Lugemispäevik

"Hullu munga päeviku" puhul ei ole tegemist järgmise keskaega kujutava romaaniga, ajalooga on raamatul pistmist nii palju, et peategelaste tööks on uurida ajalugu ning töökohaks arhiiv. Peep Ehasalu ise liigitab raamatu kriminaalromaanide sekka, inspiratsiooni raamatu kirjutamiseks sai ta igapäevaelust ja poliitikute tööst. "Hullu munga päevikus" on kasutatud mitmeid eesti poliitikute tegelikke tsitaate. "Kirjandusministri" Mart Juure arvates on tegemist poliitilise põnevikuga. Minu arust leidus kriminaalromaanile omast põnevust raamatus küll, kuid kogu see n-ö poliitiline targutamine tundus kuidagi liigse ja vägivaldsena ning rikkus kogu raamatu.  Nooremapoolne ajaloouurija ning algaja kirjanik Robert Berg elab märkamatut ja rutiinset elu, kuhu kuulub üksnes töö tolmuses arhiivis. Ent ometigi satub ta täiesti juhuslikult, peale ühe riigi tuntuima advokaadi päästmist rusikakangelaste käest, kriminaalsete sündmuste ringi, mis pööravad tema elu pea pe

Suurte õnnetuste ja sõdade puhul kiputakse ikka küsima, kes on süüdi – nii võiks ka küsida, kes on süüdi Esimese maailmasõja puhkemises? Kas ja milline süü on kolmel nõol, kes viisid maailma sõtta? Kuivõrd suur roll sõja puhkemisel oli nende kolme mehe iseloomul, kasvatusel ja isiklikel tõekspidamistel? See perekonnalugu algab kerges meeleolus, kuid lõpeb Esimese maailmasõja sünguses. Ja päris viimase lootushetkeni enne sõja vallapuhkemist läbib seda lugu küsimus sellest, millisel määral nemad – kuningas George V-st, keiser Wilhelm II-st ja tsaar Nikolai I-st – mehed, kes kolmekesi valitsesid poolt maailma, omaenda isiksuste ja omavaheliste suhete kaudu andsid panuse poliitilistesse arengutesse ja ebaõnnestumistesse, mis lõpuks tegid selle sõja möödapääsmatuks. Kuningas, keiser ja tsaar olid kohtunud tihti juba alates lapsepõlvest: perekondlikel puhkustel, sünnipäevadel, pulmades ja matustel. Hiljem käisid nad üksteise kroonimispidustustel, mereväeparaadidel, alati saatjateks hu