Tõlkeraamatutest osutusid sedakorda lemmikuteks: Ana Johns "Naine valges kimonos", Mary Beth Keane "Kui sa nüüd uuesti küsiksid" ja Kathryn Nicolai “Lammaste lugemise asemel. Unejutud täiskasvanutele”.
Ana Johns "Naine valges kimonos"
Iivi lugemissoovitus:
Tegemist on tõsielust inspireeritud kaasahaarava jutustusega.
Sureva isa eest hoolitsev Tori Kovač leiab kirja, millest selgub, et isa on olnud enne Tori emaga kohtumist abielus jaapanlannaga. Tori otsustab ette võtta pika teekonna Jaapanisse, et teada saada, mis juhtus isa eelmise perega. Reisi tulemusena tutvub ta Naokoga ja saab selgeks see, et armastus ei suuda võita siiski kõiki takistusi, eriti kui tegemist väljakujunenud jaapani tavadega. Abielu gaijiniga viiks perekonna häbisse ja seda ei saa lubada. Vaatamata kõigele saab abielu siiski teoks, aga kuna sõjaolukord kestab, on värske abikaasa sunnitud peagi taas lahkuma, jättes lapseootel nooriku üksi. Sõda lõppeb aga abikaasa ei naase...
Kaasahaarav, ei raatsinud käest panna enne kui sai selgeks, miks kõik juhtus nii nagu juhtus.
Teine soovitus Aililt:
Ameerika kirjaniku tõsielust lähtuva romaani tegevus toimub kahes ajas – Jaapanis aastal 1957 ja tänapäeva Ameerikas. Jaapanlanna ja ameerika meremehe armastuslugu ei kulge just roosiliselt ja selle mõjud ja saladused selguvad alles aastakümneid hiljem.
Kaie soovitab:
Lugu kahe New Yorgi politseiniku, Francise ja Briani, perekondadest läbi mitme aastakümne. Noored mehed satuvad naabriteks, loovad pered ja elavad oma elusid. Peategelasteks on tegelikult meeste lapsed, Francise tütar Kate ja Briani poeg Peter. Kui lapsed on teismelised, siis juhtub tragöödia, mis puudutab mõlemat peret sügavalt ja viib Kate ja Peteri aastateks lahku. Raamatus olid küll mõned küsitavused, et kas tõesti inimesed käituksid nii, kuid sellele vaatamata soovitan lugeda küll, süžee on huvitav.
Tiina S. arvab:
Põnev raamat, mille lugemine läheb kiiresti. Romaanis on perekondade lugu, kelle elud on omavahel seotud. Peategelasi on rohkem kui üks ja raamatus avatakse osaliselt ka nende minevik, tänu millele on võimalik neid paremini mõista ja sündmustele kaasa elada. Puudutatud on erinevaid teemasid – suhted, vaimne tervis, elamine võõras riigis, vägivald, lapsepõlv, andestamine.
Margaret Atwood „Testamendid“
Leigi lugemissoovitus:
Atwoodi kultusraamatu „Teenijanna lugu“ kauaoodatud järg, mis paljudele lugejatele suure pettumuse valmistanud, sest eeldati, et ka see raamat on Offredist. Atwoodile on ette heidetud, et kirjutas järje, kuna nägi teenimisvõimalust peale Hulu teleproduktsiooni „Teenijanna lugu“ ülemaailmset edu. Teose ajajärguks on 15 aastat peale Maydayd ning Offredi põgenemist Gileadist ning sisaldab kolme naise- tädi Lydia, komandöri tütre Agnese ning Kanadas kasvanud Daisy esialgu eraldiseisvat süžeeliini, mis peagi aga põimuvad. Kõige huvitavam oli lugeda tädi Lydia minevikust ning tema kujunemisest ainsaks mingitki võimu omavaks naiseks autokraatilikus meestemaailmas, kelle eesmärgiks oli kukutada korruptatiivsed komandörid ja nende naised ning selleks kasutas ta Daisy /Jade’i ja Agnese abi. Samas oli tädi Lydia siiski Gileadi doktriini pooldaja. „Testamendid“ on raamat, mis siiski annab selgituse nii mõnelegi küsimusele, mis „Teenijanna loos“ vastuseta jäi ja minu arust peaks üks hea järg seda tegemagi.
