Lugemispäevik

Romaani tegevus toimub Põhja-Carolinas möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel. Noor naine Luce asub elama lagunevasse mägihotelli kaasas rängad läbielamised oma lapsepõlvest ja noorusest. Ta hakkab hoolitsema kahe väikese lapse - oma tapetud õe laste eest. Esialgu tundub, et võimatu on nendega hakkama saada, sest lapsed ei suhtle üldse ja muudkui mängivad tulega ja põletavad maju. Õe tapja ei saanud karistada, kuna tunnistajaid ei olnud ja tema süüd ei suudetudki tõestada. Tõsi küll - tunnistajateks olid väikesed lapsed, kes olid aga kaotanud kõnevõime ja keda oli tapja ilmselt ka ahistanud. Saatuse tahtel ristuvad nende teed jälle. Õe tapja Bud leiab Luce, kes elab nüüd alalises hirmus. Ootamatult ilmub aga ta ellu ka midagi positiivset - mees, kes on valmis talle turvatunnet pakkuma. Luce on algul tõrjuv, kuid sulab tasapisi ja hakkab meest usaldama. Need on romaani kõige lüürilisemad ja positiivsemad leheküljed. Ümbruskonnas sõidab ringi narkomaanist politseinik Lit, ...

Kellel veel silma/kõrvu pole jäänud, siis hea meel on teada anda, et Andrus Kivirähkilt uus raamat – seekord jutukogu – ilmunud on. Küsivad ju lugejad raamatukogutöötajatelt ikka lugemissoovitusi ning tihtipeale millegipärast peljatakse eesti kirjandust – selleks aga põhjust pole, sest tegu on ladusa ning igati väärt lugemisega. Raamatu avalugu jutustab sel aastal saja aastaseks saanud Oskar Lutsu „Kevade“ tegelastest, õigemini on tähelepanu keskmes üks poistest – Kärd. Ah et Kärdi nimi ei meenugi? Meelde tulevad hoopis Toots ja Kiir, Arno ja Teele? Just seetõttu kannatab ka Kärd, sest teised mitte ainult ei märka teda, nad ka ei tunne teda ära ning see viib Kärdi lausa enesetapumõteteni.. Päris mitme loo aluseks on tuntud muinasjutt, näiteks kohtab raamatus Lumekuningannat, Buratinot ja kolme põrsakest. Siiski pole need muinasjuttude ümberjutustused, pigem on tegu tuntud tegelaste edasiste tegemistega: kas olete mõelnud, mis sai siis, kui hunt kolme põrsakese loos patta kukkun...