Lugemispäevik

 Tegemist on Maimu Bergi esimese luuleraamatuga, kuigi tegemist ei ole just noore luuletajaga – 75 eluaastat on debüütkogu kohta haruldane iga.  Muidugi ei ole kirjanik ise arvukate romaanide ja auhindadega mingisugune algaja ning küllap on autor mõne luuletusegi varem kirjutanud, sest tulemus on lihtsalt suurepärane. Luuletused on jaotatud viie alapealkirja alla. Esimene osa nimega „Olematus“ on ehk kõige raskemeelsem. Suremisest, vanadusest ja kalmistule minekust tuleb siin juttu üle keskmise arvu kordi ning näib olema lausa põhimotiiv. Samuti igatsus lahkunute järele. Kuid see ei ole mõistagi kõik - siin on loodust, meenutusi ja loomulikult ka kübeke armastust. Näiteks ka kaks lühikest luuletust: Elukaar, mitte see Kuldsed olid päevad nooruses, Elu algas puhtuses ja vooruses, Unistuste alla vajus… Jätkus hooruses ja lõppes tooruses. Jõhkras kivisajus. Let's go everybody kukke tapma Ehk jätkub kukki igaühele, küll iga kana saab kord mehele. Ei ole luikesid, siis kõlbab kukkki, ei

Lasteraamatutest on tänavused lemmikud Juhani Püttsepa „On kuu kui kuldne laev“, Triinu Laane „Luukere Juhani juhtumised“ ja Ilmar Tomuski "Vapper siil". Juhani Püttsepp „On kuu kui kuldne laev“ Reeda lugemissoovitus : Nii mõjuvalt Eesti ajalugu kujutavat lasteraamatut pole tükil ajal ilmunud. Paadipõgenike meresaagadest on varem küll kirjutatud, kuid nende traagiliste ja paljusid eesti peresid puudutanud sündmuste kujutamist laste silmade läbi pole keegi tihanud ette võtta. Veel enam kiitust väärib see, et autor ei ole hetkekski unustanud väikese lugeja nappi iga ning elukogemust, et ta valdab osavalt lapsele mõistetavaid kujundeid ning sõnavara.  Nii Juhani Püttsepp kui lätlannast illustraator Gundega Muzikante on oma suguvõsade kaudu seotud paadipõgenemistega, õigupoolest ongi raamat sündinud omal ajal lainetesse jäänud sugulaste Reeda, Reinu, Villu ja Riina mälestuseks. 1944. aasta sügise suurpõgenemisest on möödas just nii palju aega, et toonased lapsed on/oleks jõudnud

Tõlkeraamatutest osutusid sedakorda lemmikuteks: Ana Johns "Naine valges kimonos", Mary Beth Keane "Kui sa nüüd uuesti küsiksid" ja Kathryn Nicolai “Lammaste lugemise asemel. Unejutud täiskasvanutele”.  Ana Johns "Naine valges kimonos" Iivi lugemissoovitus: Tegemist on tõsielust inspireeritud kaasahaarava jutustusega. Sureva isa eest hoolitsev Tori Kovač leiab kirja, millest selgub, et isa on olnud enne Tori emaga kohtumist abielus jaapanlannaga. Tori otsustab ette võtta pika teekonna Jaapanisse, et teada saada, mis juhtus isa eelmise perega. Reisi tulemusena tutvub ta Naokoga ja saab selgeks see, et armastus ei suuda võita siiski kõiki takistusi, eriti kui tegemist väljakujunenud jaapani tavadega. Abielu gaijiniga viiks perekonna häbisse ja seda ei saa lubada. Vaatamata kõigele saab abielu siiski teoks, aga kuna sõjaolukord kestab, on värske abikaasa sunnitud peagi taas lahkuma, jättes lapseootel nooriku üksi. Sõda lõppeb aga abikaasa ei naase... Kaasa

