse põhisisu juurde

Postitused

Sara Pennypacker „Pax. Teekond koju“

  Menukirjaniku, kes on tunnustatud mitmete auhindadega, Sara Pennypackeri „Pax. Teekond koju“ on oodatud järg raamatule „Pax“. Seda teost ootasin ka mina lugejana. Saan öelda, et tegu on väga kiiduväärt raamatusarjaga, kus lugejale avaneb raamatu vältel väga armas lugu. Lugedes ära esimese osa, ei ole võimalik jätta teine lugemata. „Pax. Teekond koju“ on üks südamlikumaid raamatuid, mida viimasel ajal lastekirjanduse hulgast lugenud olen. Nii nagu esimene osa, on ka teine osa väga hästi kirjutatud ja paeluv sõja ja pääsemise lugu.  Tänapäevases maailmas, kui igal pool räägivad uudised Ukraina sõjast, on vaja just sellist raamatut, mis on sõjavastane ja annaks lootust, et kõik saab korda. Raamat annab lootust just seetõttu, kuna see jutustab looduse ja inimese omavahelisest suhtest ja seotusest – neil on üksteist vaja. On kevad. Möödas on aasta sellest, kui Peter ja tema rebane Pax teineteist viimati nägid. Lahutamatust sõprusest on nüüd saanud üksteisest eraldatud elud. Raamatus kaasl

Taylor Jenkins Reid "The Seven Husbands of Evelyn Hugo"

  Raamatu tegevus toimub glamuuri ja intriige täis 50-ndate Hollywoodis ning kaasajas.  Autor on öelnud, et inspiratsiooni romaani kirjutamiseks sai ta mitmete näitlejate biograafiatest, kuid eriti Elizabeth Taylori armastust ja kirge täis elust.  Peategelane Evelyn Hugo on Kuuba päritolu, vaesuses kasvanud ning filmimaailma tipus säranud 79-aastane,  mitmeid kordi abielus olnud staar, kes otsustab anda noorele ajakirjanikule Monique Grantile ainulaadse võimaluse teda ajakirja "Vivanti" jaoks intervjueerida. Monique peab ennast küll heaks ajakirjanikuks, kuid isegi tema ülemus ei suuda mõista, miks Evelyn Hugo, kes on aastaid pressiga kõnelemast keeldunud, resoluutselt just Monique'i nõuab. Jumaliku Evelyn Hugo ja tema seitsme abikaasa skandaalne elu oleks tõeline tähelepanu äratav portreelugu, mis lennutaks ajakirja edetabelite tippudesse ning oleks karjäärihüppeks Monique'ile. Keelduda ei ole võimalik. Kuulsal filmistaaril on, aga tegelikult hoopis teised kavatsused

Garry Disher "Lohutus"

Vahelduseks Austraalia maastikku ja inimeste käitu mismustreid.  Maakoha politseinik tunneb inimesi, “kellel on pikad näpud, maksmata trahvid või haige abikaasa”, talle nähtamatuteks jäävad aga korralikud. Ringi sõites hindab ta, kus võib tekkida ohtlikke olukordi, kuulab vihjeid ja hääletooni, et tulevasi korrarikkumisi ennetada, sest suure maa-ala peale on ta ihuüksi. Tänapäeva politseiniku raske elu: meeldida kahtlustavatele elanikele, igas olukorras seada esikohale protseduurireeglid, et hiljem keegi ei saaks kaebusi esitada, ülemustega läbi saada, kes kihutavad kaugelt kohale, vaatavad nagu lolli ja ei ütle aitähki, kui juhtum lahendatud. “Piki rattaroobastega sissesõiduteed taluni, tassike teed ja kaeraküpsis, ning siis, kui tal vedas, paar õndsat kilomeetrit asfalti või pakitud kruusa, enne kui järjekordne kõrvaltee ta järgmisesse kaugesse karjajaama viis. Veel üks tass teed ja jutuajamine kadunud, võib-olla varastatud lammastest, või salapärastest autotuledest öös või täiskasva

Abigail Johnson "Isegi kui ma kukun"

