Lugemispäevik

  Ajakirja Imeline Ajalugu eriväljaanne. Viikingite tee idamaa rikkusteni käis Eesti kaudu. Millal algas ja millal lõppes meie esivanemate viikingiaeg ning mida see nende elus muutis?  Põhjaliku, pea saja-leheküljelise eriväljaande autor on arheoloog, tuntud viikingiaja ja aardeleidude uurija, mitmete selle-teemaliste väljaannete autor Mauri Kiudsoo. Kogu viikingiaeg on seal põhjalikult ette võetud, alustades revolutsioonist laevaehitusest, mis võimaldas viikingitel siiamaile purjetada. Kirjeldatakse tollaseid Eesti kultuurialasid ja asustust ning siinsest vooluvetevõrgustikku. „Muinaslinnadel pole ainult teaduslik väärtus. Need on suurimad tunnistused sellest jõust ja kultuurist, mis siin oli loodud enne maa langemist“ on öelnud arheoloog  Eerik Laid. Viikingiaja ühed olulisemad ja võimsamad linnused olid just Virumaal ja neist on ka eraldi juttu, sealhulgas meile kõige lähimast Pada linnusest. Üldse on Virumaad ja siinseid leide väljaandes palju käsitletud.  Eraldi peatükid jut

  Uku Masing on öelnud, et elu mõte on elusam elu. Soome filosoof Frank Martela on kümme aastat uurinud elu mõttega seonduvat, küsides, milline elu on mõttekas? Meie valikud määravad selle, kas elu tundub väärtuslik ja kas sel on tähendus. Ka õppimine ja isiklik areng on rahulolu allikad ja loovad tunde, et teeme elus edusamme. Enesemääratlusteooria tunnistab kolme psüühilist põhivajadust: autonoomia, kompetentsus ja seotus. Kui need kolm on rahuldatud, siis kogevad inimesed rohkem heaolu ja sisemist motivatsiooni – ning ka mõttekamat elu. Autonoomia seisneb tundes, et oled oma elu isand. Suudad teha valikuid, et elada oma eelistuste kohaselt. Kompetentsus seisneb tundes, et saad oma eluga hakkama. Usaldad oma võimeid ja oled kindel, et saavutad oma sihid. Seotus seisneb tundes, et oled teistega seotud, hoolid neist ja tunned, et sinust hoolitakse. Autor lisab neile kolmele põhivajadusele veel juurde heasoovlikkuse. On tõestatud, et see avaldab olulist mõju meie heaolutundele ja eriti

Lugu antakse edasi nii politseitöötajate, kurjategija kui kaasosalise pilgu läbi. Stockholmi polisei eriuurimisrühma kogenud juht Alex Recht, analüütik Frederika Bergman ning uurija Peder Ryth saavad teate rongist kaduma läinud väikesest tüdrukust. 6-aastane Lilian rööviti ajal, kui tema ema Sara Sebastiansson läks peatuses korraks perroonile helistama, et mitte äratada magavat last. Sara jääb rongist maha, kuna tema poole pöördub abipalvega vigastatud koera omanik. Politsei peamiseks kahtlusaluseks saab Sara vägivaldne abikaasa, kuniks leitakse laip, mis senised oletused pea peale pöörab. Filmilikult tempokas süžee, kus tegelaste eraelu põimitud uurimistegevuse vahele. Karakterid on mitmetahulised- ambitsioonikas ja ülemuse tunnustust ootav Peder, kes vaevleb abieluprobleemide küüsis, ebamäärases suhtes olev Federika, kes  kahtleb enda ametivalikus ning kelle oskustes ja vajalikkuses ei ole tema töökaaslased just veendunud ja paberimäärimisest tüdinenud Alex, kes muretseb pojast kauge

72 aastane omadega veidi s assis olev psühhiaater loeb veel allesjäänud seansse, minuteid ja tunde, mis on jäänud veel pensionini. Tööle ta keskenduda enam ei suuda, patsiente ei kuula või teeb seda väga pealiskaudselt. Ta ärritub nii mõnegi patsiendi juttu kuulates kuna nende mured tunduvad talle tõeliselt tühised. Ta on oma elu veetnud erakuna, elades oma vanemate korteris ja tunneb aina enam, et tema vaimne tervis hakkab alt vedama. Kuidmõned juhused äratavad teda apaatsest olekust- saades teada, et tema sekretäri mehel on lõppstaadiumis vähk ning naise palvel vestleb tolle mehega, kes on oma olukorraga rahu teinud. Ta avastab, et naaber kellega ta ei ole kunagi kohtunud aga kelle klaverimängu ta läbi seina kuuleb, on kurt ning ta üritab temaga tutvust luua. Aga kõige suurema muutuse tema ellu toob patsient, kelle ta väga vastumeelselt sekretäri survele alludes vastu võtab. Sakslanna Agathe on enesetapule kalduv ja intrigeerivalt huvitav daam, kes tasapisi psühhiaatris huvi hakkab

