Lugemispäevik

Kunagi hakkasid mulle Lee Childi Reacheri raamatud meeldima oma erakordselt üksikasjalike ja täpsete kirjelduste tõttu, aga nendes on liiga palju verd. Sama tunne tekkis Austraalia kirjaniku Jane Harperi ”Kadunud meest” lugedes, boonuseks vere täielik puudumine. Üllatas kohavalik: Austraalia kõrberantšo, kus lehmad vabalt sadade hektarite peal jalutavad ja sealt neid siis kinni püütakse ja rahaks tehakse. Omaette olijate eldoraado: avarus ja ei ühtegi inimest nädalate kaupa, vahel palgatakse seljakotirändureid. Kuumust 40 kraadi, kõrbetolm, generaatorielekter. Arst, politsei ja kauplused asuvad tundide autosõidu kaugusel. “Aastate jooksul oli Nathan avastanud, et eraldatust oli kummaliselt kergem taluda pikemate ajavahemike kaupa omapead olles. Siis muutus eraldatus rutiiniks ja rauges mõnikord vaevalt enamaks kui tuimaks valuks kusagil tagaplaanil. Tema esialgne meeleheitlik igatsus inimliku kontakti järele oli samuti muutunud, Teiste inimeste selts oleks pidanud olema kergendus, aga

Romaani naispeategelane erineb lapsest peale teistest, tal pole sotsiaalseid oskusi. Hoolitseva pere toel murrab ta läbi kooliajast, aga iseseisva elu alustamine tekitab segadust: tal puudub huvi meessoo vastu ja eesmärk kuhugi jõuda. Lahendus: rangelt normeeritud käitumisega töökoht. Jaapanis on esmatarbekaupluste kett, kus töötajad kannavad vormi ja tavaline suhtlemine klientidega on samuti erinevate vormelitega kaetud. Algul toimuvad koolitused ja iga tööpäeva algul veel lisainnustused (umbes nagu tudengitest ameerika raamatumüüjatel). Selgub, et meie sotsiopaat on sellises keskkonnas ideaalne müüja, kes hingab koos poega ning reeglite järgi toimiv korras pood on tema olemasolu kinnitus.  Tõesti on ju meeldiv, kui saad aidata kellelgi väikesest sudru-mudru täis poest vajaliku kiiresti üles leida ja ta naeratusega teele saata. Sellise koha toimimise eeldus on kord, rutiin ja peategelasel aitab see end täisväärtuslikuna tunda. Toimub ka mitmeid seiklusi ja masendavaid olukordi, aga

Kas üks hea ema ei ole ära teeninud ühte head tütart? Öeldakse ju, et kui tahad leida hingesugulast, pead ta ise sünnitama. Kindlasti kujutab iga ema üheksa kuud ette, missugune terve, ilus, tark laps tal sünnib ning seda ülevoolavat armastuse tunnet, mida lapsele anda ja loodetavasti ka vastu saada. Aga kui millegipärast läheb kohe algusest peale kõik viltu ja armsa lapse asemel sünnib vaenlane, kes sinu tingimusteta armastuse muudab ebalevaks teadmatuseks, kes su laps on. Sündinud manipuleerijana suudab ta enda poole võita isa, et ema perest välja tõugata. Emal on ainult hirm ja kahtlused, kui surevad lapsed, kes tütrele ette jäävad. „Suguvõsa ajalugu on kirjutatud meie geenidesse,  seda antakse edasi põlvest põlve. Emalt tütrele, head ja halba. Me ei saa valida, millised omadused me pärime. Me ei saa otsustada, kes me oleme. Mõnikord saame olla inglid, teinekord oleme koletised...” Kanada kirjaniku Ashley Audraini muljetavaldav ja mõtlemapanev debüütromaan kirjastuselt Helios, 2021.

