Lugemispäevik

R.J. Palacio „Ime” on ühest moondunud näoga poisist nimega Auggie, tema perest ja sõpradest. Kui Auggie otsustatakse koduõppelt tavalisse kooli saata, mõjutab see nii Auggie’t kui ka tema klassi- ja koolikaaslasi (Jack, Charlotte, Julian, Summer jt), kes hakkavad pea igapäevaselt kohtuma Auggie’ga, kes välimuse poolest neist erineb, kuid kes sisimas on laps nagu iga teine. Kui „Ime” 2012. aastal ilmus (eestikeelne tõlge 2014), sai sellest pea kohe väga loetud ja hästi hinnatud raamat (näiteks Goodreadsis on „Ime” hindeks 4.42). Seda loevad meelsasti nii lapsed ja noored kui ka täiskasvanud. Paljudes koolides kasutavad õpilased ja õpetajad seda iseloomukasvatuses. Selle raamatu kohta võib leida väga palju soovitusi üle maailma. Mõned eestikeelsed soovitused: Lugemissoovituse blog , SaaRaa ja loterii . Nüüd on aga ilmunud ka „Auggie & mina: kolm lugu „Ime” tegelastest”. See ei ole „Ime” järg, vaid Auggie maailma edasiarendus. Lisaraamatu esimeses loos saab sõna Julian

Raamatu sisu põhineb tõsielul. Raamatu autor on sündinud Põhja-Koreas ja ta on üks neist, kellel on õnnestunud sealt läbi raskuste põgeneda. Raamatu pealkiri „Seitsme nimega tüdruk“ viitab sellele, et ta on põgenemisel pidanud oma nime olude sunnil ja identiteedi varjamiseks seitsmel korral muutma. Totalitaarsest Põhja-Koreast olin eelnevalt ühtteist kuulnud ja selle kohta dokumentaalfilme vaadanud, kuid pärast raamatu läbi lugemist sai siiski täpsema pildi selle sünge riigi kohta, kus teisiti mõtlejaid ootab suure tõenäosusega surm või midagi veel hullemat. Põhja-Koreas üles kasvades arvas raamatu autor, et sealne elu ongi normaalne ja mujal on veel hullem. Näiteks neile räägiti, et Lõuna-Koreas lapsed nälgivad ja on riietatud kaltsudesse ning et  „nad otsisid toitu prügihunnikutest ja kannatasid sadistliku julmuse käes, kui Ameerika sõdurid harjutasid nende peal täpsuslaskmist, sõitsid neist oma džiipidega üle ja panid oma saapaid viksima.“   Põhjakorealased on muust maailmast

Fredrik Backmani „Mees nimega Ove” - ometi üks hea raamat tavalistest inimestest. Ei seksi, ei kuritegusid, ei miljonäre ega seiklusi, aga nii põnev, et tuleb muudkui edasi lugeda. Ove on inimene nagu paljud naabrid meie ümber: eelpensionär, lesk, korteriomanik, vallakodanik, no täitsa tavaline, aga autor oskab nii hästi kirjutada, et vahepeal naerad ja vahepeal nutad. Raamat inimsuhete võlujõust. „Inimesel on vajadus mingit funktsiooni täita, arvas Ove. Ja Ove on alati olnud funktsionaalne, seda ei saa keegi eitada. Ta on teinud kõike, mida see ühiskond on käskinud tal teha. Ta tegi tööd, ei olnud kunagi haige, abiellus, maksis laenu tagasi, maksis makse, täitis oma kohust, sõitis korraliku autoga. Ja kuidas ühiskond teda tänas? Ühiskond tuli tema kabinetti ja käskis tal koju minna, vaat mida see tegi. Ühel esmaspäeval ei olnud tal enam mingit funktsiooni.” Ovetaoline mees on meilegi nõukaajast tuttav eestlane: kõike teha oskav ja koduseinte vahele hoidev vaikselt teis