Lugemispäevik

Jeannette Walls'i romaan "Klaasloss" oli aastal 2015 minu ja paljude kolleegide lemmikteos, seetõttu oli positiivse lugemiselamuse ootus ülikõrge. Lähemalt saab tema eelmisest raamatust lugeda siit:  http://lvkrkraamatublogi.blogspot.com/2015/04/jeannette-walls-klaasloss.html Kui "Klaasloss" põhines autori enda elulool, siis "Hang the Moon" tegevustik toimub kuiva seaduse aegses Ameerikas, Virgina osariigis asuvas Clarebourne'i maakonnas ning on osaliselt inspireeritud ajaloolistest isikutest ja sündmustest. Peategelaseks Sally,  noorelt ema kaotanud, Clarebourne'i  suurmaaomaniku ja juhtfiguuri Duke Kincaidi tütar.  Duke on  karismaatiline, kolmandat korda abielus, armastav ja hooliv isa, lugupeetud valitseja, kes on mõistev ja õiglane hädasolijate suhtes.  Elu- ja põllumaad kasutavad  rentnikud maksavad talle nii põllusaadustes kui salaviskis ( moonshine )*, mis aga tolleaegses Ameerikas sugugi seaduslik pole.   Enda poega peab Duke nõrgukese

Kaamerad, mobiilid, sisselülitatud arvutid ja telerid, droonid: aina laieneb inimeste jälitamise mooduskond. Olete ehk isegi mõelnud, kuidas tänapäeval üldse põgeneda. Anthony McCarten on selle uitmõtte vormistanud romaaniks “Kao jäljetult”. Üks firma tahab katsetada oma jälgimistehnoloogia uuendusi ja korraldab kümnele vabatahtlikule võistluse: kes kuu aja pärast on ikka veel leidmata, võivad omavahel ära jagada 3 miljonit. Osalejatele antakse kadumiseks 2 tundi ja siis läheb jälitamiseks. Kaduja number 1, kahe lapsega üksikema, otsustas end koos lastega lasta vanaisal viia looduskaitsealale telkima. Jälitajate arvutid tuvastasid perekonna auto maanteel ja välja saadetud kinnivõtmisrühm jõudis peatselt peale vanaisa nende varjumiskohta. Kaduja number 2, pensionil erusõjaväelane, otsustab sõita vanade sõjaväesemude poole. Otsijad leidsid lähemalt suheldud sõbrad Floridast, tungisid uuemate autode kokkupõrke hoiatussüsteemidesse ja arvutid sõelusid kõnnakutuvasti abil ühest bussijaama

  Nina Lykke on väga huvitav Norra kirjanik, kelle uut raamatut ma põnevusega ootasin. On ju tema Põhjamaade romaani sarjas ilmunud vaimukas “Surmahaigus” perearst Elinist olnud lugejate seas menukas ja hinnatud. Nüüd ilmunud romaan “Ega me siin lõbu pärast ole” on ootamatu ja üllatav, sest oma kuulsusesära kaotanud kirjanik Knut ei ole just eriti meeldiv tegelane. Knuti läbimurdeteose ilmumisest on möödunud kakskümmend aastat, kirjutamine on muutunud ebaõnnestumiste tõttu vastumeelseks ja igavaks. Et mingilgi tasemel ära elada, peab ta töötama hooldekodus valveid tehes, tundes ennast mutrikesena masinavärgis. Seepärast on kutse Lillehammeri kirjandusfestivalile teretulnud vaheldus ning väljapääs rahalisest kitsikusest lootusega heale söögile ja honorarile. Viimased päevad on vaene kirjanik toitunud ainult kuivikleivast, munadest ja naaber Franki veiniriiuli varudest. Reis Lillehammerisse kujuneb MeToo ja tõsielustaaride poolt tagakiusatud valge keskealise mehe vaevaliseks eneseleidmi

