Lugemispäevik

Eesti kirjanduse päeva puhul tutvustan panoraamromaani eesti naistest: Carolina Pihelgas “Vaadates ööd”. Autor on kujunenud luuletajast romaanikirjanikuks. Kümne aasta jooksul on ilmunud neli luulekogu pluss valikkogu ja siis peale kaheaastast pausi paks romaan. Kõik KULKA kirjanduse sihtkapitali auhinnatud või soovitatud. Vanaemal on olnud õnnelik perekonnaelu, kuid mitte lapsi. Lapsendamisega jäädi hilja peale ja abikaasa sureb, kuid siiski pole elul viga. Ema teeb meestega valesid valikuid ja pole oma näruse eluga nõukogude maakohas rahul. Tütar on tüdinud hirmust ja vaesusest ning pettumuste välistamiseks pühendub ainult iseendale. Läheb põnevamaks, kui ta otsustab lahendada kaua mahasurutud saladuse oma ema lapsendamisest. Raamat on argistest sündmustest, kuid luuletajale kohaselt kujundlik. Suunda pikema teksti poole on näha juba tema viimastes luuletustes, mis on pigem poeetiline proosa: “Üksinda selles maailmas. Vaatan enda ümber ringi, mitte kedagi. Ainult tolm lendleb päikese

  Liz Moore „Pikk ergas jõgi“ Tiina soovitab põnevat lugemist: „Pikk ergas jõgi“ pole päris klassikaline krimiromaan. See on lisaks ühe perekonna draama ning uimastitarbimisega kaasnevaid arvukaid sotsiaalseid probleeme lahkav teos. Romaan räägib kahest õest, kelle elud kulgevad täiesti erinevat rada. Ühest saab politseinik ja teisest uimastisõltlasest prostituut. Sõltuvus ei ole peres uus teema – tarvitamine viis hauda ema ja perest eemale isa. Nii kasvatas tütred üles karm ja kibestunud vanaema. Õdede teed ristuvad taas, kui Kensingtoni linnaosas Philadelphias leitakse üks teise järel tapetud prostituudid. Eluheidikute surm ühiskonda ei eruta, seetõttu on ka politseinike pingutus kesine. Keegi ei taha kuulda ega uskuda, et linnas tegutseb sarimõrvar. Küll aga läheb see korda peategelasele Michaelale, kelle mure ja hirm oma kadunud õe pärast iga ohvri leidmisega aina süveneb. Ta on otsustanud oma õe leida ning jõuda tõe jälile. Teekond selleni saab olema karm. Oli põnev, liigutav ja m

Zlatan Ibrahimović  “Adrenaliin: minu jutustamata lood” Leigi on spordilainel: Kui sind huvitavad sportlaste elulood ja jalgpallimaailm, siis see raamat võiks kindlasti kuuluda lugemisnimekirja. Nagu pealkirigi ütleb, siis jutustab Zlatan ise oma karjäärist lugusid, temale omasel enesekindlal ja köitval moel. See raamat on ühteaegu nii üllatav, kurb, naljakas kui ka inspireeriv. Zlatanit, kas jumaldatakse või vihatakse, tema huumorit peetakse tavaliselt ülbuseks, ometigi on  tema võitjamentaliteet, oskused ja eeskuju aidanud paljudel teistelgi tippu jõuda. Raamat köitis ka jalkafännist Railit: Olen suur jalkafänn ja vahel satub minu öökapile just selline raamat. Kõik tunnevad jalgpallur Zlatanit, kuid mitte inimest selle nime taga. Jalgpallimaailma ühel pikemaaegsel ja enam kõneainet pakkunud väravakütil ei ole väljakul enam midagi tõestada. Zlatan on hämmastav talent, üks osavamaid. Ta on sõnakas. Ta on aus ja otsekohene. Piisas vähimastki müksust platsil, et ta vihast plahvataks. Tän

