Otse põhisisu juurde

Postitused

Kai Vare "Võlg"

Kui kõik ausalt ära rääkida, tegin otsuse sõlmida esimene tutvus eestimaise krimikirjandusega, teose tagakaanelt leitud info põhjal. Raamatu lühitutvustus ütleb, et rahulikus Järva-Jaani alevis hakkavad toimuma salapärased juhtumused, mida asuvad uurima aktiivsed kohalikud pensionärid. Huvi tekitas asjaolu, et olen sündinud Järvamaal ja Järva-Jaaniski on elu jooksul mitmeid kordi käidud. Krimiloo tegelaskond vastab minu ettekujutusele inimestest, kes võiksid väikeses asulas toimetada. Küllap tunneb igaüks, kes raamatusse süüvib , et sarnaseid inimtüüpe on varasemaltki kohatud. Peategelasteks on alevisse rahulikku pensionipõlve nautima tulnud Rutt, tema naabrinaisest, veidi salapärane sõbranna Anu ja kohalik naistemees Mati. Ühel heal päeval avastavad Rutt ja Mati, et Anu on kadunud ja edasised sündmused on ettearvamatud. Raamatus on mitmeid kõrvaltegelasi, kes vähemal või suuremal määral asjaga seotud. Nende elusaatustused mängivad suurt rolli loo traagilises lõpplahenduses. Krimiloos

Chris Bohjalian "Liivalossitüdrukud"

  Julmi sündmuseid kujutav romaan sõjast, kaotustest ja magusvalusast armastusest, mis kujutab armeenlaste kannatusi. Lugu, mis  inspireeritud reaalsetest I Maailmasõja ajal toimunud ajaloosündmustest.  1,5 miljoni armeenlase massimõrv Süüria kõrbetes, mis teostati Ottomanide valitsuse nõudel ja armee poolt, on sündmus, mida Türgi riik tänase päevani eitab. Autor Chris Bohjalian on ise Armeenia juurtega Ameerika kirjanik. Paljudes kaasaegsetes romaanides kasutatakse kahe süzeeliini võtet, kus peategelane kaevub enda perekonna minevikku, mis peidab endas sageli dramaatilisi sündmusi ja elukäike, nii ka selles teoses.  Laura Petrosian on New Yorgi kirjanik, kes avastab kogemata ajalehes olevalt fotolt, mis reklaamib näitust ühes Bostoni muuseumis, et tema vanaema elas üle Armeenia genotsiidi ning sellest saab alguse Laura suguvõsauurimse teekond.  1915.aastal saabuvad Elizabeth Endicott ja tema isa vabatahtlike konvoi koosseisus Süüriasse Alepposse. Nende eesmärgiks on vahendada  abivaja

Kristina Ohlsson „Kirikakrad“

„Kirikakrad“ on põnev ja tempokas kriminaalromaan, mis algab justkui kolme erineva loona.  Stockholmis uuritakse tapetud eakas vanapaari juhtumit, samal ajal ootab Iraagist ebaseaduslikult Rootsi saabunud Ali korterisse lukustatuna paremat tulevikku ning Bangkokis hätta sattunud rootslanna peab võitlust ellujäämise nimel. Aegamööda selgub, et kõik need lood on omavahel seotud, kuid mis moel ning kes on hea ja kes on halb, on hoopis keerukam välja selgitada. Õnneks on taas lugejate ees kuritegusid lahendamas Fredrika Bergman ja tema kolleegid kriminaalinspektor Alex Rechti töörühmast. Tegu on järjega 2020. aastal eesti keeles ilmunud raamatule „Tuhkatriinud“, kuid on hästi loetav ka iseseisva raamatuna. Leigi tutvustuse sarja esimese raamatu kohta leiab siit: https://lvkrkraamatublogi.blogspot.com/2020/10/kristina-ohlsson-tuhkatriinud.html

Arnaldur Indriðason „Maetud minevik“

Häid krimiromaane ilmub palju ning vahel on raske valida, millist soovitada. Arnaldur Indriðasoni raamatu tegi minu jaoks teistest huvitavamaks see, et tegu on ühtaegu nii kriminaalromaaniga kui ka perekonnalooga. Reykjavíki lähedalt leitakse ehitusplatsilt sinna pea 70 aastat tagasi maetud inimese luustik. Appi kutsutud arheoloogidel edeneb väljakaevamine teosammul ning politseinikud peavad seni infot otsima mujalt – vaadates läbi vanu dokumente ja üritades vestelda piirkonnas kunagi elanud inimestega. Samal ajal avaneb lugeja ees üks traagiline perekonnalugu, milles vägivaldne pereisa hävitab oma hirmuvalitsuse ja vägivallaga kogu oma pere tulevikku. Nagu krimiromaanides ikka, on ka juhtumit uurivate politseinike eludes keerulised ajad – seda eeskätt uurija Erlenduril, kelle narkosõltlasest tütar võitleb haiglas parajasti ellujäämise eest.  Ja muidugi annab raamatu lõpp aimu, et Erlenduri uurimised jätkuvad ka järgmistes raamatutes. Romaan „Maetud minevik” on pälvinud Põhjamaad

