Lugemispäevik

72 aastane omadega veidi sassis olev psühhiaater loeb veel allesjäänud seansse, minuteid ja tunde, mis on jäänud veel pensionini. Tööle ta keskenduda enam ei suuda, patsiente ei kuula või teeb seda väga pealiskaudselt. Ta ärritub nii mõnegi patsiendi juttu kuulates kuna nende mured tunduvad talle tõeliselt tühised. Ta on oma elu veetnud erakuna, elades oma vanemate korteris ja tunneb aina enam, et tema vaimne tervis hakkab alt vedama. Kuidmõned juhused äratavad teda apaatsest olekust- saades teada, et tema sekretäri mehel on lõppstaadiumis vähk ning naise palvel vestleb tolle mehega, kes on oma olukorraga rahu teinud. Ta avastab, et naaber kellega ta ei ole kunagi kohtunud aga kelle klaverimängu ta läbi seina kuuleb, on kurt ning ta üritab temaga tutvust luua. Aga kõige suurema muutuse tema ellu toob patsient, kelle ta väga vastumeelselt sekretäri survele alludes vastu võtab. Sakslanna Agathe on enesetapule kalduv ja intrigeerivalt huvitav daam, kes tasapisi psühhiaatris huvi hakkab …

Raamatu tegevus toimub Londoni äärelinnas Lowland Ways. Sealsetes paarismajades elavad edukad inimesed, kes saavad omavahel hästi läbi. Palju on lapsi, kellele korraldatakse pühapäeviti tänaval mängimise päeva, mille jaoks suletakse tänav autodele. Võiks öelda, et elu on rahulik ja idülliline. 
Kõik muutub, kui tänavale kolivad Darren ja Jodie, kes on maja päranduseks saanud. Mees hakkab kodus ajama autoremondi ja -müügi äri ja sellega seoses on ka tänav erinevaid romusid täis pargitud. Lisaks tehakse majas remonti ja see ei ole veel kõik, uued omanikud kuulavad nii päeval kui ööl väga valju muusikat. Tänaval mängimise pühapäevast nad loomulikult ei hooli ja oma autosõite selleks päevaks planeerimata ei jäta. See kõik viib teravate erimeelsusteni naabrite vahel. Sissy vastasmajast kaotab kodumajutuse kliente, kõrvalnaabrid Ant ja Em on täiesti hädas, kuna muusika ja remondi tõttu ei ole neil ega nende beebil võimalik magada. Tänavale pargitud autod võtavad teiste elanike majade ees ruu…

Nukra suve lõpetuseks sobib lugeda jutukogu „Suvised valed”. Tõsi see on, et lugejad eelistavad romaane, aga need seitse juttu on sisult võrdsed seitsme romaaniga, nii et kellel aega lugemiseks napib, sellel on hea võimalus saada seitsme raamatu kvintessents. Ütlen kohe ära, et jutud on kurvad, inimesed üksikud, armastus on kadunud või pole seda olnudki, abikaasa on võõras, lapsed on kauged, vanemad veel kaugemad, tervis on läbi, elu on lõppemas, lootust õnnele ei ole ja kui oleks, ei ole jõudu oma igapäevaelust kõrvale astuda ja see õnn enda omaks teha. Minevikku võib suhtuda kahte moodi: kahetsedes, et see nii mõttetu oli või kahetsedes, et potensiaalset õnnevõimalust ära ei tuntud.Stiilinäide  jutustusest „Reis lõunasse”:„Päev, mil ta lakkas oma lapsi armastamast, ei erinenud millegagi teistest päevadest. Kui ta järgmisel hommikul endalt küsis, mis oli põhjustanud armastuse kaotuse, ei leidnud ta mingit vastust. Ta ei tahtnud oma lapsi näha, ei sünnipäeval ega enne ega pärast seda.…

Lugenud varasemalt mind ülimalt köitvaid ja ootamatu lõpplahendusega R. Ware põnevikke „Pimedas, pimedas metsas“ ja „Luku taga“, võtsin „Valetamise mängu“ kätte üsna ülesköetud ootustega. Algus oligi paljulubav. Pikapeale aga hakkas venima, kuigi säilis ootus, et kohe-kohe saabub see pingeline ja jahmatav lõpp. Oli küll dramaatikat ja ohtlikke situatsioone ja lõpp isegi traagiline, aga üsna aimatav.Lugu on neljast tüdrukust, kes ühe õppeaasta koos Salteni internaatkoolis õppisid. Üheskoos Kate`i pool, koos tema isa ja kasuvennaga veedetud idüllilised nädalalõpud lõppesid toega, mille saladust on tüdrukud endaga aastaid kaasas kandnud. Nüüd, kus mõned neist on juba lapsevanemad ja elus üht-teist saavutanud, ähvardab see saladus välja tulla. Üle paljude aastate saadakse Kate`i juures jälle kokku ja püütakse väljapääsu otsida. Enne aga on vaja selgusele jõuda, mis üldse toimus ja kas see, mida sõbrannad teadsid, oli ikka tõde või rikkus keegi kokkulepitud reeglit, et üksteisele ei valeta…

