Lugemispäevik

Tutvustan ühte ingliskeelset raamatut "Unorthodox", kus oma elust räägib noor Williamsburgi Satmari kogukonnas kasvanud juudi naine. Satmari juudi kogukond ehk hassiidid elavad äärmiselt karmide ultraortodokssete religioossete reeglite alusel, eiravad tehnoloogiat ja kaasaegset ühiskonnakorraldust. Satmari juudid rändasid Euroopast Ameerikasse peale II Maailmasõda. Nende ideoloogia eesmärgiks on säilitada samasugune arhailine eluviis, nagu oli enne Euroopast väljarändamist. Kogukonna looja Yoel Teitelbaumi arvates oli holokaust karistuseks juutidele, kuna nad ei järginud enam oma pühakirja täie tõsidusega. Satmari juutide  kõrgeim vaimulik ja igapäevaelu juht on rebbe, kelle poole pöördutakse kõikide probleemide puhul.  Deborahl oli kogukonnas teisejärguline staatus, kuna teda kasvatasid vanaema ja vanaisa. Tema isa oli vaimselt alaarenenud ning tema ema lahkus kogukonnast peale lahutust. Elu oli määratletud paljude reeglitega, mida süüa, kuidas riietuda, kellega rääkida, mi

Hommikustel raadiokuulajatel on oma lemmikud. Vikerraadios on selleks paljudel ka Märt Treier, kelle intelligentsed ja iroonilised hommikud paljudele meeldivad. Raamatusse “Hommikujutud varasele ärkajale” on ta koondanud 9 aasta jooksul raadios räägitud paremad mõtisklused. Mõelda vaid, millised tähelepanekud elust, nagu väikesed miniatuurid, aga kell pool kuus hommikul. Ma pole neid kordagi live`s kuulnud, kes see hull tõuseb nii vara üles. Päästab see, et Märt Treier on oma mõtisklused nii osavalt kirja pannud, et raamatut lugedes hakkab kõrvus kõlama tema hääl ja tundub, nagu loeks ta ise Sulle ette. “Toimetasin mõni päev tagasi saarel metsaserval mingeid töid-tegemisi ja korraga hakkas mingi asi kõrvadele. Kuulatasin, ei midagi. Isegi sääsk ei pinisenud. Ainult väike tuuleke kondas ringi ja kägu kukkus. Tegutsesin edasi ja jälle. Panin reha käest ja püüdsin aru saada, mis asi see nüüd helipilti õige rikub. Tuuleke, kägu. Tuuleke, kägu, kägu. Kägu. Oligi kägu. Kukuu, kukuu. Nagu i

  Ameerika kirjaniku Ann Patchetti romaan „Hollandi maja“ ilmus 2019.aastal ja oli 2020. a Pulizeri preemia finalistide hulgas. Romaani tegevus saab alguse sõjajärgsetel aastatel, mil õnnestunud kinnisvaratehing võimaldab Cyril Conroyl osta oma perele maja, mida kutsutakse selle ehitajate ja eelmiste elanike järgi Hollandi majaks. Maja oli tolle aja kohta vägagi muljetavaldav, kuid Cyrili naine, Elna, kes teadis, et nad on vaesed inimesed, ei suutnud sellise elamisega kohaneda. Ühel ööl, jättes maha oma mehe ja kaks last, lahkus ta kodust, et asuda abistama vaeseid Indias. Sellest alates muutus Danny sõltuvaks endast seitse aastat vanemast õest Maevest. Kuigi kinnisvarafirma omanikust isa võttis poja igal laupäeval kaasa üürikogumise ringile, õpetas talle tegema korterites remonditöid, suhtuma oma üürnikesse hoolivalt, valmistades poega sellega ette kunagi firma üle võtmiseks, ei olnud tema suhted lastega eriti lähedased. Asja ei teinud paremaks isa uus abielu Andreaga, keda paistis hu

Jules ja Will valmistuvad oma pulmapäevaks eraldatud Iiri saarel. Mõlemad on edukad, kuulsad ja ilusad- Will on osaline tõsielusarjas ja Jules veebiajakirja asutaja. Pealtnäha on nad täiuslik paar. Päev enne pulmapidu saabuvad lähedasemad külalised saarele. Willi sõbrad meenutavad erakoolis õppimise aegu ja tehtud tempe. Teise liinina tuuakse välja Julesi õe Olivia lugu, kel on seljataga traumaatiline lahkuminek. Paralleelselt jookseb pulmapäeva ja sellele eelneva päeva tegevus. Keegi tapetakse, aga kes selleks osutub, selgub alles päris viimastel lehekülgedel. Lõpus tuleb välja mitu nüanssi, mida ma üldse ei osanud aimatagi, kuigi tagantjärele mõeldes oleks võinud.  Lucy Foley raamatutest on eesti keelde tõlgitud ka “Jahiseltskond”, mis ilmus aastal 2020 Mirabilia sarjas. 

