Lugemispäevik

Robert Cedric Sherriffi “Kaks nädalat septembris” on innukas puhkuseromaan. Tegevus toimub 1920. -ndail aastail Londonis ja mereäärses Bognori linnas. Viieliikmeline ametnikuperekond on juba aastaid sõitnud täpselt sama moodi samasse kohta samal ajal puhkama: 2 nädalat septembris täielikku vabadust, matkamist, ujumist ja päevitamist. Kuigi tundub, et miks selline ajalooline argipäev peaks meid täna kõnetama, on autor sorav jutustaja, kes pöörab tähelepanu pisiasjadele, mõtetele, meeleoludele. Vanemad katsuvad toime tulla nooruse kadumisega, vaatavad elule tagasi, tütar ootab esimest armumist, poeg endas selgusele jõudmist, mis amet üldse valida. Inimene pole ju aegade algusest muutunud, ikka tahab õnne ja tunnustust. “Nad olid jõudnud selle veidra, häiriva väikese hetkeni, mis saabub igal puhkusel: hetkeni, kus reisi pingeline põnevus variseb järsku kokku ja visiseb minema ning teile jääb ähmane mõtisklus selle üle, et mida nüüd siis ette võtta ja kuidas üldse alustada.” Ja kui siis

Ärevust tekitavaks peetakse ikka teisi inimesi, asju, olukordi ning püütakse sellest vabanemiseks neile keskenduda. Suur osa maailmast elabki teistele keskendununa. Dr. Kathleen Smith soovitab aga selle asemel tuua tähelepanu iseendale ja võtta vastutus omaenda toimetuleku eest.  Raamatus ongi juttu minatundest ja niinimetatud pseudo-minast. Pöörates tähelepanu oma osale suhetes või probleemides, hakkame maha rahunema. Põhjuseks on keskendumine ainsale, mida saame kontrollida ehk iseendale. Lõpetades ärevuse maandamiseks tähelepanu ja heakskiidu otsimise, jääb rohkem energiat oma eesmärkide jaoks. Ärevil olles kipub ununema, et oleme iseendana olemas ja saame oma elu juhtida nagu mistahes muud ettevõtmist. Näiteid autori praksisest leiab erinevate suhete, tööelu ja sotsiaalmeedia teemadel. Raamat pakub ärevusele uut vaatenurka, suunates iseendaga tuttavaks saamise poole. Hinnangut ja arvamusi raamatu kohta leiab Goodreadsis: https://www.goodreads.com/book/show/45031830-everything-isn-t

Peatselt on algamas laskesuusatamise maailmakarika võistlused, mistõttu on selle raamatu sisu lugemiseks ajaliselt väga sobilik.  Laskesuusatamine on karm spordiala, aga publikule väga palju meelelahutust pakkuv. Seal on olulised üliväiksed nüansid, mis eraldavad edu katastroofist.  Saan öelda, et tegemist on ühe parima lugemisega, mida ma viimati lugenud olen. Mulle meeldib jälgida sporti, eriti jalgpalli ja samuti laskesuusatamist. Olen viimase suur fänn ja väga tugev kaasaelaja just nendele kahele vennale, kellest raamatus juttu on.  Tarjei ja Johannes Thingnes Bø – väge täis vennad, rivaalid ja parimad sõbrad Bø nimi on olnud laskesuusatamise tipus juba üle kümne aasta ja esimest korda jagavad vennad raamatus oma mõtteid ja oma isiklikku elu. Need lood räägivad oma väärtuste eest seismistest ja oma valikute usaldamisest. Tarjei ja Johannes on pärit Strynist, mis on tohutute mägede, sügavate orgude ja kitsaste fjordidega küla Lääne-Norras Nordfjordi südames. Selline elupaik on lausa

Eesti kirjaniku Kadri-Ann Sumera “Basiliski lapsed” kirjeldab meid siin ja praegu: elasid eesti inimesed rahulikult oma elusid ning siis tuli koroona ja päästis valla kõik tumedad tungid. Algus meenutab Kerttu Rakke “Küpsiseparadiisi”: tutvustatakse inimeste argielu ja iseloomu ja siis hakkavad paarid segunema. On siin tulihingeline looduskaitsja ja maakooli nohikust õpetaja, onuheinolik mees ja allaheitlik paljulapseline ema. Et asi liiga päevakajaline poleks, on koroona asemel deus ex machinaks toodud Ameerikast pagema saanud hiigelrottide parved. Inimesed jagunevad allaheitjateks ja rottide vastu gaasiga võitlejateks. Kõik on väljas oma veendumuste eest ja teistsuguste vastu tõuseb pime viha. Eks raamat niimoodi jääbki pooleli, ootame uusi katsumusi ja loodame mida? Kas keegi tõesti ei ütle meile, mis on õige? Ega me ei oskagi nii üle oma peade olukordades käituda. Kolm punkti. Nõutu lõpp.                                                                 Soovitab Leelo