Raamatu tegevus toimub Londoni äärelinnas Lowland Ways. Sealsetes paarismajades elavad edukad inimesed, kes saavad omavahel hästi läbi. Palju on lapsi, kellele korraldatakse pühapäeviti tänaval mängimise päeva, mille jaoks suletakse tänav autodele. Võiks öelda, et elu on rahulik ja idülliline.  Kõik muutub, kui tänavale kolivad Darren ja Jodie, kes on maja päranduseks saanud. Mees hakkab kodus ajama autoremondi ja -müügi äri ja sellega seoses on ka tänav erinevaid romusid täis pargitud. Lisaks tehakse majas remonti ja see ei ole veel kõik, uued omanikud kuulavad nii päeval kui ööl väga valju muusikat. Tänaval mängimise pühapäevast nad loomulikult ei hooli ja oma autosõite selleks päevaks planeerimata ei jäta. See kõik viib teravate erimeelsusteni naabrite vahel. Sissy vastasmajast kaotab kodumajutuse kliente, kõrvalnaabrid Ant ja Em on täiesti hädas, kuna muusika ja remondi tõttu ei ole neil ega nende beebil võimalik magada. Tänavale pargitud autod võtavad teiste elanike majade ees ruu

Nukra suve lõpetuseks sobib lugeda jutukogu „Suvised valed”. Tõsi see on, et lugejad eelistavad romaane, aga need seitse juttu on sisult võrdsed seitsme romaaniga, nii et kellel aega lugemiseks napib, sellel on hea võimalus saada seitsme raamatu kvintessents. Ütlen kohe ära, et jutud on kurvad, inimesed üksikud, armastus on kadunud või pole seda olnudki, abikaasa on võõras, lapsed on kauged, vanemad veel kaugemad, tervis on läbi, elu on lõppemas, lootust õnnele ei ole ja kui oleks, ei ole jõudu oma igapäevaelust kõrvale astuda ja see õnn enda omaks teha. Minevikku võib suhtuda kahte moodi: kahetsedes, et see nii mõttetu oli või kahetsedes, et potensiaalset õnnevõimalust ära ei tuntud. Stiilinäide  jutustusest „Reis lõunasse”: „Päev, mil ta lakkas oma lapsi armastamast, ei erinenud millegagi teistest päevadest. Kui ta järgmisel hommikul endalt küsis, mis oli põhjustanud armastuse kaotuse, ei leidnud ta mingit vastust. Ta ei tahtnud oma lapsi näha, ei sünnipäeval ega enne ega pärast seda

  Lugenud varasemalt mind ülimalt köitvaid ja ootamatu lõpplahendusega R. Ware põnevikke „Pimedas, pimedas metsas“ ja „Luku taga“, võtsin „Valetamise mängu“ kätte üsna ülesköetud ootustega. Algus oligi paljulubav. Pikapeale aga hakkas venima, kuigi säilis ootus, et kohe-kohe saabub see pingeline ja jahmatav lõpp. Oli küll dramaatikat ja ohtlikke situatsioone ja lõpp isegi traagiline, aga üsna aimatav. Lugu on neljast tüdrukust, kes ühe õppeaasta koos Salteni internaatkoolis õppisid. Üheskoos Kate`i pool, koos tema isa ja kasuvennaga veedetud idüllilised nädalalõpud lõppesid toega, mille saladust on tüdrukud endaga aastaid kaasas kandnud. Nüüd, kus mõned neist on juba lapsevanemad ja elus üht-teist saavutanud, ähvardab see saladus välja tulla. Üle paljude aastate saadakse Kate`i juures jälle kokku ja püütakse väljapääsu otsida. Enne aga on vaja selgusele jõuda, mis üldse toimus ja kas see, mida sõbrannad teadsid, oli ikka tõde või rikkus keegi kokkulepitud reeglit, et üksteisele ei vale