Jeanine Cummins "Ameerika pind"

Ema ja poja põgenemise lugu, kuid mitte otseselt sõja jalust, vaid Mehhiko narkokartelli eest. Tegemist ei ole eluloolise raamatuga ent autor tegi enne raamatu kirjutamist süvitisi tausta puudutavat uurimistööd, ometigi heidetakse talle, kui valgele naisele ette julgust kirjutada latiinodest olemata ise üks nende seast, kuigi ta mingilgi moel ei pisenda latiinode kogukonna kannatusi ega üleelamisi teel Ameerikasse.  Lydia ja Sebastian elavad tavalist keskklassi pereelu koos oma 8-aastase pojaga Mehhikos Acapulcos. Lydia peab väikest raamatupoekest ning tema abikaasa on ajakirjanik. Suguvõsa on tulnud kokku, et tähistada  Lydia õetütre 15-aastaseks saamist. Kohalik narkokartell mõrvab kogu nende perekonna, täpsemalt 16 inimest- ainsana jäävad ellu Lydia ja tema poeg Luca. See tapatöö on karistuseks selle eest, et Sebastian avaldas ajalehes kartellist ja selle bossist Javierist kriitilise arvamusloo.  Ainus võimalus ellu jääda on põgeneda Ameerikasse. Ohtlik teekond Lõuna- ja Kesk Ameeri

Rasa Bugavičute-Pēce ,,Poiss, kes nägi pimeduses”

,,Poiss, kes nägi pimeduses” on jutustatud poja ja ema silmade kaudu. See on lugu nägijast lapsest, kes sünnib nägemispuudega vanemate perre. Raamat on läbilõige Jēkabsi elust kuuendast kuni viieteistkümnenda eluaastani. Raamatu alguses on poiss rõõmsameelne, pere elab pimedate ühiselamus, et ta on ainus nägija on tema kohus täiskasvanuid abistada. Ta aitab emal ja isal minna sinna kuhu vaja, teeb koduseid töid. Tädi Daina peol on tema ülesandeks külalistele kohvi pakkumine, kui tädil klaassilm ära kukub paneb ta klaassilma silmakoopasse tagasi, olles ise vaid kuue aastane. Ta ei tohi kunagi eksida, kuna see valmistaks vanematele, eriti emale, suure pettumuse. Jēkabs on tema ema elutöö – pimeda naise üles kasvatatud laps. See laps peab olema ideaalne tõestamaks, et ka pimedad vanemad suudavad olla vanemad. Poisil ei ole tõelisi sõpu, ta mõtleb välja Mattiase, vahel usub ta tõeliselt, et Mattias on lihast ja luust inimene. Jēkabs näitab omakirjutatud vale-Mattiase valekirju klassikaasla

Fredrik Backman „Karulinn“

  Karulinna elanike jaoks ei ole jäähoki lihtsalt sport – see on midagi palju enamat. Keset suuri metsi asuvale linnakesele, mille elanike arv väheneb ning tööpuudus kasvab, oleks hädasti vaja midagi, mis linnale uue hingamise annaks ning juunioride meistritiitel jäähokis oleks just sobilik. Meistritiitel tähendaks palju ka treeneritele, klubijuhile, sponsoritele ning muidugi hokipoistele endale – igaüks näeb võidus omi võimalusi. Nii panevadki need suured ootused, lootused ja tulevikuunistused poisid suure surve alla, kuigi tegelikult on nad alles lapsed. Mis saab siis, kui staarmängija ning spordijuhi tütre vahel juhtub midagi, mis pöörab kogu elu pea peale? Kas probleemi saab olematuks muuta sellest mitte rääkides? Kes on ohver? Kui palju julgust tuleb endas leida, et rääkida ja tunnistada tõtt? „Karulinn“ on lugu, mis kätkeb endas nii paljude inimeste lugusid: lapsevanemate saavutamata unistused ja elus pettumised; noorte soovid leida sõpru ja tunnustust, peita enda ebakindlu