Lugemispäevik

Jaapani vana etikett näeb ette, et keisri poole pöördutakse "jahmatuse ja värinatega". Jahmatuse ja värinaga tuleb Amèliel teoase lõpus oma ülemuse ees seistes tunnistada, et ta on puudega ja ei ole mitte millekski võimeline, lohutuseks tolle innukas lootus, et prügiveofirmas saaks ta tööd küll. Noore belgia neiu, kes küll oli sündinud ja lapsepõlve veetnud Jaapanis, suurimaks sooviks oli töötada üks aasta Jaapani ettevõttes. Aga juba esimesest päevast alates läks kõik valesti. Lõpuks oli ettevõtte seisukohalt kõige ohutum tõlgina tööle asunud neiul üldse mitte midagi teha lasta, sest iga süütumgi tegevus põhjustas katastroofi. Asi ei olnud tegelikult selles, et noor õpetajaharidusega Amèlie oleks tõesti olnud loll ja saamatu. Ta sai mängleva kergusega hakkama suurepärase "sajandi aruande" koostamisega belgia väherasvase või kohta, olgugi, et see loomulikult vallandas ettevõttes kohutava tragöödia. Võib-olla oleks Amèlia jäänudki enda poolt välja mõeldud tööüle

Oscar Dunleavy on koolipoiss, kes ühel päeval kaob – merest leitakse vaid tema jalgratas, mis annab alust arvata, et poiss on sooritanud enesetapu. Ja kuigi Oscari otsingud veel käivad, usub enamik inimesi, et poissi elusalt leida enam ei õnnestu. Siiski leidub kaks noort – Oscari vend Stevie ja naabritüdrukust parimas sõbra Meg – kes sellega sugugi leppida ei taha. Nii otsustavadki nad välja uurida, mis juhtus populaarse koolipoisiga viimase poolaasta jooksul, kui Meg perega Uus-Meremaal viibis. Miks enne elurõõmus ja populaarne poiss oleks üldse pidanud endalt elu võtma? Kas Oscari kadumine on seotud nende uue klassikaaslase Palomaga? Jutustus kirjeldab veenvalt, kui vähe on teinekord vaja, et laps muutuks teiste poolt tõrjutuks, üksildaseks ja õnnetuks. On ju Oscar varem olnud mitte ainult klassi, vaid kogu kooli üks populaarseimad poisse, kuid kadumise hetkeks ei ole talle sõpru jäänudki… Soovitaksin raamatut lugeda nii lastel kui nende vanematel – mõtlemisainet jätkub kõigil

Timo Parvela esimeses eesti keelde tõlgitud raamatus "Ella ja sõbrad" on naljakad lood Ellast, klassikaaslastest ja nende õpetajast. Ella ja tema sõbrad on väga abivalmid, aga sageli teevad nad järeldusi ja otsuseid mõne suvalise nähtud eseme või mõne klassikaaslase ütluse põhjal. Ühtlasi ei mõista nad oma õpetaja irooniat. Niiviisi tekivad kõiksugu segadused ja absurdsed olukorrad. Kõige naljakam on esimese raamatu esimene lugu "Ella ja väljapressija". Seda lugedes naersin südamest, mistõttu algul lugesingi seda vaid ise, sest naerdes oli võimatu ette lugeda. Alles teisel katsel lugesin ka tütrele ette ja siis naersime koos.  Järgnevas kahes loos "Ella teatris" ja "Ella õppekäigul" tegi tütrele hirmus palju nalja see, kui justkui telefonimänguna esimese lapse suust kõlanud lause muutub ridapidi edasi öeldes hoopis millekski muuks ja lõpuks tuleb sellest jälle mingi jama.   Lugesin ka raamatuid "Ella ja sõbrad 2" ning &q