Ma olen jõudnud mõnusa äraoleku raamatute juurde. Istud maha, avad raamatu ja loed, kuidas Jaan Kaplinski jalutab oma maakodu ümber, jutustab, mida näeb ja mis tal sellega seoses veel meelde tuleb: reisidelt, kirjandusest, noorusest. Nagu ajaloo-loodusloo tund. Jutt voolab vaikselt ja Sullegi tõuseb silma ette kirjaniku Mutiku-talu ümbrus, aga et jutuvool on aeglane, põikad ka mõttes oma maakoju, võrdled puid-põõsaid ja planeerid suviseid töid. “Tee metsa lähebki üle veesoone, sinna sai pandud üks vana uks, see on siis silla eest. Peaks laiem ja kõvem olema, siis saaks käruga hõlpsasti üle sõita. Veesoone taga kurakätt on hõbepaju, ta on teistest noorem ja sellepärast ehk ka paremini püsinud, ei ole veel ükski suurem oksaharu maha kukkunud. Hõbepaju kõrvale istutasin kaks punast kukerpuud, mis maja juurest tuli ära viia. Nad ei taha hästi kasvama minna, peab veel ootama, ehk ikka võtavad hoogu ja saavad neist korralikud põõsad. Mulle meeldib see, et on roheliste keskel ka midagi punast

Mullu loetud raamatutest on sõelale jäänud nii mõndagi huvitavat. Hea meel on jagada lõppenud aasta lugemiselamusi meie blogi lugejatega.  Eesti kirjandusest said enam tähelepanu Susan Luitsalu raamatud.  Susan Luitsalu "Ka naabrid nutavad" Leigi soovitab: Selle raamatu võtab kõige paremini kokku ütlus, et eestlase kõige eelistatum õhtusöök on teine eestlane ning elu ülim eesmärk on ometigi oma naabrist parem olla. Kogemata-meelega on Susan Luitsalu suunanud kõik eestlaste stereotüübid elama Pojengilehe tänvale. Keskealiste perepeade võimuvõitlus, varjatud koduvägivald, teiste põhjuseta halvustamine ja anonüümne ärapanemine sotsiaalmeedias on teemad, mis äratundmist tekitavad. Justkui igapäevaelu paroodia või peaksime hoopiski häbi tundma, sest kas tõesti nii tühised me olemegi? Tiina K. arvab: "Ka naabrid nutavad" on satiiriline vaade inimloomusesse. Kuigi jutt on tänapäeva Eesti inimestest võiks samad lood vabalt üle kanda ka näiteks Soome, Rootsi jne. Kõik Pojen

Tegemist kirjastuse Hea Lugu välja antud esseekogumikuga, millest osa lugudest on varem ilmunud Maalehe veergudel. Kuna ma ise Vesipruuli lugudega varem tuttav polnud, oli raamat positiivne üllatus, midagi oluliselt enamat kui esmamulje põhjal loota julgesin. Lood kujutavad endast haaravaid mõtisklusi, olles justkui vastused lugeja poolt esitatud küsimustele. Küsimusi on mitut laadi – päevapoliitikast, kultuurist, ilmavaatest. Näiteks küsib lugeja peatükis „Maailmavaatest“: „Lugupeetud S. Vesipruul! Kõik muudkui räägivad maailmavaatest. Mis asi see on ja kas seda peaks endal ka vaja minema?“ . Mida Vesipruul sellele järgneval kolmel leheküljel vastab, tuleb raamatust ise lugeda, sest kuidas ikka ümber jutustada nõnda head ja isikupärast esseed. Ei ole võimalik. Mõistagi on Salomon Vesipruul pseudonüüm ning mõningase otsimise peale selgub, et nime taga varjab end vanameister Paavo Kivine.

“Kuni armastus peale tuleb 2.0” on Veronika Kivisilla eelmise samanimelise raamatu uustrükk koos uute lugudega. Sellest siis täiend 2.0 varasemale pealkirjale. Raamat koosneb väikestest lugudest, päevaraamatu vormis elupildikestest.  Autoril on eriline oskus märgata tavapärastes elusituatsioonides lugu ja see köitvalt kirja panna. Juhtuge see siis kodus, kaupluses, ühistranspordis või tänaval. Raamat on kui kaante vahele pandud kaasaegne sotsiaalmeedia, koosnedes justnimelt sarnastest lühikestest tähelepanekutest meie ümber ja mõtetest, mida me sõpradega jagada soovime. Raamat on ülesehitatud nii, et uuemad sissekanded paiknevad ees, liikudes raamatu edenedes hoopiski ajas tagasi. Soovitan lugeda väikeste portsude kaupa, et pisut kaasa mõtiskleda ning saada hea rahulik olemine.