  Krimiromaaniks tituleeritud „Kus lendab part“ on Osolini esimene ilukirjanduslik katsetus. Kuna tema varasem elulooraamat oli väga menukas ning hästi kirjutatud, sai raamat kindlalt plaani võetud.  Osolini loomulik lobisemisoskus ja hea huumorimeel ei jäänud seegi kord vaka alla ning raamat sai neelatud ühe nädalavahetusega. Sisust: Varem baaris turvameheametit pidanud Samuel Part on peale baari sulgemust sunnitud leidma uue töö. Mingil imelikul kombel saab temast politseiuurija, kelle ülemuseks ja partneriks parajalt korruptiivne ja konservatiivsetete veendumustega vaneminspektor Sapiste. Lugu hakkab hargnema, kui saabub väljakutse hotelli Lõuna-Eesti metsade vahele, kus väidetavalt on toime pandud mõrv.  Mõnus ja humoorikas lugemine, paralleelid ja äratundmised Eesti elust. Sisse on pikitud ka mitmeid nostalgiahõngulisi meenutusi minevikust.  Ega ta tõsine kirjandus vist pole, kuid ajaviidet ja head tuju suudab pakkuda küll.

Jules on värskelt kaotanud töö ja inetutel asjaoludel läinud lahku oma elukaaslasest. Ta elab ajutiselt sõbranna diivanil ja on eluga võrdlemisi pahuksis. Töökuulutus leidmaks korterihoidjat Bartholomew'sse tundub kui unistuse täitumine. Tegu on nimelt ühe Manhattani tuntuima kortermajaga, mille ümber hõljub saladuseloor. Töötingimused on küll veidi kummalised- öösel tuleb kindlasti viibida korteris, külalisi kutsuda ei tohi ja maja püsielanikke tülitada on keelatud. Samas palk on tuhat dollarit nädalas ja see aitaks Julesil jälle jalgele saada. Uurides maja ajalugu ja rääkides teiste korterihoidjatega hakkab aga Julesile tunduma, et majas on teoksil midagi väga kahtlast. Mis, miks ja kuidas toimub, see jäägu lugejale juba endale avastada. Minu jaoks oli raamat köitev ja pakkus põnevust küll. Riley Sageri eelmisest raamatust "Minu viimane vale" on kirjutanud Lea siin.    Rahva Raamat 2021

Eesti kirjandusmaailmas on esile kerkinud uus autor : Markus Väin on alles 22 aastane ja juba ilmus ta teine romaan. Üsna paks, 400 lehekülge. Sisuks noore pangatöötaja saabumine rikka pererahva arvetega tegelema, 3 nädalat elamist kohapeal ja lahkumine. Noore autori andekust näitab see, et tegu on põnevusromaaniga, kus igavaid hetki ei tekkinud, muudkui keerad lehte, et mis edasi saab. Koht on põnev – kunstigaleriiga kaasaegne villa keset sünget parki, tegelased põnevad – rikkad, kel on aega elu üle filosofeerida ning autori sõnaseadmisoskus on küps, mitte midagi ei häirinud. Põneva sündmustiku tagant paistab küsimus: kuidas ja kellega elada oma elu. Igivana dilemma: kas tasa ja targu või riskantselt ja võimalusega surra. “Madami ilme reedab hoolikalt vaoshoitud mürgist frustratsiooni, mis on minu arust iseloomulik inglise naistele, vähemalt seriaalides ja raamatutes. See hoiatab, et tulekul on hulk verbaalseid torkeid, peeneid ja täpseid, laia formaalsuskilbi tagant. Ent kuigi madam

  Anti Saare uus värvikalt kirjutatud raamat on mõeldud eelteismelistele lastele. Vahvaks teeb selle see, et peategelaseks on poiss. See annab võimaluse raamatuga sarnaneda ka noortel poistel, kes mingi plika mulisemist lugeda eriti ei viitsiks. Samuti esineb Saare raamatus populaarseks saanud ''siin ja praegu'' efekt, kus inimestel toimub tihtipeale vestlus oma sisemise ''minaga''. Seda efekti võime samuti näiteks kohata raamatusarjas ''Ühe äpardi päevik''. Selle kaudu saavad lugejad samastuda erinevate tegelastega raamatust.  Jutustus algab ja kulgeb kiirelt. See on lustakas, üllatav ja pungil Saarele omapärast huumorit.   Raamatu peategelane on 11-aastane Juhan, kelle hüüdnimi on Juks. Ta armastab väga kirjutada, kuid paraku ei suuda ta oma kirjateoseid lõpule viia. Ükskõik millise žanriga ta katsetab, ei tule tal need edukalt välja. Tema edukuse teele satuvad ette erinevad tegelased: naabrimees ei luba valmivat artiklit ilmutada või p