Christina Dalcher "Vox"

 

Raamatus kirjeldatav on hiljuti Ameerikas ja Eesti päevapoliitikas toimunuga väga sarnane. "Vox" räägib naiste õiguste esialgu piiramisest ja seejärel kaotamisest kristlik-ekstremistliku patriarhaalse liikumise poolt Ameerikas. 

Lugemisel hakkasin teost koheselt võrdlema Margaret Atwoodi raamatuga "Teenijanna lugu". Kas autor on leidnud insipratsiooni eelpoolnimetatud teosest või on püüdnud teemat uuendada kujutades kaasaegsemas ühiskonnas toimunud naiste suukorvistamist, jääb iga lugeja enda otsustada.

Kõigi naiste ja tüdrukute randmetel on sõnade lugerid, kuna päevas tohivad nad rääkida vaid 100 sõna. Sõnade limiidi ületamise eest karistab luger elektrišokiga, mis iga korraga muutub tugevamaks. Naistele on tööl käimine keelatud, nende ülesandeks on kodu, laste ja mehe eest hoolitseda. Uusi kristilikke väärtuseid  ühiskonna kohta jagatakse lastele koolis, kus noortele poistele rõhutatakse meeste tähtsust ja ülimuslikkust. Ja nagu ühele düstoopiale kohane on muidugi keegi, kes süsteemi vastu võidelda tahab. Dr. Jean McClellan on neurolingvistika ekspert, kes mõistab rohkem kui teised, mida keele mitte kasutamine teeb. Ootamatult muutub tema eelnev uurimistöö presidendi jaoks väärtuslikuks ning ta saab oma töökoha tagasi. Valitsuse varjatud eesmärk selle projekti taga on aga hoopiski midagi muud, kui kellegi aitamine.

P.S. Raamatus kasutatakse väga palju meditsiinilisi-biokeemilisi termineid.