Lugemispäevik

Nadeem Aslam on Briti-Pakistani kirjanik. Ta on praegu 54 aastane. Kui autor oli neliteist, siis põgenes nende pere Pakistanist Inglismaale, kuna tema perekond sattus pahuksisse valitseva režiimiga. "Kuldne legend" on Aslami viimane romaan. Varasemaid pole eesti keelde tõlgitud. Kõigi tema raamatute läbivaks teemaks on Pakistani lähiajalugu. Raamat oli haarav. Ma ei taha öelda põnev, sest see kõlaks nagu põnevik. Autori eesmärgiks pole kindlasti olnud soovi kirjutada põnevikku, kuigi sündmuste käik pakub kahtlemata põnevust ja tegelastele kaasaelamist. Kui olin raamatu läbi lugenud, püüdsin seda endale mõne  sõnaga kirjeldada. Minu esimeseks iseloomustavaks väljendiks oli koleilus . Panin raamatu kokku, heitsin pilgu veelkord esikaanele (lugesin muide raamatu läbi ühe jutiga) ja nägin seal enne tähelepanuta jäänud The Guardiani reakest: "Erakordselt kaunis ja valus raamat ... Meeliülendav". Niisiis olin Briti meediagigandiga üsna sarnasel arvamusel. Et miks si...

Christoffer Carlsson „Oomen“ Lea soovitab: Christoffer Carlssoni „Oomen“ on natuke teistmoodi kriminull, kus on olemas kuritegu ja selle lahendamine, kuid keskendutud on inimestele, kes sellest kuriteost puudutatud saavad ja kuidas see nende edasist elu määrab. Tegevus on jagatud kolme ajaperioodi ning algab 1994. aastaga, noore Lovisa hukkumisega. Süüdlasena peetakse kinni tema poiss-sõber Edvard Christensson ja kuigi too oma süüd eitab, saadetakse ta eluks ajaks vanglasse. Edvardi õepoeg Isak on tollal kaheksaaastane, oma onusse sügavalt kiindunud väike poiss, kelle ellu lööb see mitte ainult suure augu vaid nüüd on ta kohalike poolt ka ära märgitud kui „sellest perekonnast“ ja noormees hakkab ka endas hirmuga avastama märke vägivaldsele käitumisele. Edvardi surm vanglas saab tema allakäigu alguseks, ta ei hooli enam millestki. Kohalikul politseinikul Vidaril, kellele jäi au kuritegu lahendada, on hakanud vahepeal tekkima kõhklused ja üheksa aastat peale traagilisi sündmusi sunniva...

Ieva Požarskaja "Juri Nikulin. Peaaegu naljakalt" Iivi lugemiselamus: Lõik raamatu eessõnast: „...Iga aastaga jääb aina vähemaks inimesi, kes on Juri Nikulinit isiklikult kohanud, teda hästi tundnud või lihtsalt temaga sõbrustanud. Ometi märgivad nad kõik Nikulinist rääkides ja tema elu eri seiku meenutades ühte ja sedasama: ta oli kõlbeliselt väga puhas ja kindlameelne inimene. Tundus, et ta ei suuda inetult käituda isegi siis, kui ta seda tahaks, otsekui oleks talle sisse ehitatud kaitseseade, mis ei lase minna südametunnistuse vastu. Küllap seisnes selles tema teine anne - mitte enam näitleja vaid inimese anne” “Ta oli staar, jumaldatud ja ülistatud, aga see polnud kõige tähtsam. Kõige tähtsam oli see, et ta oli hea inimene.” Nii rääkis kuulsa näitleja poeg Haldi-Normet Saarnale, kes Vikerraadio „Keskööprogrammi“ jaoks tehtud intervjuude põhjal kirjutas kunagistest Nõukogude tähtedest raamatu „Kohtumised legendidega“. Tema isa oli Vladimir Nikulin, kes pärast demobiliseer...

„Isamaa“ on lugu kahest  perekonnast, kelle sõpruse lõhub baski terrorirühmituse ETA tegevus nende kodulinnas.  Raamatu algus viib meid aastasse 2011 – ETA on teatanud, et lõpetab täielikult vägivallateod ning üks peategelastest, vanaproua Bittori, läheb tagasi oma kodulinna, kust on ta aastaid varem pidanud peale oma abikaasa jõhkrat mõrva ära kolima. Tema tagasipöördumine ei jää linnakeses märkamata ning tegu äratab palju mälestusi. On vaid aja küsimus, mil kahe varem lähedase perekonna liikmed taas üksteisega kohtuvad. Tegu on väga inimliku looga, mille keskmes on armastus – armastus abikaasa, laste ning rahvuse ja isamaa vastu. Ja nagu armastusest võib saada vihkamine, muutuvad siingi esialgsed tunded ja tõekspidamised: sõbrannad hakkavad üksteist põlgama, lapsed eemalduvad vanematest, isamaa eest võitlejast saab terrorist. Kuid aeg annab arutust – muutuvad olukorrad, muutuvad tõekspidamised. Ja nii lööb kõikuma ka vanglakaristust kandva terroristi usk oma organisatsi...

