Jaapani vana etikett näeb ette, et keisri poole pöördutakse "jahmatuse ja värinatega". Jahmatuse ja värinaga tuleb Amèliel teoase lõpus oma ülemuse ees seistes tunnistada, et ta on puudega ja ei ole mitte millekski võimeline, lohutuseks tolle innukas lootus, et prügiveofirmas saaks ta tööd küll.
Noore belgia neiu, kes küll oli sündinud ja lapsepõlve veetnud Jaapanis, suurimaks sooviks oli töötada üks aasta Jaapani ettevõttes. Aga juba esimesest päevast alates läks kõik valesti. Lõpuks oli ettevõtte seisukohalt kõige ohutum tõlgina tööle asunud neiul üldse mitte midagi teha lasta, sest iga süütumgi tegevus põhjustas katastroofi. Asi ei olnud tegelikult selles, et noor õpetajaharidusega Amèlie oleks tõesti olnud loll ja saamatu. Ta sai mängleva kergusega hakkama suurepärase "sajandi aruande" koostamisega belgia väherasvase või kohta, olgugi, et see loomulikult vallandas ettevõttes kohutava tragöödia. Võib-olla oleks Amèlia jäänudki enda poolt välja mõeldud tööülesande – kalendrite õigeks keeramise – juurde, kui tema otsesel ülemusel poleks olnud kiusatust teda ikkagi proovile panna. Tulemuseks oli järjekordne katastroof ja ajupuude tunnistamine. Ülejäänud 7 kuud tuli tal töötada ainsal tema võimete kohasel töökohal – WC puhtuse valvurina.
Tegelikult on raamat jaapani ja lääne kultuuri põrkumistest. Kuigi Amèlie valdas jaapani keelt, oli ta "läänest" ja see mis meil on tavaline ja õige, on jaapanlase seisukohalt andestamatu viga. Oma osa on jutustuses naisülemusel, keda neiu salamisi imetleb, sest Jaapanis ei ole ühel naisel ja veel väga ilusal naisel sellist ametipositsiooni saavutada üldsegi mitte kerge. Jaapani kultuuris naiseks olemise traagika tundub kirjanikul eriti hingepeal olevat, sellele pühendab ta lausa mitu lehekülge:
"Talle valatakse ajusse tsementi: "Kui sa kahekümne viie aastaselt abielus ei ole, on sul tõepoolest põhjust häbi tunda", "kui sa naerad, siis pole sa hästi kasvatatud", "kui su näol peegeldub mõni tunne, oled sa labane", "kui mainid, et su kehal leidub mõni karv, oled sa roojane", "kui mõni poiss sind avalikult põsele suudleb, oled lits", "kui süües naudingut tunned, oled emis", "kui tunned magamisest mõnu, oled lehm" jne. /…/ Su abikaasa ei paku sulle armastust, välja arvatud juhul, kui ta on vaimselt alaarenenud ja vaimselt alaarenenud mehe armastatuks olemises pole mingit õnne."
Maineka romaaniauhinnaga pärjatud "Jahmatus ja värinad" on üks Amèlie Nothombi autobiograafiliste sugemetega vaimukatest teostest ja tasub kindlasti lugeda ka "Jumala lapsepõlve".
Kirjastus Varrak 2006
Noore belgia neiu, kes küll oli sündinud ja lapsepõlve veetnud Jaapanis, suurimaks sooviks oli töötada üks aasta Jaapani ettevõttes. Aga juba esimesest päevast alates läks kõik valesti. Lõpuks oli ettevõtte seisukohalt kõige ohutum tõlgina tööle asunud neiul üldse mitte midagi teha lasta, sest iga süütumgi tegevus põhjustas katastroofi. Asi ei olnud tegelikult selles, et noor õpetajaharidusega Amèlie oleks tõesti olnud loll ja saamatu. Ta sai mängleva kergusega hakkama suurepärase "sajandi aruande" koostamisega belgia väherasvase või kohta, olgugi, et see loomulikult vallandas ettevõttes kohutava tragöödia. Võib-olla oleks Amèlia jäänudki enda poolt välja mõeldud tööülesande – kalendrite õigeks keeramise – juurde, kui tema otsesel ülemusel poleks olnud kiusatust teda ikkagi proovile panna. Tulemuseks oli järjekordne katastroof ja ajupuude tunnistamine. Ülejäänud 7 kuud tuli tal töötada ainsal tema võimete kohasel töökohal – WC puhtuse valvurina.
Tegelikult on raamat jaapani ja lääne kultuuri põrkumistest. Kuigi Amèlie valdas jaapani keelt, oli ta "läänest" ja see mis meil on tavaline ja õige, on jaapanlase seisukohalt andestamatu viga. Oma osa on jutustuses naisülemusel, keda neiu salamisi imetleb, sest Jaapanis ei ole ühel naisel ja veel väga ilusal naisel sellist ametipositsiooni saavutada üldsegi mitte kerge. Jaapani kultuuris naiseks olemise traagika tundub kirjanikul eriti hingepeal olevat, sellele pühendab ta lausa mitu lehekülge:
"Talle valatakse ajusse tsementi: "Kui sa kahekümne viie aastaselt abielus ei ole, on sul tõepoolest põhjust häbi tunda", "kui sa naerad, siis pole sa hästi kasvatatud", "kui su näol peegeldub mõni tunne, oled sa labane", "kui mainid, et su kehal leidub mõni karv, oled sa roojane", "kui mõni poiss sind avalikult põsele suudleb, oled lits", "kui süües naudingut tunned, oled emis", "kui tunned magamisest mõnu, oled lehm" jne. /…/ Su abikaasa ei paku sulle armastust, välja arvatud juhul, kui ta on vaimselt alaarenenud ja vaimselt alaarenenud mehe armastatuks olemises pole mingit õnne."
Maineka romaaniauhinnaga pärjatud "Jahmatus ja värinad" on üks Amèlie Nothombi autobiograafiliste sugemetega vaimukatest teostest ja tasub kindlasti lugeda ka "Jumala lapsepõlve".
Kirjastus Varrak 2006
Kommentaarid
Postita kommentaar