Otse põhisisu juurde

Postitused

Christina Dalcher "Vox"

  Raamatus kirjeldatav on hiljuti Ameerikas ja Eesti päevapoliitikas toimunuga väga sarnane. "Vox" räägib naiste õiguste esialgu piiramisest ja seejärel kaotamisest kristlik-ekstremistliku patriarhaalse liikumise poolt Ameerikas.  Lugemisel hakkasin teost koheselt võrdlema Margaret Atwoodi raamatuga "Teenijanna lugu". Kas autor on leidnud insipratsiooni eelpoolnimetatud teosest või on püüdnud teemat uuendada kujutades kaasaegsemas ühiskonnas toimunud naiste suukorvistamist, jääb iga lugeja enda otsustada. Kõigi naiste ja tüdrukute randmetel on sõnade lugerid, kuna päevas tohivad nad rääkida vaid 100 sõna. Sõnade limiidi ületamise eest karistab luger elektrišokiga, mis iga korraga muutub tugevamaks. Naistele on tööl käimine keelatud, nende ülesandeks on kodu, laste ja mehe eest hoolitseda. Uusi kristilikke väärtuseid  ühiskonna kohta jagatakse lastele koolis, kus noortele poistele rõhutatakse meeste tähtsust ja ülimuslikkust. Ja nagu ühele düstoopiale kohane on muid

Susan Luitsalu "Ka naabrid nutavad"

Eesti 2020. aasta kirjaniku tiitli pälvinud Susan Luitsalu käsitleb oma romaanis Eesti ühiskonna päevakajalisi teemasid ja probleeme talle omase suurepärase huumori ja irooniaga. Vaatluse all on rikkurite elu ja mõttemaailm, mille kujutamisel võib aimata autori tundlikku sotsiaalset närvi. Ta paneb halastamatult paika inimeste tõusiklikkuse, silmakirjalikkuse, kadeduse ja vägivaldsuse. Näeme sedagi, et kõik ei ole alati nii nagu välja paistab.  Erinevate ühiskonnagruppide ja inimtüüpide stereotüübid astuvad meie ette Lehtla-nimelise allasumi Pojengilehe tänava värvikate elanikena. Nende seebiooperlikku elu täis armu- ja aiandusdraamasid on kirjeldatud läbi naabermajade elanike silmade. Õõvastavaim tegelane minu jaoks oli kibestunud kuivik Kats, kelle pealtnäha kombeka abielunaise ja pereema maski all varjas end hüsteeriline, kahtlustav ja armukade naine ning anonüümne netikiusaja. Häirivalt mõjus ka enesekeskne lähisuhtevägivalda harrastav Toomas. Elutervemate tegelastena võib välja tu

Kristi Rebane "Suhteliselt kehvad lood"

  Eesti tuntuimale kalambuuride kuningannale Keiti Vilmsile on tekkinud tõsine konkurent. Täiesti üllatavalt on võimalik kirjutada terve raamatutäis sõnamängulisi nalju lörri läinud suhetest. Tegemist on kõrgema taseme kalambuuridega, kus sõnade mitmetähenduslikkust on oskuslikult ära kasutatud nt burxiputka kutt ütles, et olen norm pihv, valgustipoemüüjaga läksin pimekohtingule, kellassepaga tiksusime hommikuni, tõlkijaga toimetasime enamasti kehakeeles jne.  Miks ei klappinud kiropraktiku, jalgratturi, influenceri, lauluõpetaja ja sõjaväelasega ning paljude teistega loe raamatust ise. Taskurätik võta ka kõrvale, sest naerda saab pisarateni!  Stiilinäide ka: "Enne seda kustus suhe elektrikuga,  kuna särts oli ära kadunud  ja me lihtsalt polnud enam teineteise masti. Viimases faasis polevat ma pakkunud talle üldse pinget ja nii tuli tal hakata uusi kontakte otsima,  et maandust leida. Mina ei läinud sellest teadmisest põlema,  saades hoopis positiivse laengu.  Lambist sain talt ag

Øyvind Rangøy "Oled ikka veel see poiss"

