See perekonnalugu algab kerges meeleolus, kuid lõpeb Esimese maailmasõja sünguses. Ja päris viimase lootushetkeni enne sõja vallapuhkemist läbib seda lugu küsimus sellest, millisel määral nemad – kuningas George V-st, keiser Wilhelm II-st ja tsaar Nikolai I-st – mehed, kes kolmekesi valitsesid poolt maailma, omaenda isiksuste ja omavaheliste suhete kaudu andsid panuse poliitilistesse arengutesse ja ebaõnnestumistesse, mis lõpuks tegid selle sõja möödapääsmatuks.
Kuningas, keiser ja tsaar olid kohtunud tihti juba alates lapsepõlvest: perekondlikel puhkustel, sünnipäevadel, pulmades ja matustel. Hiljem käisid nad üksteise kroonimispidustustel, mereväeparaadidel, alati saatjateks hulgaliselt õukondlasi ja teenijaid. Nad olid kuninglikud kolleegid, nimetades end kuningate ametiühinguks, kes seisavad õlg õla kõrval võitluses pead tõstva sotsialismi, vabariikluse ja, lõpuks, revolutsiooniga Venemaal ja Saksamaal. 1914. aasta juulis nende ametiühing lagunes. Nad süüdistasid üksteist lähenevas katastroofis – esimese maailmasõja puhkemises. "Kas ma olen järsku hulluks läinud?" küsis Nicky oma naiselt Alixilt Willy telegrammi näidates. "Mida ometi William sellega mõtleb, kui teeb näo, nagu see, kas sõda hoitakse ära või mitte, oleneks ikka veel minust! Ta anub mind, et ma ei laseks oma vägedel piiri ületada!" Saksamaa oli Venemaale kuus tundi enne seda sõja kuulutanud.
Mitmetele varem avaldamata dokumentidele, sealhulgas väga paljudele kolme nõo ja nende pereliikmete omavahelisele kirjavahetusele toetudes toob ajaloolane Catrine Clay meie ette erakordse loo valitsejatest, sugulastest, headest sõpradest, ja üritab leida vastust küsimusele, kes tegelikult on vastutav maailmasõja puhkemise eest – kuningas, keiser või tsaar.
Soovitab Kaili
Kommentaarid
Postita kommentaar