Noor neiu Brooke unistab saada iluuisutajaks. Aga kõik ilus puruneb, kui perekonnas juhtub õnnetus. Brooke vend Jason tapab armupiinades oma sõbra. Seda õudust juhtub pealt nägema pere noorim laps Laura. Sõbrad ja tuttavad jätavad perekonna oma mures ja ahastuse üksinada. Külaelanikud väljendavad oma põlgust isegi tänaval.  Tüdrukud jäävad koduõppele, ema lastakse töölt lahti ja isa tõmbub endasse. Kodus vennast ei räägita, vanglas külastab Jasonit ainult ema ja Brooke. Isale ja Laurale tundub mõeldamatu külastada vanglat ja näha oma poega ja venda vangina. Õudusunenäod, mida Brooke pidevalt näeb, panevad teda siiski mõtlema, et midagi on selles loos teisiti. Keegi pereliikmetest ei suuda uskuda, et nende poeg ja vend on tapja. Perekonna tragöödiat suurendab veel Brooke tekkiv suhe tapetud sõbra vennaga. Kaks noort inimest üritavad arusaada, mis juhtus nende vendade vahel, kes olid parimad sõbrad. Lõpuks selgubki tõde, et Jason pussitaski oma sõbra surnuks ja ta on karistuse ära teenin

Andrea Camilleri „Eineröövel“

  Raamatu pealkiri kõlab küll mitte eriti tõsiselt võetavalt, kuid eineröövliks nimetatud väike poiss ja temaga seotud inimesed on osalised nii mitme surmaga seotud juhtumis, kui ka politseiinspektor Montalbano isiklikus elus. Raamatu tegevus toimub 1990-ndatel aastatel Sitsiilias. Toimunud on kaks, esmapilgul teineteisesse üldsegi mittepuutuvat mõrva. Ühega – vana mehe pussitamisega liftis, hakkab tegelema Montalbano, kuid õige varsti viivad seosed, milles oma osa mängib koolilastelt lõunasöökide röövimiselt tabatud väike poiss, ka kalalaeval, justkui kogemata maha lastud tuneeslaseni. Politseiinspektori suhtlus- ja tööstiilis võis ära tunda natuke Antonia Manzini krimilugude kangelast komissar Rocco Schiavonet, kes küll tegutses hoopis teises Itaalia otsas ja märksa hiljem. Igatahes oskab hea uurijana Montalbano näha asju rohkem kui ühe sammu võrra ette, pigistades vahel ka silma kinni, kui see talle õigem tundub, hinnata head kokakunsti ja häid suhteid ka isiklikul tasandil. Inspe

Kai Vare "Võlg"

Kui kõik ausalt ära rääkida, tegin otsuse sõlmida esimene tutvus eestimaise krimikirjandusega, teose tagakaanelt leitud info põhjal. Raamatu lühitutvustus ütleb, et rahulikus Järva-Jaani alevis hakkavad toimuma salapärased juhtumused, mida asuvad uurima aktiivsed kohalikud pensionärid. Huvi tekitas asjaolu, et olen sündinud Järvamaal ja Järva-Jaaniski on elu jooksul mitmeid kordi käidud. Krimiloo tegelaskond vastab minu ettekujutusele inimestest, kes võiksid väikeses asulas toimetada. Küllap tunneb igaüks, kes raamatusse süüvib , et sarnaseid inimtüüpe on varasemaltki kohatud. Peategelasteks on alevisse rahulikku pensionipõlve nautima tulnud Rutt, tema naabrinaisest, veidi salapärane sõbranna Anu ja kohalik naistemees Mati. Ühel heal päeval avastavad Rutt ja Mati, et Anu on kadunud ja edasised sündmused on ettearvamatud. Raamatus on mitmeid kõrvaltegelasi, kes vähemal või suuremal määral asjaga seotud. Nende elusaatustused mängivad suurt rolli loo traagilises lõpplahenduses. Krimiloos

Chris Bohjalian "Liivalossitüdrukud"

  Julmi sündmuseid kujutav romaan sõjast, kaotustest ja magusvalusast armastusest, mis kujutab armeenlaste kannatusi. Lugu, mis  inspireeritud reaalsetest I Maailmasõja ajal toimunud ajaloosündmustest.  1,5 miljoni armeenlase massimõrv Süüria kõrbetes, mis teostati Ottomanide valitsuse nõudel ja armee poolt, on sündmus, mida Türgi riik tänase päevani eitab. Autor Chris Bohjalian on ise Armeenia juurtega Ameerika kirjanik. Paljudes kaasaegsetes romaanides kasutatakse kahe süzeeliini võtet, kus peategelane kaevub enda perekonna minevikku, mis peidab endas sageli dramaatilisi sündmusi ja elukäike, nii ka selles teoses.  Laura Petrosian on New Yorgi kirjanik, kes avastab kogemata ajalehes olevalt fotolt, mis reklaamib näitust ühes Bostoni muuseumis, et tema vanaema elas üle Armeenia genotsiidi ning sellest saab alguse Laura suguvõsauurimse teekond.  1915.aastal saabuvad Elizabeth Endicott ja tema isa vabatahtlike konvoi koosseisus Süüriasse Alepposse. Nende eesmärgiks on vahendada  abivaja