Lugemispäevik

  Raamatus kirjeldatav on hiljuti Ameerikas ja Eesti päevapoliitikas toimunuga väga sarnane. "Vox" räägib naiste õiguste esialgu piiramisest ja seejärel kaotamisest kristlik-ekstremistliku patriarhaalse liikumise poolt Ameerikas.  Lugemisel hakkasin teost koheselt võrdlema Margaret Atwoodi raamatuga "Teenijanna lugu". Kas autor on leidnud insipratsiooni eelpoolnimetatud teosest või on püüdnud teemat uuendada kujutades kaasaegsemas ühiskonnas toimunud naiste suukorvistamist, jääb iga lugeja enda otsustada. Kõigi naiste ja tüdrukute randmetel on sõnade lugerid, kuna päevas tohivad nad rääkida vaid 100 sõna. Sõnade limiidi ületamise eest karistab luger elektrišokiga, mis iga korraga muutub tugevamaks. Naistele on tööl käimine keelatud, nende ülesandeks on kodu, laste ja mehe eest hoolitseda. Uusi kristilikke väärtuseid  ühiskonna kohta jagatakse lastele koolis, kus noortele poistele rõhutatakse meeste tähtsust ja ülimuslikkust. Ja nagu ühele düstoopiale kohane on muid

Eesti 2020. aasta kirjaniku tiitli pälvinud Susan Luitsalu käsitleb oma romaanis Eesti ühiskonna päevakajalisi teemasid ja probleeme talle omase suurepärase huumori ja irooniaga. Vaatluse all on rikkurite elu ja mõttemaailm, mille kujutamisel võib aimata autori tundlikku sotsiaalset närvi. Ta paneb halastamatult paika inimeste tõusiklikkuse, silmakirjalikkuse, kadeduse ja vägivaldsuse. Näeme sedagi, et kõik ei ole alati nii nagu välja paistab.  Erinevate ühiskonnagruppide ja inimtüüpide stereotüübid astuvad meie ette Lehtla-nimelise allasumi Pojengilehe tänava värvikate elanikena. Nende seebiooperlikku elu täis armu- ja aiandusdraamasid on kirjeldatud läbi naabermajade elanike silmade. Õõvastavaim tegelane minu jaoks oli kibestunud kuivik Kats, kelle pealtnäha kombeka abielunaise ja pereema maski all varjas end hüsteeriline, kahtlustav ja armukade naine ning anonüümne netikiusaja. Häirivalt mõjus ka enesekeskne lähisuhtevägivalda harrastav Toomas. Elutervemate tegelastena võib välja tu

  Eesti tuntuimale kalambuuride kuningannale Keiti Vilmsile on tekkinud tõsine konkurent. Täiesti üllatavalt on võimalik kirjutada terve raamatutäis sõnamängulisi nalju lörri läinud suhetest. Tegemist on kõrgema taseme kalambuuridega, kus sõnade mitmetähenduslikkust on oskuslikult ära kasutatud nt burxiputka kutt ütles, et olen norm pihv, valgustipoemüüjaga läksin pimekohtingule, kellassepaga tiksusime hommikuni, tõlkijaga toimetasime enamasti kehakeeles jne.  Miks ei klappinud kiropraktiku, jalgratturi, influenceri, lauluõpetaja ja sõjaväelasega ning paljude teistega loe raamatust ise. Taskurätik võta ka kõrvale, sest naerda saab pisarateni!  Stiilinäide ka: "Enne seda kustus suhe elektrikuga,  kuna särts oli ära kadunud  ja me lihtsalt polnud enam teineteise masti. Viimases faasis polevat ma pakkunud talle üldse pinget ja nii tuli tal hakata uusi kontakte otsima,  et maandust leida. Mina ei läinud sellest teadmisest põlema,  saades hoopis positiivse laengu.  Lambist sain talt ag

Eestis elav ja töötav Norra kirjanik Øyvind Rangøy on raamatusse koondanud lapsepõlvemälestused elust pisikesel Norra saarel, kus elanikke vaid käputäis ning loodusel on igapäevaelus nii tähtis roll. Øyvind Rangøy lapsepõlv keset Norra loodust tundub raamatut lugedes olnud idülliline, mis sellest, et juhtus ka selliseid asju, mis toona häbi või hirmu tekitasid. Ja mõne olukorra tähendus saabki selgeks alles palju hiljem. See on üks ütlemata mõnus raamat – loed ja muheled, samal ajal oma lapsepõlvest sarnaseid mälestusi meenutades. Ei olegi norra poisi ja eesti tüdruku lapsepõlv nii erinev olnud.  Ja veel – mul on kahju kõigist neist lastest ja täiskasvanutest, kellel (lapsepõlves) pole (olnud) võimalust veeta palju vaba aega õues ja looduses – see annab elule nii palju juurde ning ühtlasi õpetab arvestama, et inimene ei ole looduse valitseja, hoopis vastupidi. Me jooksime siia-sinna, uurisime kõike. „Sa peaksid oma vennalapsi karjatama,“ ütles sugulane onu Klausile, kellega koos me ka