Kaia Raudsepp on Võrumaalt pärit kirjanik, kes 2018. aastal lõpetas Tartu Ülikooli infokorralduse eriala, spetsialiseerudes raamatukogundusele. Praegu elab Tartus ja töötab tugiisikuna. „Nähtamatu tüdruk” on tema esikromaan.
Raamatu peategelane Lena on gümnaasiumi viimases klassis õppiv noor tüdruk, kes armastab matemaatikat ja sudokusid, kuid mitte rääkimist. Üksindust, mitte sõprust. Madala enesehinnangu tõttu on ta veendunud, et just üksindust ta vääribki. Tal on tihti raske olla just tema ise, eriti siis, kui ta endale väga ei meeldi. Ta peab end nähtamatuks tüdrukuks, keda pannakse tähele ainult siis, kui tema kallal saab nöökida. Mõned inimesed on aktiivsed ning armastavad tähelepanu, kuid Lena oli sellele täielik vastand. Miks keegi peaks tahtma olla sõber kellegagi, kes saab vaevu sõna suust? Keegi, kes on nii saamatu. 
Kõik see kummitab teda ööd ja päevad, kuni Lena kohtab üht julget ning pisut kangekaelset noormeest ja ta seetõttu end läbi poisi defineerima hakkab. Tema senine…

Sarjas „Nüüdisromaan“ ilmunud raamatu peategelane on 84-aastane iirlane Maurice Hanningan, kes Rainsford House’i hotelli baaris istudes ja oma elule tagasi mõeldes tellib viis jooki – igaüks neist mõeldud toostiks ühele olulisele inimesele tema elus.Läbi Maurice’i mälestuste ja mõtiskluste koorub välja tema elu lugu. See on lugu vaesest poisist, kes raske elu kiuste saavutab elu lõpuks rikkuse, mille suurusest ei ole tegelikult aimu tema enda abikaasal ega pojalgi. Kuid see lugu ei käi ümber raha, vaid Maurice’i jaoks on olulised just need inimesed tema ümber, kelle auks ta tooste tõstab. Nagu igas loos, on siingi valetamist ja vaenu, aga ka siirast rõõmu väikestest asjadest ning sügavat armastust. Vana mehe mõtiskluste kaudu saab aimu ka Iirimaa elu-olust 20.sajandi esimeses pooles ning kuigi jutustus liigub vaheldumisi mineviku ja oleviku vahel, on seda lihtne jälgida.Maurice on väga sümpaatne peategelane, hoolimata sellest, et ta tihti jäärapäine ning kinnine mees, tagasihoidlik ki…

Kirjastuselt Eesti Raamat ilmus kevadel Sirje Keevalliku tõlkes Antoine Lauraini romaan „Presidendi kaabu“. Teose süžee hakkab kerima 1986. aasta Pariisis juhusliku seiga läbi, mil president Francois Mitterrand unustab restoranis kaaskonnaga õhtustades maha oma viltkaabu. Jah, need kaabud on ühed salapärased aksessuaarid, just nagu küüntest kübarad. Ka Mitterrandi peakate hakkab elama ulaelu, mõjutades imeväel uute omanike elusaatust, julgustab suunda muutma, selga sirgeks ajama, end vanast lahti raputama, inspireerib, sisendab usku endasse. Romaan on tempokas ja haarav. Lugeja tuiskab koos nelja elu nullpunktis piinleva sümbolprantslasega läbi Pariisi elu.  Daniel Mercier – keskealine võimekas, kuid küündimatu ülemuse alluvuses vaevlev finantsspetsialist, tubli pereisa - on esimene, kelle teekond kaabuga ristub ning kes niru enesetunde kohendamiseks presidendi poolt mahaunustatud kübara restoranis „laenab“, ajendatuna vagast soovist tunda end koos presidendiga õhtustanud seltskonda ku…