Lugemispäevik

Nõukogude aeg on jäänud juba 25 aasta kaugusele ja sealt on hea julge tagasi vaadata. Marusja Klimova "Siniveri" ja Pavel Sanajevi "Matke mind põrandaliistu taha" toovad elavalt silma ette nõukaaegsed olmeraskused ja tagakiusamise. Poest millegi saamine nõuab kangelaslikkust, kõiki on vaja määrida ja KGB-ga hirmutades annab nii lapsi kui täiskasvanuid nööri peal käima panna. Mõlemas teoses on jutustajaks laps, kellele oleks nagu eriti kiuslikud vanemad sattunud. "Siniveres" on vaheldumisi Marusja ja tema sõbra Pavliku jutustused. Marusjal on pere: isa-ema, vanaema ja vend, Pavlikul on tema geidest tuttavad ja unistus välismaale ilusat elu elama minna. "Ema tavaliselt ei löönud Marusjat, vastupidi, kui isa teda klobis, hakkas ta isaga õiendama, isegi siis, kui oli ise enne Marusja peale kitumas käinud. Selle poolest meenutas ema Marusjale vanaema, kes alati silmakirjalikult tema kaitseks välja astus." Sanajevi raamatu minategelane

Enne selle postituse kirjutamist avastasin üllatusega, et meie lugemissoovituste blogis ei olegi ühtki Carlos Ruiz Zafón raamatut soovitatud. Üllatusega sellepärast, et "Uduprints" on viies Zafóni eesti keelde tõlgitud raamat ning kõigile, kes tema varasemaid raamatuid lugenud, tunduvad need väga meeldinud olevat. "Uduprints" on tegelikult kirjaniku esimene  romaan ja  ilmus aastal 1992. Tegu on noorteromaaniga, kuid kirjaniku sõnul on ta alati proovinud kirjutada raamatuid, mis köidaksid igas eas lugejaid. Romaani peategelaseks on kolmeteistkümneaastane Max ning tegevustik leiab aset Hispaanias aastal 1943. Maxi isa on otsustanud perekonnaga linnast ja sõjast eemale kolida ning nende uueks elukohaks saab väikelinn Atlandi ookeani kaldal. Kolmelapseline perekond asub elama aastaid mahajäetuna seisnud majja, mis varjab nii mõndagi saladust. Oma uuelt sõbralt Rolandilt kuuleb Max lahe põhjas lebavast laevavrakist ja kohutavast laevahukust, mille saladust näib t

Minu selle suve üks lemmikraamatutest oli Cheryl Strayedi "Metsik", mida oli väga mõnus ilusa ilmaga õues lugeda. Tõsielul põhinevas raamatus kirjeldab autor oma matka Pacific Crest Trailil. PCT on 4287 kilomeetri pikkune mägirada Ameerika lääneosas, mis kulgeb Californiast Mehhiko piiri äärest katkematult Kanada piirini mööda üheksat mäeahelikku läbi rahvusparkide ja looduskaitsealade, kõrbete ja vihmametsade, jõgede ja maanteede. PCT valmis 1993. aastal, Cheryl matkas mööda seda metsikut rada 1995. aasta suvel. Cheryli eesmärk oli matkata Mehhiko piiri äärest Jumalate Sillani. Oma teekonnal nähtud loodusvaateid kirjeldab Cheryl Strayed imelise osavusega. Nii mõnelegi ette tulnud olukorrale on ta lähenenud väga humoorikalt ning põnevust suudab ta hoida raamatu lõpuni. Sel metsikul rajal on Cherylil palju katsumusi ja seiklusi, näiteks on ta kõrbes silmitsi mürgise maoga, peab sumpama sügavas lumes ja pääsema olukordadest, millesse võib sattuda vaid üksik kai