  Isa palvel läheb 35-aastane kooliõpetajast Paša okupeeritud Ida-Ukraina internaatkoolist ära tooma oma 13-aastast õepoega, kelle vagunisaatjast üksikema ei saa kuidagi järele minna. Paša on  haige südamega ja vigase käega invaliid, kes ei taha elult muud, kui et tal lastaks rahulikult oma tööd teha. Ta määratleb ennast sõjavastasena ja  kuigi mees õpetab ukraina keelt, räägib ta väljaspool klassiruumi vene keeles.  Raamat on teekonnaromaan läbi õõvastava maailmalõpu maastiku ning kokkupuudetest nii vastaste, kui omadega ja omadega, kes on vastased või hoopis vastupidi. Kõiki koledusi nähes ja kogedes ei suuda ka Paša oma apoliitilist vaadet säilitada, vaid kilomeeter-kilomeetri järel toimub tema kui inimese ümber kujunemine. Viimaks tunnistab isegi vennapoeg Saša, et tänu karmidele kogemustele ja nähtud vägivallale on onu mehistunud, tema maailmavaade ning nende omavahelised suhtedki muutunud. Ei ole kindlasti kerge une-eelne kirjandus, pigem hingekriipiv lugu, mida võimalik manustad

2009.aastal Vene Bookeri preemia pälvinud Jelena Tšižova romaani „Naiste aeg“ tegevus leiab aset Leningradis ajal, kui kommunismi jõudmiseni on jäänud 20 aastat. Mis aastatega tegu täpsemalt on, jääb juba lugeja arvata. Tehasetöölisest üksikema Antonina saab toa ühiskorteris, mida jagab kolme vana memmega. Tööl käimise ajaks jääb tütreke Susanna lasteaeda mineku asemel memmekeste vaadata ning kui ema tehases ületunde teeb, saavad memmekestest Susanna tõelised kasvatajad. Jevdokia, Glikeria ja Ariadna on kaotanud oma lähedased ja Susanna annab nendegi elule uue tähenduse. Tüdrukukest kasvatatakse ja õpetatakse hoopis teises vaimus, kui kehtiv riigikord nõukogude inimese kasvatamiselt eeldaks - nii õpibki ema teadmata ristitud Susanna (ristinimega Sofja) muuhulgas tikkimist ja prantsuse keelt.   Kui selgub, et tüdruku ema on suremas ning Sofjat ähvardab sattumine lastekodusse, teevad memmed kõik, et tüdrukukese ning ka enda tulevikku päästa, sest nii palju, kui vajab tüdruk neid, vajavad

Billy ja Dogge on parimad sõbrad, kes on lahutamatud hoolimata sellest, et nad tulevad justkui täiesti erinevatest maailmadest: Dogge elab jõukate, kuid pojast vähe huvituvate vanematega eliitrajooni eramajas; Billy on aga pärit sisserändajate perekonnast, kelle igapäevane toimetulek on keerukas, kuid kodus valitseb hea läbisaamine. Kui Billy leitakse mänguväljakult näoli maas ja haav peas, saab ruttu selgeks, et peamine kahtlusalune on Dogge. Aga miks ta oma sõpra tulistas? Mis viis ta nii kaugele, et hukata oma parim sõber? Kolmas oluline tegelane on raamatus kriminaalinspektor Farid Ayad, keda tuttavate poistega juhtunu ning ebaõiglus väga sügavalt puudutab. Aegamööda koorub lahti lugu, mis polegi nii mustvalge – pigem on see segu abitusest, laste hüljatusest, sõltuvusprobleemidest ja ebavõrdsusest. Oluline osa on raamatus jõugukuritegevusel: väikesed poisid vaatavad hirmu ja imetlusega suuri poisse, kes on rikkad ja enesekindlad. Suurte kampa saamise nimel on lapsed valmis end üh