Romaani minajutustajaks on üks tavaline Soome poiss, kelle kaks vanaema elavad ühes väikeses Lääne-Soome linnas. Siiski tundub, et vanaemade Aino ja Sofia vahel laiub justkui ületamatu ookean, mille põhjuseks on enam kui poole sajandi tagused sündmused. Aino ja Sofia lapsepõlves toimunud kodusõjas oli ühe pere punaste, teise pere valgete poolel. Hoolimata paljudest möödunud aastatest ei ole haavad nende südametes paranenud. Nii kuulebki poiss memmedelt lugusid nende lapsepõlvest – surmast ja hirmust, armastusest ja vihkamisest. „Memm oli mässu ajal minust natukene vanem. Tal oli väike õde, kelle patsi otsa olevat pandud kuljus, et ta ära ei kaoks. Õed vaatasid käsikäes aknast, kuidas kaks naabrit viidi keldri seina äärde mahalaskmisele. Põmm, põmm, põmm, põmm, põmm, põmm. Väikese õe kuljus kilksatas iga lasuga. Memm ei olnud sel ajal memm, vaid väike tüdruk nimega Aino. Surnukehad jäeti külma kätte mustuma nagu kartulid.“ „Sofia pilgutas silmi ja pigistas huuled kokku, kikkhabe m

  Tommi Kinnunenilt on eesti keeles ilmunud mitu Soome ajalugu käsitlevaid romaani, näiteks  „Nelja tee rist“ ja „Peräküla“, lisaks leidub meie kogudes ka soomekeelne romaan „Lopotti“. Rännakuromaani „Ei öelnud, et kahetseb“ tegevus leiab aset vahetult peale Teise maailmasõja lõppu, mil Norrast taanduvatest Saksa vägedest jäävad maha sakslaste teenistuses olnud tsiviilisikud, sealhulgas soomlannad. Nii transporditaksegi ühel päeval soomlannadest raamatu peategelased peale lühikest vangilaagris veedetud aega Norra-Soome piirile ning neile näidatakse ette suund kodumaale. Nii algab sadu kilomeetreid pikk jalgsirännak kodu poole läbi inimtühja kõnnumaa. Rännak läbi ilusa, kuid karmi ja ohtliku Põhja-Soome maastiku on raske: toitu napib, riided   ja jalatsid on selliseks teekonnaks ebasobivad ning teele peidetud miinid on eluohtlikud. Kuid lisaks raskele teekonnale rõhub naisi ka teadmatus, sest keegi ei tea, kes või mis neid täpselt ees ootab. Ühel raamatu peategelastest, keskealis

Soome põneviku „Konteiner“ tegevus toimub Helsingis ümber mõjuvõimsa Lehmusoja perekonna, kelle suvekodu värava ette on toodud merekonteriner, millest leitakse uppunud tundmatu naine. Esmalt ei tunne teda justkui keegi, kuid aegamööda selgub, et päris tundmatu naine perekonna jaoks siiski ei ole.  Uurimist veab uurija Paula Pihlaja, kes nagu viimase aja krimiromaanides tavaks, on ka ise keerulise minevikuga ning paralleelselt oma põhitööga tegeleb hoopis ühe teise juhtumi salajase uurimisega. Kirjanikest abielupaari Aki ja Milla Ollikaise ühistööna valminud põnevik „Konteiner“   on uue krimisarja avaraamat.  Soome keeles on juba ilmunud ka sarja järgmine osa „Kiik“.

See on viies osa aseprefekt Rocco Schiavone lugude sarjast. Esimeses osas „Must rada“ (2017) on aseprefekt pagendatud Põhja-Itaalia väikelinna Aostasse ja see on seotud kunagiste sündmustega Roomas. Järgnevad osad „Aadama küljeluu“ (2018), „Maikuu lumi“ (2020) ja „Kevadpuhastus“ (2021) kannavad endas seda mineviku taaka, millega Roccol kokku tuleb puutuda ka kohalikke kuritegusid lahendades. Sarja viiendas osas saab lugeja lõpuks teada, mis juhtus tol saatuslikul suvel Roomas ja kuidas kaotas elu Rocco armastatud naine Marina. Neile, kes ei ole veel sarja lugema asunud, teadmiseks, et peategelase näol on tegemist politseinikuga, kes oma töömeetodeid ja kolleegidega suheldes väljendeid eriti ei vali, kelle parimad sõbrad lapsepõlve aegadest on pehmelt öeldes kurjategijad, kuid üksteisele ääretult lojaalsed põhimõttel „sinu probleem on meie kõigi probleem“. Ja kui Rocco politseinikuna aitab sõpradel aeg-ajalt mõne „äriotsa“ korda ajada ja seeläbi ühtlasi oma majanduslikku seisukorda para