Psühholoogiline põnevik, mis suudab köita kohe algusest. Lugu jutustatakse vaheldumisi olevikust minevikku põigates ning erinevate tegelaste vaatenurkadest. Peategelaseks on keerulise minevikuga noor naine Wren, kel raskusi inimeste usaldamise ja suhete loomisega. See ei takista olemast hea nõuandaja teistele olles autoriks populaarsele nõuandeveerule ja taskuringhäälingule.  Kaaslase otsingul pakuvad tänapäeval väljapääsu kohtinguäpid.  Ühte neist kasutab ka Wren ning leiab sealt vastupidiselt ootustele kaaslase, kellega jõutakse kaugemale kui pealiskaudne netivestlus ja juhuslik kohting. Õnnelik naine on lõpuks leidnud mehe, keda usaldada ning paljastab oma kaua hoitud saladuse. Ja siis jamad algavad – mees kaob jäljetult. Teda poleks kunagi justkui eksisteerinudki. Selgub, et kadunud mehe jälgi ei aja vaid hüljatud naine, vaid ka eradetektiiv, kel mehe leidmiseks sootuks süngemad põhjused. Nende teed ristuvad, ning siis hakkab juhtuma...  Pinget  ja ootamatuid pöördeid jätkub lõpuni

  Eugene Yelchin “Geenius laua all” Anu nautis ja naeris: Kui uus raamat lasteosakonda jõub, siis lehitseme seda ja tutvume sisukokkuvõttega. See, kas raamatust saab hea tuttav või päris sõber, sõltub paljudest asjadest. Tähtsaks asjaoluks võib olla näiteks side lapsepõlvega. “Geenius laua all” kõnetab eelkõige ehk neid põlvkondi, kelle lapsepõlv jääb Nõukogude Liidu aega, aga võib kulme kergitama panna ka nooremaid lugejaid. Et tajuda raamatu stiili, plaanisin esialgu lugeda vaid paar lehekülge. Pean tunnistama oma ulakust, sest raamatu esimesed lehed juba panid mind kõva häälega naerma ja rahulikus raamatukogu keskkonnas teisi häirima. Ma lausa luksusin naerada! Kogu see tolle aja absurdsus! Laenutasin raamatu ja neelasin õhtul selle ühe ampsuga alla. Loomulikult on raamatul traagiline alltekst ja need, kes tollast elu ei tundnud, võib asi naljast kaugel olla. Aga mitte keegi ei oska paremini enda rahvuse ja riigi üle naerda, kui selle rahvuse esindaja. Eugene Yelchin on vene-ameerik

Iiri kirjaniku Catherine Ryan Howardi raamatus “Põgene!” ei ilmne ühtegi laipa, ei ole ka eriti õudne, nii et jääb 400 lehekülge mõnusalt kõhedat öist tegevust pimedas metsas. Kade konkurent on noorele näitlejale korraldanud fake-filmivõtted, et hirmutamise kaudu võidurõõmu tunda. Peategelane osutub aga üsna taibukaks ja kaldub etteseatud rööbastelt välja. Miks me pimedust kardame? Ikka oma ürgse närvisüsteemi tõttu, mis mäletab pimeduses piiluvaid vaenlasi ja kiskjaid. Mõni nõrgem võib isegi hulluks minna. “Ma mõtlesin lihtsalt...Kui kõik need imelikud asjad juhtuma hakkasid, kui ma võtetel üksi üles ärkasin ja kui ma selle raamatu leidsin...Mulle tundus, et käimas on nagu midagi eriti suurt. Mingi tõeline müsteerium. Selgitus on tegelikult...Kas sulle ei tundu see kaunis igav? ...See ongi nende müsteeriumide probleem...Need on olemas üksnes sellepärast, et meil ei ole neile seletusi. Kui me seletused leiame, laguneb kogu müsteerium laiali.” Ja võib rõõmsalt tugitoolist tõusta ja edas

  Mattias Edvardsson “Peretragöödia”  Leigi soovitab lugeda: Bill, kes hiljuti kaotas raskele haigusele oma naise, ei saa igapäevaelu vajadustega enam hakkama. Ta tahab oma tütrele Sallyle parimat, kuid majanduslikult on väga raske ja seetõttu üürib välja ühe toa oma korterist üliõpilasele. Keerulisest perest pärit Karla kolis Lundi, et õppida juristiks. Lisaraha teenib ta koristades maineka arsti Steven Rytteri ning tema abikaasa Regina Rytteri uhket villat. Regina viibib päev-päeva järel pimedas toas, samal ajal kui ta abikaasa tööl on. Karlale tundub nende elu väga veider. Billy naise parim sõbranna Jennica saab Tinderist tuttavaks Steveni nimelise lastearstiga, kes tundub imelisest imelisem mees olevat.  Seda romaani on väga raske mingi žanri alla paigutada, on see, siis psühholoogline põnevik, slow crime või hoopis midagi muud. Loos on tragöödiat piisavalt juba algusest peale, kuid tõelise püandini jõuab autor alles raamatu lõpu poole, põnevust kruvitakse aeglaselt ent ometigi haa