Eestis elav ja töötav Norra kirjanik Øyvind Rangøy on raamatusse koondanud lapsepõlvemälestused elust pisikesel Norra saarel, kus elanikke vaid käputäis ning loodusel on igapäevaelus nii tähtis roll. Øyvind Rangøy lapsepõlv keset Norra loodust tundub raamatut lugedes olnud idülliline, mis sellest, et juhtus ka selliseid asju, mis toona häbi või hirmu tekitasid. Ja mõne olukorra tähendus saabki selgeks alles palju hiljem. See on üks ütlemata mõnus raamat – loed ja muheled, samal ajal oma lapsepõlvest sarnaseid mälestusi meenutades. Ei olegi norra poisi ja eesti tüdruku lapsepõlv nii erinev olnud.  Ja veel – mul on kahju kõigist neist lastest ja täiskasvanutest, kellel (lapsepõlves) pole (olnud) võimalust veeta palju vaba aega õues ja looduses – see annab elule nii palju juurde ning ühtlasi õpetab arvestama, et inimene ei ole looduse valitseja, hoopis vastupidi. Me jooksime siia-sinna, uurisime kõike. „Sa peaksid oma vennalapsi karjatama,“ ütles sugulane onu Klausile, kellega koos me ka

Nadeem Aslam "Kuldne legend"

Nadeem Aslam on Briti-Pakistani kirjanik. Ta on praegu 54 aastane. Kui autor oli neliteist, siis põgenes nende pere Pakistanist Inglismaale, kuna tema perekond sattus pahuksisse valitseva režiimiga. "Kuldne legend" on Aslami viimane romaan. Varasemaid pole eesti keelde tõlgitud. Kõigi tema raamatute läbivaks teemaks on Pakistani lähiajalugu. Raamat oli haarav. Ma ei taha öelda põnev, sest see kõlaks nagu põnevik. Autori eesmärgiks pole kindlasti olnud soovi kirjutada põnevikku, kuigi sündmuste käik pakub kahtlemata põnevust ja tegelastele kaasaelamist. Kui olin raamatu läbi lugenud, püüdsin seda endale mõne  sõnaga kirjeldada. Minu esimeseks iseloomustavaks väljendiks oli koleilus . Panin raamatu kokku, heitsin pilgu veelkord esikaanele (lugesin muide raamatu läbi ühe jutiga) ja nägin seal enne tähelepanuta jäänud The Guardiani reakest: "Erakordselt kaunis ja valus raamat ... Meeliülendav". Niisiis olin Briti meediagigandiga üsna sarnasel arvamusel. Et miks si

Parimad raamatud 2020: Kriminaal- ja põnevusromaanid

Christoffer Carlsson „Oomen“ Lea soovitab: Christoffer Carlssoni „Oomen“ on natuke teistmoodi kriminull, kus on olemas kuritegu ja selle lahendamine, kuid keskendutud on inimestele, kes sellest kuriteost puudutatud saavad ja kuidas see nende edasist elu määrab. Tegevus on jagatud kolme ajaperioodi ning algab 1994. aastaga, noore Lovisa hukkumisega. Süüdlasena peetakse kinni tema poiss-sõber Edvard Christensson ja kuigi too oma süüd eitab, saadetakse ta eluks ajaks vanglasse. Edvardi õepoeg Isak on tollal kaheksaaastane, oma onusse sügavalt kiindunud väike poiss, kelle ellu lööb see mitte ainult suure augu vaid nüüd on ta kohalike poolt ka ära märgitud kui „sellest perekonnast“ ja noormees hakkab ka endas hirmuga avastama märke vägivaldsele käitumisele. Edvardi surm vanglas saab tema allakäigu alguseks, ta ei hooli enam millestki. Kohalikul politseinikul Vidaril, kellele jäi au kuritegu lahendada, on hakanud vahepeal tekkima kõhklused ja üheksa aastat peale traagilisi sündmusi sunniva

Parimad raamatud 2020: Teatmekirjandus

Ieva Požarskaja "Juri Nikulin. Peaaegu naljakalt" Iivi lugemiselamus: Lõik raamatu eessõnast: „...Iga aastaga jääb aina vähemaks inimesi, kes on Juri Nikulinit isiklikult kohanud, teda hästi tundnud või lihtsalt temaga sõbrustanud. Ometi märgivad nad kõik Nikulinist rääkides ja tema elu eri seiku meenutades ühte ja sedasama: ta oli kõlbeliselt väga puhas ja kindlameelne inimene. Tundus, et ta ei suuda inetult käituda isegi siis, kui ta seda tahaks, otsekui oleks talle sisse ehitatud kaitseseade, mis ei lase minna südametunnistuse vastu. Küllap seisnes selles tema teine anne - mitte enam näitleja vaid inimese anne” “Ta oli staar, jumaldatud ja ülistatud, aga see polnud kõige tähtsam. Kõige tähtsam oli see, et ta oli hea inimene.” Nii rääkis kuulsa näitleja poeg Haldi-Normet Saarnale, kes Vikerraadio „Keskööprogrammi“ jaoks tehtud intervjuude põhjal kirjutas kunagistest Nõukogude tähtedest raamatu „Kohtumised legendidega“. Tema isa oli Vladimir Nikulin, kes pärast demobiliseer