Marusja Klimova "Siniveri" ning Pavel Sanajev "Matke mind põrandaliistu taha"

Nõukogude aeg on jäänud juba 25 aasta kaugusele ja sealt on hea julge tagasi vaadata. Marusja Klimova "Siniveri" ja Pavel Sanajevi "Matke mind põrandaliistu taha" toovad elavalt silma ette nõukaaegsed olmeraskused ja tagakiusamise. Poest millegi saamine nõuab kangelaslikkust, kõiki on vaja määrida ja KGB-ga hirmutades annab nii lapsi kui täiskasvanuid nööri peal käima panna. Mõlemas teoses on jutustajaks laps, kellele oleks nagu eriti kiuslikud vanemad sattunud. "Siniveres" on vaheldumisi Marusja ja tema sõbra Pavliku jutustused. Marusjal on pere: isa-ema, vanaema ja vend, Pavlikul on tema geidest tuttavad ja unistus välismaale ilusat elu elama minna.

"Ema tavaliselt ei löönud Marusjat, vastupidi, kui isa teda klobis, hakkas ta isaga õiendama, isegi siis, kui oli ise enne Marusja peale kitumas käinud. Selle poolest meenutas ema Marusjale vanaema, kes alati silmakirjalikult tema kaitseks välja astus."

Sanajevi raamatu minategelane on kaheksa-aastane poiss, kes olude sunnil elab juba neli aastat vanavanemate pool ja igatseb ema järele. Peres valitseb võimukas vanaema, keda kõik kardavad. "Ma ei suutnud kunagi leppida vanaema kombega vastata minu eest alati ja igal pool!... "Miks sa vastad alati minu eest?!" küsisin mina. "Sa ju mõtled alati pool tundi! Aga inimeste aeg on kallis." "Noh, ma ei jõua. Kas sa ei või kordki oodata, et mina vastaks?" "Vasta minugipoolest, opakas. Kes sul keelab?" Imestas vanaema siiralt ning kõik läks endistviisi."

Mõlema peategelase raske lapsepõlv viib neid meeleheitele ja suurekssaamine tundub peaaegu saavutamatu. Mõelda vaid, kui su kallal kogu aeg näritakse ja sind klobitakse, kui palju energiat kulub enesekindluse taastamiseks, selle asemel et end arendada ja kasvada. Pidev kaklemine soodustab silmakirjalikkust. Et vahelgi plusspunkte välja teenida, mängitakse üksteist teise vastu välja. "...jäädes vanaemaga kahekesi, ei kaitsnud ma emmet, vaid vastupidi naersin vanaema eriti õnnestunud ütluste peale. Vanaema oli mu elu, emme oli harv pidu." Loed-loed ja hirm tuleb peale: kas mina olen ka vahel kiuslik lapsevanem, vaja ennast ikka tähelepanelikumalt jälgida. Jah, väline hirmufaktor on kadunud, aga oma kodus võid siiski väikest füürerit mängida.

Romaanid raputavad küll läbi ja sunnivad endas inventuuri tegema, aga lõpp hea, kõik hea – peategelased jõuavad hädaorust välja ja meie oleme ka loodetavasti paremad lapsevanemad.