Aino Pervik on mälupiltidena kirja pannud oma lapsepõlvemälestused. Väga armsad ja liigutavad lood. Raamatut on juba palju kiidetud ja seda igati teenitult.  Oma raamatust rääkis kirjanik ka kultuurisaates „OP”.  https://kultuur.err.ee/1608073462/aino-pervik-mulle-hakkasid-lihtsalt-meenuma-lapsepolvepildid  

 Tegemist on Maimu Bergi esimese luuleraamatuga, kuigi tegemist ei ole just noore luuletajaga – 75 eluaastat on debüütkogu kohta haruldane iga.  Muidugi ei ole kirjanik ise arvukate romaanide ja auhindadega mingisugune algaja ning küllap on autor mõne luuletusegi varem kirjutanud, sest tulemus on lihtsalt suurepärane. Luuletused on jaotatud viie alapealkirja alla. Esimene osa nimega „Olematus“ on ehk kõige raskemeelsem. Suremisest, vanadusest ja kalmistule minekust tuleb siin juttu üle keskmise arvu kordi ning näib olema lausa põhimotiiv. Samuti igatsus lahkunute järele. Kuid see ei ole mõistagi kõik - siin on loodust, meenutusi ja loomulikult ka kübeke armastust. Näiteks ka kaks lühikest luuletust: Elukaar, mitte see Kuldsed olid päevad nooruses, Elu algas puhtuses ja vooruses, Unistuste alla vajus… Jätkus hooruses ja lõppes tooruses. Jõhkras kivisajus. Let's go everybody kukke tapma Ehk jätkub kukki igaühele, küll iga kana saab kord mehele. Ei ole luikesid, siis kõlbab kukkk...

Lasteraamatutest on tänavused lemmikud Juhani Püttsepa „On kuu kui kuldne laev“, Triinu Laane „Luukere Juhani juhtumised“ ja Ilmar Tomuski "Vapper siil". Juhani Püttsepp „On kuu kui kuldne laev“ Reeda lugemissoovitus : Nii mõjuvalt Eesti ajalugu kujutavat lasteraamatut pole tükil ajal ilmunud. Paadipõgenike meresaagadest on varem küll kirjutatud, kuid nende traagiliste ja paljusid eesti peresid puudutanud sündmuste kujutamist laste silmade läbi pole keegi tihanud ette võtta. Veel enam kiitust väärib see, et autor ei ole hetkekski unustanud väikese lugeja nappi iga ning elukogemust, et ta valdab osavalt lapsele mõistetavaid kujundeid ning sõnavara.  Nii Juhani Püttsepp kui lätlannast illustraator Gundega Muzikante on oma suguvõsade kaudu seotud paadipõgenemistega, õigupoolest ongi raamat sündinud omal ajal lainetesse jäänud sugulaste Reeda, Reinu, Villu ja Riina mälestuseks. 1944. aasta sügise suurpõgenemisest on möödas just nii palju aega, et toonased lapsed on/oleks jõudnud...

Tõlkeraamatutest osutusid sedakorda lemmikuteks: Ana Johns "Naine valges kimonos", Mary Beth Keane "Kui sa nüüd uuesti küsiksid" ja Kathryn Nicolai “Lammaste lugemise asemel. Unejutud täiskasvanutele”.  Ana Johns "Naine valges kimonos" Iivi lugemissoovitus: Tegemist on tõsielust inspireeritud kaasahaarava jutustusega. Sureva isa eest hoolitsev Tori Kovač leiab kirja, millest selgub, et isa on olnud enne Tori emaga kohtumist abielus jaapanlannaga. Tori otsustab ette võtta pika teekonna Jaapanisse, et teada saada, mis juhtus isa eelmise perega. Reisi tulemusena tutvub ta Naokoga ja saab selgeks see, et armastus ei suuda võita siiski kõiki takistusi, eriti kui tegemist väljakujunenud jaapani tavadega. Abielu gaijiniga viiks perekonna häbisse ja seda ei saa lubada. Vaatamata kõigele saab abielu siiski teoks, aga kuna sõjaolukord kestab, on värske abikaasa sunnitud peagi taas lahkuma, jättes lapseootel nooriku üksi. Sõda lõppeb aga abikaasa ei naase... Kaasa...