Lugemispäevik

Kirjastuselt Eesti Raamat ilmus kevadel Sirje Keevalliku tõlkes Antoine Lauraini romaan „Presidendi kaabu“. Teose süžee hakkab kerima 1986. aasta Pariisis juhusliku seiga läbi, mil president Francois Mitterrand unustab restoranis kaaskonnaga õhtustades maha oma viltkaabu. Jah, need kaabud on ühed salapärased aksessuaarid, just nagu küüntest kübarad. Ka Mitterrandi peakate hakkab elama ulaelu, mõjutades imeväel uute omanike elusaatust, julgustab suunda muutma, selga sirgeks ajama, end vanast lahti raputama, inspireerib, sisendab usku endasse. Romaan on tempokas ja haarav. Lugeja tuiskab koos nelja elu nullpunktis piinleva sümbolprantslasega läbi Pariisi elu.  Daniel Mercier – keskealine võimekas, kuid küündimatu ülemuse alluvuses vaevlev finantsspetsialist, tubli pereisa - on esimene, kelle teekond kaabuga ristub ning kes niru enesetunde kohendamiseks presidendi poolt mahaunustatud kübara restoranis „laenab“, ajendatuna vagast soovist tunda end koos presidendiga õhtustanud seltskonda

Mida teha, kui meest ei ole ja 3 last on vaja toita ja koolitada? 100 aastat tagasi Vabadussõja-aegses Eestis ja revolutsioonijärgsel Venemaal, kui pole ametit, ainult viie keele oskus.  Vene krahvitar Maria Zakrevskaja oli Berliinis tutvunud Jäneda mõisniku Johan von Benckendorffiga ja 1911. aastal 18-aastaselt ülepeakaela abiellunud. Noorpaar elas Peterburis jõukat elu, kuni toimus revolutsioon, algas sõda. Mees ja lapsed sõitsid Jänedale pakku, naine jäi Peterburi surevat ema põetama. Piirid maailmaga pandi kinni, raha polnud, ainult nälg ja tagakiusamine. 1919 tuli teade, et mees on Eestis tapetud, mõis ära võetud, lapsehoidja püüdis Kalijärvel neile jäetud suvemõisas endal ja kolmel lapsel hinge sees hoida.  Niisiis, mida teha, kui oled ilma ametita naine ja pead järsku oma peret üleval pidama ja mitte lihtsalt hinge sees hoidma, vaid lapsed ka kõrgkoolitama? Mura otsustas ära kasutada oma viit keelt (eesti, vene, inglise, saksa ja prantsuse) ja kuulsaid tuttavaid: tö

Koostanud Merilis Roosalu Tekstide autor Katrin Frosch Raamatus on üle 250 ajaloolise foto, mis peegeldab ülevaatlikult Tallinna Linnamuuseumi fotokollektsiooni Tallinnas toimunud sündmustest ajavahemikus 1856-1990. Pildile on püütud suursündmusi (Eesti Vabariigi I aastapäeva paraad Peetri platsil (Vabaduse väljakul)), pidulikke külaskäike (näiteks Nikolai II koos perega 1908.aastal Tallinna sadamas), rongkäike ja laulupidusid, mälestusmärkide avamisi (Peeter I kuju avamine septembris 1910 ja Russalka avamine septembris 1902) ja toredaid rahvapidusid. Jäädvustatud on ka kurbi sündmusi: matuseid, üleujutusi ja põlenguid (näiteks Oleviste kiriku torni põlemine 27.juulil 1931) ning muidugi on raamatus rida fotosid sõjapurustustest. Suursündmuste kõrval on fotosilma ette jäänud ka väikesemaid sündmusi, mille fotosid on samuti põnev vaadata: näiteks septembris 1930 üle Tallinna lennanud tsepeliinist ning 1936.aastal Hagenbecki loomaaia elevanti Viru tänaval jalutamas. Omaette huvitavad on e

1992.aasta talvel kaob Prantsuse Rivieras eliitkooli kampusest noor tütarlaps Vinca. Arvatakse, et ta on põgenenud koos oma filosoofiaõpetajast armastatuga. Vincat näib haihtunud, sest vaatamata pingutustele ei õnnestu kellelgi teda leida.  Kakskümmend viis aastat hiljem kohtuvad koolikokkutulekul kolm Vinca parimat sõpra Fanny, Thomas ja Maxime. Nad pole küll aastaid kohtunud, kuid neid ühendavad saladused, mille ilmsikstulekut ei soovi keegi. Mis aga juhtus Vincaga? Thomast on see küsimus kaua vaevanud ning nüüd proovib ta viimaks saladusele jälile jõuda. Inimese mälu on petlik ning nii on Vincat armastanud Thomasel tüdrukust hoopis teistsugused mälestused, kui on tüdruku teistel sõpradel. Kes ta õigupoolest oli ja miks ta kadus? Vincaga juhtunu väljaselgitamisel saavad haiget (ja seda nii otseses kui kaudses tähenduses) mitmed Thomase lähedased. Kas on siis tõe väljaselgitamine seda väärt?  Seda saab otsustada juba iga lugeja ise. Väga põnev raamat, milles ootamatuid süžeepöördeid j