Saatuse tahtel ristuvad nende teed jälle. Õe tapja Bud leiab Luce, kes elab nüüd alalises hirmus. Ootamatult ilmub aga ta ellu ka midagi positiivset - mees, kes on valmis talle turvatunnet pakkuma. Luce on algul tõrjuv, kuid sulab tasapisi ja hakkab meest usaldama. Need on romaani kõige lüürilisemad ja positiivsemad leheküljed. Ümbruskonnas sõidab ringi narkomaanist politseinik Lit, väike sooniline ja lihaseline mees, kes on Luce ja ta õe isa, kuid kes pole lastest kunagi hoolinud.
Luce eesmärgiks oli laste eest hästi hoolitseda.
"Luce ei lootnud lapsi armastama hakata ega oodanud ka,et nad teda kunagi armastama hakkavad. Aga mingi tunne oli tal laste vastu siiski ja see oli seotud nende ellujäämisega. Kindlasti oli neid rikutud ja kahjustatud. Kuid nad olid selle muserdava ahistamise üle elanud. Neist polnud saanud hädised ja abitud olendid."
Raamatu kulminatsiooniks on hetk, kui lapsed näevad oma ema tapjat Budi. Nad korjavad kokku natuke toitu, tikud ja muud eluks vajaliku ja sõidavad poniga mägedesse. Teevad lõket, öösel magavad poni külje vastas ja liiguvad hommikul ikka edasi. Nad ei põgene Luce juurest, seal oli hea ja rahulik. Kui Bud ilmus, murdusid kõik reeglid. Nad sattusid paanikasse.
Kohtudes lastega saab Bud aru, et "need väikesed kutsikad" tunnevad teda ja võivad kunagi ta vastu tunnistada - järelikult tuleb nad kõrvaldada. Ta hakkab lapsi jälitama, leiab poni jäljed... Õnneks sekkub loodus ning karm novembrikuu ilm. Raamatus on väga ilusaid pilte loodusest. Üheks peategelaseks justkui ongi karm ja metsik Apalatši mägede loodus.
Charles Frasieri tuntuim romaan on Ameerika kodusõja aineline "Cold Mountain" (eesti keeles 2006. a, film 2003. a). Soovitan ka seda väga huvitavat raamatut lugeda.
Soovitab Anne
Kommentaarid
Postita kommentaar