Ilmselt on iga täiskasvanu lapsena mõelnud, et küll ometi tahaks olla suur: mitte keegi ei käsuta, saab süüa nii palju kommi, kui hing ihkab ning magama minna siis, kui ise tahad. Ainult et suureks saades ütleme ometi oma lastele, kel seesama soov, et laps olla on ju tegelikult palju toredam. Ilmar Tomuski uue lasteraamatu peategelane, viieaastane Rasmus on just selline poiss, kes tahaks olla suur, sest suurte inimeste elu on ju palju lihtsam. Lapse elu ei ole ju kerge: lasteaias käimiseks tuleb vara ärgata, vastiku maitsega hambapastaga hambaid pesta, riidesse panna… Kuid ühel järjekordsel hommikul ärgates on kõik teistmoodi: Rasmus on suur, tal on vuntsid ning vanemate asemel on tal endal nüüd lapsed. Nii peabki suure mehe kehas olev väike poiss laste eest hoolt kandma ja tööl käima. Oi-oi kui palju segadusi see kaasa toob! Lõbus lugemine nii lastele kui täiskasvanutele :)

2008. aasta Rootsi parimaks krimiromaaniks tunnistatud raamat on põnev algusest lõpuni. Raske on öelda, kas peategelane on Angerjatipu härrastemaja Ölandi saarel või selle elanikud. Või hoopis saar ise, kus talviti möllavad lumetormid on aegade jooksul mõjutanud nii maja kui inimeste elusid ja saatuseid. Toimuvad ka kuriteod, kuid õnneks ei kirjeldata neid viimase aja põhjamaade krimiromaanidele omasel väga võikal moel. Ometigi hoiavad pingeid üleval nii kamp suvilarüüstajaid, Angerjatipu härrastemaja perenaise Katrine salapärane surm kui kõhedust tekitavad kummituslood selles vanas, paljude tragöödiate tunnistajaks olnud majas. Ja saatuslik lumetorm ei jää ka tulemata... Ajakirjade Kirjastus 2015

Ameerika luuletaja Jill Alexander Essbaumi esimene proosateos "Üksildane naine on ohtlik naine" on ohuromaan kultuuride kokkupõrkest. Peategelane, ameeriklanna, tahab mehele minna ja sinna ta ka saab – kosijaks osutub šveitslane, halva inglise keelega enesekindel eurooplane. Kui tüüpiline tänapäeval: kodust välja, huvitavatesse kohtadesse, huvitavate inimestega kohtuma. Juba hakkab Eesti meediasse ka tagasilööke imbuma: huvitav osutub pikaaegseks eluks võõrastavaks, lahkuminemisel peab loobuma ka lastest. Anna satub elama Šveitsi väikelinna, mees veedab pikad päevad tööl, Anna kasvatab kodus kolme last. Üheksa aasta möödudes ei oska ta ikka veel keelt, ta ei käi tööl, ei suhtle kohalikega. Lapsed räägivad omavahel saksa keelt ja Anna tunneb, et keel ei seoks teda eales oma lastega. Elu tundub järjest mõttetum, ilma ühegi arendava väljundita. Mees maksab tema passiivset norutamist nähes keeletundide ja psühholoogi eest. Doktor selgitas: "Oled õnnetu? Hea küll. Sul

Kui kirjandusminister Juur oma saates millelegi osutab, siis paratamatult huvi tekib. Maailmas bestselleriks tõusnud ja nüüd ka eesti müügiedetabelites trooniv põnevik "Tüdruk rongis" on üks neist.  Mida teeksite teie, kui iga päev rongiga edasi-tagasi pendeldades ühel päeval aknast midagi halvaendelist näete? Just sellisesse olukorda sattus raamatu peategelane Rachel, kes iga päev rongiga läbi Londoni äärelinna veereb ja tööle sõitmist teeskleb samal ajal raudtee ääres asuvaid maju ning selle elanikke jälgides. Ühel päeval näeb ta hetkeks peatunud rongi aknast midagi häirivat ning see sunnib teda sekkuma. Olukorra teeb keeruliseks peategelase isik, kes on elus kibestunud ja depressioonis vaevlev alkoholisõltlane. Võib isegi öelda, et sotsiopaat. Pidevast napsitamisest tingitud mäluaukude ja sõltlasele omaste hulgaliste hädavalede tõttu on ta üsna ebausaldusväärne tunnistaja. Vähe sellest, naine ei usalda oma mälu ka ise. Racheli enesehävituslik käitumine ja kinnis