  „Must rada“ alustab politseiuurija Rocco Schiavone lugude sarja, millest Toledo kirjastus on välja andnud kolm osa, kõige viimase neist, „Maikuu lumi“ ilmus   2020. mais. Schiavone on hämaratel asjaoludel pidanud maha jätma elu Roomas, mida ta üliväga nautis ja jätkama oma karjääri kehva kliimaga Itaalia Alpide suusakuurortis, kus on liiga külm ja liiga palju lund, milleks tal ei ole sobivat varustust ja mille hankimine on talle üsna vastumeelne. Tal on oma isiklik skaala kõikide jamade hindamiseks ja kuritegu, mis tuli ära lahendada, oli kümnes aste, ehk siis kõigi ülejäänud jamade ema. Ja see saabub ühel õhtul, mil rajahoolduse käigus ilmub lume alt välja surnukeha.  Oma töömeetodite ja kolleegidesse suhtumise poolest ei ole Schiavone just politsei musternäidis ja selle kohapealt ei hoita värve kokku, kuid kuritegude lahendamise poolest oli tema kuulsus igati põhjendatud. Lugu oli väga ladus ja mõnuga loetav ning kutsus lugema ka järgmiseid osi. Toledo kirjastus 2017

„Alexit“ on iseloomustatud kui „terava sotsiaalse närviga põnevusromaani“, mille kohta selle tõlkija Indrek Koff on kirjutanud: „Haarav, hästi kirjutatud ja ootamatute pööretega kriminull, mis ka kriminull on!“ Ise lisaksin, et ilmselt ka hästi tõlgitud. Lugu algab kena noore naise üsna jõhkra röövimise ja vangistamisega. Ja ega palju rohkemat enam öelda ei saagi, sest siis kaoks lugejal kogu põnevus, kuna ootamatuid pöördeid tuleb järjest kuni päris raamatu lõpuni välja.   Aga nii palju võib öelda küll, et üsna julmal kombel tapetakse mitmed inimesed, peamiselt mehed, ning kõik viitab röövitud naise kätetööle. Teda otsima asunud komissar Camille Verhoevenit peetakse legendaarseks uurijaks ja nagu krimiromaanides ikka kombeks, on ka temal oma silmatorkav eripära ja taak, mida kanda: tema lapseootel naine rööviti ning ta kaotas mõlemad. Kuigi ka Alexi otsimisel on Camille pidevalt ühe sammu jagu maas, on tema alahindamine ennatlik. See, mille Camille lõpus välja kaevab, muudab kõik ne

Tegemist on väga armsa raamatuga, mis on täis elulisi mõtteteri ja sobib ükskõik mis vanuses inimesele. Nauditav lugemine ja meeldetuletus, mis elus tegelikult oluline on. Lugu on sõpradest - poisist, maiasmokast mutist ning teel kohatud rebasest ja hobusest. Igaühel on omad hirmud ja elufilosoofia. Usun, et siit raamatust on kõigil võimalik leida endale sobiv ja lohutav mõttetera. Olgu selleks näiteks see, et teistega pole end mõtet võrrelda, rohkem tuleb keskenduda oma unistustele kui hirmudele, oluline on headus nii iseenda kui teiste vastu jne. Seda raamatut võib vabalt mitu korda lugeda ja ei pea alustama üldse algusest. Mina pean seda kurva tuju raamatuks, mille lugemine annab lohutust ja viib mõtted positiivsemasse suunda. Märkimisväärsed on ka illustratsioonid, mis tõmbavad tähelepanu ja raamatut lugedes leidsin end tihti neid uurimas.  “Millal oled sa olnud kõige tugevam?” küsis poiss. “Kui olen julgenud näidata välja oma nõrkust.”