Lugemispäevik

Álfur on kaheteistaastane koolipoiss, kes elab ema, isa ja väikevenna Eikiga Reykjaviki eeslinnas. Álfuri parimaks sõbraks on Ragnar, nende ühiseks hobiks on sportvõimlemine. Võimlemisest on ta õppinud seda, et kui saldot teed, pead usaldama, et trennist on piisanud. Võib-olla ei piisa sellest täielikuks maandumiseks – kuid sellest peab piisama, et mitte kaela murda.  Álfuri vend Eik on kolme aastane, ta ei räägi eriti, ega käitu nagu teised temavanused lapsed. Perekoosolekul kuuleb Álfur, et vennal on ekspertide arvates autism. Álfur ja tema vanaema arvavad, et tegu on vaid Eiki eripäraga, mitte haigusega. Álfur otsustab seista oma venna eest, kui kõik ütlevad, et sa oled teistsugune, siis sa ju hakkadki tahtmatult teistmoodi käituma. Kuidas saab Eik normaalne olla, kui ta kogu aeg kuuleb, et on teistsugune? Ta püüab venda oma nime ütlema panna, mängima õpetada. Ühel hetkel taipab Álfur, et Eik üritab, kui näeb, et Álfur tahab, et ta üritaks. Ta lihtsalt ei suuda rohkem. Poiss mõistab

  Jevgenia Ginzburg (1904-1977) oli juudi rahvusest vene kirjanik.  Ta töötas Kaasanis ajakirjaniku ja õppejõuna ning tema abikaasa oli Pavel Aksjonov, Kaasani linnanõukogu esimees ja partei linnakomitee liige. Jegvenia oli ka ise kommunistliku partei liige. Ootamatult aga muutus kõik – 1937.aastal stalinlike repressioonide käigus süüdistati teda riigivastases tegevuses, ta kõrvaldati õppejõuametist, heideti välja parteist ja arreteeriti. Ta veetis kümme aastat erinevates vanglates ja töölaagrites, lisaks kaheksa aastat asumisel Magadanis.   „Ränk teekond“ on tema mälestusteraamat neist väga rasketest aastatest. Selle raamatu lugemine on raske, sest Jevgenia elu oli täis ülekohut,   piinlemist ja surma. Inimelu ega -väärikust ei peetud neil aastatel millekski ning iga päev oli võitlus elu eest. Samas on see raamat ka sellest, kuidas mitte alla anda ning leida täiesti lootusetutest olukordades siiski lootust. Ja vaatamata kõigele koledale leidus ikkagi häid inimesi, kes polnud kao

  Sass Henno romaani peategelane on Tiina: 32-aastane naine, kes satub ootamatult seksuaalkuriteo ohvriks. Juhtunu muudab kõike: tema suhteid lähedastega, tema enesekindlust ja usku õigusriiki. Tiina on ohver, keda päriselt ei mõista isegi tema partner ega ema. Pöördumine politseisse nõuab suurt vaprust, kuid oodatud tagajärgi kaasa ei too. Tiina peamiseks toetajaks ja mõistjaks on vanaema, kes kuulab ja lohutab, sest tema enda pikk abielu oli täis vägivalda. Vägivallatsejad küll saavad karistuse, kuid üsna ootamatu ja jõhkra. Mida see kõik aga omakorda kaasa toob, tuleb lugeda raamatust. „Vanaema“ on hästi üles ehitatud lugu, mis osutab ühele meie ühiskonna valupunktile – seksuaalrünnakute ohvrite kaitsetusele: õigussüsteem kaitseb pigem ründajaid, kui ohvreid. See raamat on kohustuslik kirjandus igas vanuses meestele ja naistele – me ei tohi pisendada seksuaalvägivalla probleemi, me ei tohi süüdistada ohvreid, me ei tohi arvata, et see juhtub kuskil mujal kellegi võõraga. Vaata

Helen Rappaport "Pärast Romanoveid. Vene pagulased Pariisis belle époque’ist revolutsiooni ja sõjani" Lea luges põnevat ajalooraamatut: See raamat ei ole mitte ainult 20. sajandi alguse ajalugu vaid paljuski ka kultuurilugu. Autor kirjeldab Vene kultuuri, eriti balleti ja muusika tõusu- ja hiilgeaegu ning Vene aristokraatide pillavat ja luksuslikku elulaadi Pariisis enne Esimest maailmasõda. Muutused Venemaa poliitilises elus, tsaari kukutamine ja valgekaartlaste kaotus kodusõjas, toovad traagilisi pöördeid mitte ainult suurvürstide ja tuntud aristokraatide vaid ka kultuurieliidi ellu. Põgenemine Venemaalt oli paljudele läbi viletsuse ja nälja raske ning alandav nagu ka edaspidine elu Pariisis, kus tuli hakata ise endale elatist teenima. Nii oligi Pariisis tavaline, et taksojuhtideks olid suurvürstid ja vürstid, kelle naised ja tütred samal ajal tikkisid ja õmblesid sandikopikate eest kuulsatele moemajadele rõivaid. Ja neid ameteid ei olnud sugugi lihtne saada. Kultuuri- ja k

  Selle käsiraamatu soovitaksin läbi lugeda kõigil, kes puutuvad kokku lastega, eriti väikelastega. Raamatus selgitatakse kaheksa sensoorse närvisüsteemi - nägemise, kuulmise, kompimise, haistmise, süva- ja sisetundlikkuse ning tasakaalumeele toimimist. Tuuakse näiteid, mida peaks laps kogema selleks, et need süsteemid kõik välja areneksid ja paremini toimiksid, eesmärgiks, et laps edaspidises elus paremini hakkama saaks. Raamatus on toodud hulganisti mänge ja tegevusi laste meelte arendamiseks. Väga selgelt ja lihtsate näidetega on selgitatud, kuidas ühe või teise meele areng mõjutab lapse hakkamasaamist igapäevaelus ettetulevate olukordadega. Näiteks aitab sisetaju lapsel aru saada, kas tal on vaja potile minna, süüa või tunneb ta hoopis hirmu. Kui lapsel ei ole näiteks kuulmismeel hästi arenenud, siis on tal raske tunnis kaasa töötada, sest kaasõpilaste tekitatud helid häirivad teda. Raamatust saad muuhulgas teada, miks on vaja lasta lapsel veeretada end kartulikotis või lubada mudi