Eesti kirjanduse päeva puhul tutvustan panoraamromaani eesti naistest: Carolina Pihelgas “Vaadates ööd”. Autor on kujunenud luuletajast romaanikirjanikuks. Kümne aasta jooksul on ilmunud neli luulekogu pluss valikkogu ja siis peale kaheaastast pausi paks romaan. Kõik KULKA kirjanduse sihtkapitali auhinnatud või soovitatud. Vanaemal on olnud õnnelik perekonnaelu, kuid mitte lapsi. Lapsendamisega jäädi hilja peale ja abikaasa sureb, kuid siiski pole elul viga. Ema teeb meestega valesid valikuid ja pole oma näruse eluga nõukogude maakohas rahul. Tütar on tüdinud hirmust ja vaesusest ning pettumuste välistamiseks pühendub ainult iseendale. Läheb põnevamaks, kui ta otsustab lahendada kaua mahasurutud saladuse oma ema lapsendamisest. Raamat on argistest sündmustest, kuid luuletajale kohaselt kujundlik. Suunda pikema teksti poole on näha juba tema viimastes luuletustes, mis on pigem poeetiline proosa:
“Üksinda selles maailmas. Vaatan enda ümber ringi, mitte kedagi. Ainult tolm lendleb päikesevihus, vanade kangaste ja patjade mustrid räägivad muutumatusest. Laps võib kõnelda oma nukrusest ainult tikripõõsale ja punastele sipelgatele, kes viivad kõik teated endaga männijuure alla kaasa...Ema on kühvli ja harjaga jumalanna, köögi valdjas, ja isa alati kusagil ära – raamatutolmu ja perfokaartide alla mattunud hiiglane. Meil polnud kunagi midagi üleliia, ei aega, ei armastust. Olid võileivad köögilaual, hiired krabistamas pööningul, pilved, mis vajutasid me laugudele katkise meloodia pitseri.”
Hea uus eesti kirjandus, rõõmuhetked piilumas vihma ja lörtsi vahelt.
Soovitab Leelo
Kommentaarid
Postita kommentaar