Aili soovitab:
Kirjutasin sellest varasemalt blogisse nii: Romaanisarjast „Tõlkes leitud” olen leidnud huvitavaid ja meeldejäävaid raamatuid. Nii ka seekord.
Tutvustus ütleb et Chilbury naiskoor on romaan sõjaaja hakkajatest inimestest ja ühtsest kogukonnavaimust. Tuju tõstev ja südamepõhjani liigutav teos uurib, mil moel suur ajalugu mõjutab tavaliste inimeste elu ja kuidas ellujäämine sõltub võrdselt nii sõprusest kui ka isiklikust vaprusest.
Romaan vaatleb erinevate tegelaste vaatenurgast lähtudes (kirjutatud päeviku ja kirjade vormis) ühe külakese elu olukorras, kus naised on oma mehed ja pojad saatnud sõtta ja kus eluspüsimiseks ja meeleolu hoidmiseks on üks väljapääs koori tegevuse alleshoidmine. Üle tuleb elada ka pommitamine. Tegelaste omavahelised suhted, küünarnukitunne, abivalmidus, samal ajal ka rivaalitsemine ja kadeduski on teemad, mis lahendada tuleb. Ei puudu ka põnevus ja romantika.
Maaja lugemissoovitus:
Kuigi Peter Handke sai 2019. aastal Nobeli kirjanduspreemia, ei ole ta vähemalt meie raamatukogu lugejale teada-tuntud kirjanik, sest fondis oli ainult üks tema raamat – 2012. aastal „Loomingu Raamatukogus” ilmunud jutustus „Kirjaniku õhtupoolik”. Seepärast oli Handke võit üllatuseks, sest tundus, et oli palju väärikamaid kandidaate, kui see tuntud, kuid väga vastuoluline Austria kirjanik.
Niivõrd kõrgelt hinnatud autori teos peaks olema midagi erilist ja vapustavat ning seda see (kahjuks küll) lühiromaan ka on. Handke mõõdab seitse nädalat peale oma ema surma tema elu justkui röntgenipilguga, mis on halastamatu, külm, julmalt paljastav. Miks sai vallatust, naeruhimulisest, edasipürgivast ja õppidasoovivast tüdrukust, tuim, hajameelne, väändunud, lõhenenud, piinatud südamega enesetapja, kelle elus muutus peamiseks mitte elamine vaid suremine. Pidades ema elu totraks, tunneb Handke tema enesetapu üle kergendust ja isegi eufoorilist uhkust. Siiski tunnetab ta matuste ajal tugevat vajadust oma emast kirjutada, sest teab temast ja sellest, mis teda surma viis, rohkem kui keegi teine. Ja nii algab tema ema lugu 20. sajandi alguses, kus ennustajamutid lugesid käejoontelt tulevikku ainult noormeestele, naiste puhul oli tulevik vaid nali. Naistel ei olnud mingeid võimalusi, kõik oli ette määratud: lapsed, jalahädad, veenilaiendid, alakehavähk, surm. Seega oli ka Peter Handke ema ning teiste sajand tagasi elanud naiste elukaar: väsinud, kurnatud, haige, raskelt haige, surnud. Mälestusteraamat emast on Handke kõige olulisem teos, seega on ema siiski nii otseselt kui kaudselt teinud Peter Handkest selle, kes ta on – tunnustatud kirjanik ja Nobeli kirjanduspreemia laureaat.
Lea soovitab:
„Koera vägi“ on USA kirjaniku Tomas Savage`i juba 1967.aastal ilmunud romaan, mis on viimastel aastatel uuesti tähelepanu saanud. Tegevus toimub Montana jõukas rantšos 1920-ndatel, kus vennad Phil ja George on aastakümneid külg-külje kõrval toimetanud. Phil on haritud, intelligentne, sitke, hea suhtleja ja karismaatiline, aga ka õel ja küüniline. Vend George aga heasüdamlik, vaikse loomuga ja tagasihoidlik. Ometi kuuluvad nad kokku. See on kogu aeg nii olnud ja peaks nii ka jääma. Kuid George armub arsti lesesse ja toob ta abikaasana rantšosse. Phili jaoks, kes näeb naises ainult õnnekütti, tühist kekutajat, kes röövis temalt venna, alustab naise ja tema abielu hävitamist. Paraku maksab see talle endale kätte. Raamatus on hästi kirjeldatud ka sealset olustikku, elu ja tööd rantšos ning inimesi, nende elukäiku. Mööda pole mindud ka indiaanlaste saatusest.
Raamat on ilmunud Tänapäeva kirjastuse „Punase raamatu“ sarjas.
Riina lugemissoovitus:
Kaasahaarav romaan tehnoloogiast, inimsuhetest ja kõige rohkem üksildusest. Üle maailma hangivad osad inimesed omale koju kentuki. Kentuki on väike nunnu karvane tegelane, meenutab väheke kunagist populaarset Furbyt, tehnikavidin, mis oleks inimesele seltsiks. Teine osa inimesi ostavad endale ligipääsu neisse nunnudesse Furbydesse, et jägida läbi nende silmade võõraid inimesi nende kodudes, kõikjal, kus kentukid kaasas on. Inimesed lasevad võhivõõrad oma privaatruumi. Ja sellega on antud võimalus kiusamiseks, ahistamiseks, pedofiilidele ligipääsuks lastele ja kõigele muule kurjale, mida inimesed üksteisele teha oskavad. Naiivsus? Mõtlematus? Üksildus? Lausa lausrumalus - selle asemel, et suhelda rohkem oma lähedaste ja kallite inimestega, muretsetakse endale või neile kingituseks tehnoloogiline Trooja hobune, millega antakse võimalus kurjusele. Rõhuv, kurb ja mõtlemapanev lugemine.
Marju soovitab soojalt:
Otsisin andmebaasist uuemat raamatut, mis vastaks märksõnale "reisikirjad". Lisaks sellele oli märksõnade seas ka "huumor". Pole ka ime: autor on Norras populaarne stand-up koomik, kes võttis eesmärgiks uurida norralaste tohutut matkamise huvi. Autor ei jäta rõhutamata oma armastust Norra mägede vastu, sest oli ta ju elanud loodusmaastike vahel, mida piirasid kaunid mäenõlvad. Siiski olid mäed tema jaoks niivõrd iseenesest mõistetavad, et tal polnud keskikka jõudnuna tulnud pähegi neid oma elustiiliga kokku punuda. Ühel päeval aga otsustas ta seda teha. Ta ostis matkavarustuse, mille hinda meie, eestlased teada ei tahaks. Sinna hulka kuulus jope, mis oli liiga roheline ja matkaradade avastamine sai alata. Ütleme nii, et see oli naljakas. Nii matkamine ise kui ka matkajad koos oma mõttelaadiga, keda ta oma teel kohtas. Päris kindlasti on see raamat ka reisikiri, kuna matkahuvilistel, kes otsustavad Norra mägesid vallutama minna, võib sellest palju kasu olla. Raamatus on ära toodud marsruudid ja matkamajade olemasolu.
Aili soovitab:
Mahukas ajalooline romaan.
Erakordse saatusega naine 20. sajandi Venemaa tormiste ajaloosündmuste keerises – vene päritolu aristokraat Maria Zakrevskaja, proua Benckendorff, paruness Budberg ehk lihtsalt Mura. Eestis tuntud kui Jäneda viimane mõisaproua, oli Mura ühtaegu Briti salaagendi armuke, Maksim Gorki muusa, H. G. Wellsi kallim ja Londoni haritlaskonna loominguline innustaja. Ta suhtles 20. sajandi tõeliste suurkujudega: tsaari, Stalini, Churchilli, de Gaulle’iga.
Kunagi lugesin ka Mura tütre Tania Alexanderi lapsepõlvemälestusi „Lapsepõlv Eestis” (ilmunud 1995), tasub üle lugeda.
Riina soovitab:
“Lammaste lugemise asemel” on suurepärane võimalus saada välja stressavast, kiirustavast ja närvilisest kaasaegsest maailmast. Sukeldud leebetesse lugudesse, milles justnagu ei juhtugi midagi, aga peale lugemist on rõõmus ja rahulik meel. Lihtsuses ja rahus, vaikses kulgemises ja helges rõõmus peitubki õnn. Sobilik öökapiraamat kõiksugu ärevikele, ülemuretsejatele ja seltsimeestele unetutele. Rahustavatele lugudele lisaks on raamatus illustratsioone, retsepte ja filosoofiat.
Leelo ütleb sõna sekka:
“Lammaste lugemise asemel” koondab endas sada naistekat: joogatreener oskab kaasahaaravaid pilte maalida. Nii et kui tahad head tuju, aga ei viitsi paksu romaani lugeda, loed paarileheküljelise novelli, satud paremasse maailma ja unistad ise edasi.
Adam Kay "See teeb haiget", 2018
Marju soovitab lugeda:
Arstina töötanud autor kirjutab oma tööpraktika päeviku põhjal südamliku raamatu. See on tegelikult kummardus tema armastatud tööle, millest ta küll hiljem loobus traagiliste asjaolude tõttu. Arst, kes armastas oma tööd vaatamata pidevale kurnatusele ja ületunnitööle, on väga lugupidavalt oma patsientide suhtes kirja pannud töö rõõmud ja vaevad. See on inimliku lähenemisega kronoloogiline tööpraktika lugu, mis on mõistetav kõikidele lugejatele, kes omavad vähegi empaatiavõimet. Arvestades praegust pingelist aega, mis on langenud meditsiinitöötajate peale, on sellest raamatust abi mõistmaks meditsiinitöötajate vastutusrikka töö nüansse. Pean vajalikuks kirjutada, kuidas ma selle raamatu leidsin. Lugesin Adam Kay sulest eelmise aasta lõpus ilmunud raamatut "Oh, sa püha(de) vahetus!", kus on valik pigem humoorikaid seike arsti igapäevaelust. Siiski on varem ilmunud raamat" See teeb haiget" palju sügavam ja sisukam lugemine.
Väino Linna "Siin põhjatähe all" I-III (1959, 1960, 1962)
Marju lugemiselamus:
Võtsin lugemiseks kätte raamatu, mis räägib Soome ajaloost. Üldine arvamus on, et me teame soomlastest ja nende ajaloost päris hästi, aga ma julgen arvata, et see ei vasta tõele. "Siin Põhjatähe all" on soome kirjaniku Väino Linna romaanitriloogia, mis jälgib ühe Soome perekonna elu aastatel 1880–1950 ning kirjeldab ühtlasi selle perioodi ajaloosündmusi. Võrdluseks: "Tõde ja õigus" on romaanisari, kus kujutatakse Eesti ühiskonna arengut 19. sajandi teisest poolest kuni 20. sajandi teise kümnendini. Lugemisel tulevad kahe rahva ajaloo kulgemise paralleelid või siis hoopis lahknemised väga hästi esile. Triloogia oli minu jaoks haarav ja silmiavav. Kindlasti pole raamat lugemiseks ainult ajaloohuvilistele. Ühe perekonna elule on alati huvitav kaasa elada. Elagu see perekond ükskõik millisel ajastul.
Kommentaarid
Postita kommentaar