Helen Rappaport "Pärast Romanoveid. Vene pagulased Pariisis belle époque’ist revolutsiooni ja sõjani"
Lea luges põnevat ajalooraamatut:
See raamat ei ole mitte ainult 20. sajandi alguse ajalugu vaid paljuski ka kultuurilugu. Autor kirjeldab Vene kultuuri, eriti balleti ja muusika tõusu- ja hiilgeaegu ning Vene aristokraatide pillavat ja luksuslikku elulaadi Pariisis enne Esimest maailmasõda. Muutused Venemaa poliitilises elus, tsaari kukutamine ja valgekaartlaste kaotus kodusõjas, toovad traagilisi pöördeid mitte ainult suurvürstide ja tuntud aristokraatide vaid ka kultuurieliidi ellu. Põgenemine Venemaalt oli paljudele läbi viletsuse ja nälja raske ning alandav nagu ka edaspidine elu Pariisis, kus tuli hakata ise endale elatist teenima. Nii oligi Pariisis tavaline, et taksojuhtideks olid suurvürstid ja vürstid, kelle naised ja tütred samal ajal tikkisid ja õmblesid sandikopikate eest kuulsatele moemajadele rõivaid. Ja neid ameteid ei olnud sugugi lihtne saada.
Kultuuri- ja kunstiinimeste käsi käis veel halvemini. Elati nüüd küll nö maailmalinnas, kuid enamus jäi taga igatsema oma elu Venemaal ja ei kaotanud lootust sinna tagasi pöörduda. Ka oma loomingus oldi kinni minevikus, paljud ei kohanenudki, elasid ja surid vaesuses. Pariisis tekkis oma rohkearvuline kogukond, mis ajas endiselt oma Vene-asja.
Raamatus on kirjeldatud ka katseid taastada tsaarivõimu eksiilis ja organiseerida punavõimu kukutamist Venemaal. Lõplikult kustus lootus uue sõja puhkemisega, mil vene pagulaskonna senine elu lakkas olemast, kõik Pariisi kultuuri-, haridus- ja heategevusorganisatsioonid sunniviisiliselt suleti.
Raamatust leiab hulgaliselt tuntud kuulsuste nimesid ja kõige sagedamini esinevad vene tegelaste nimed on loetelus ka ära toodud, lisatud on ka fotosid ja hulgaliselt viiteid. Samas on raamat loetav ühtaegu nagu ajalooraamat, põnevusromaan, seltskonnakroonika ja kultuuriõpik.
Hannes Hanso, Mart Kuusk, Priit Kuusk, Kristjan Prii, Liivo Niglas, Tanel Rütman
"EHH, Uhhuduur 20. Ise teed oma elu!"
Tiina seikles koos Uhhuduurlastega:
Juubeliraamatu ilmumine on väikest viisi pidupäeva ka selle lugeja jaoks, sest eks ole Uhhuduuri reisiseltskonna seiklustele nii teleekraani vahendusel kui raamatute kaudu kaasa elatud juba aastaid. Kui jutustaja (antud raamatu puhul lausa mitu) on huvitav inimene, jutustamisoskus hea ning seiklusi, millest jutustada on kamaluga, ei saa midagi valesti minna. Nii ka selle raamatu puhul – tead, mida oodata ning ei pea selles pettuma. Ühtviisi põnev on lugeda nii paikadest, kuhu muud moodi kui lugude kaudu kunagi ei satu kui ka neist, kus ise käidud, et siis loetut oma kogemustega kõrvutada. Loodan, et meestel energiat jätkub, sest pool teed on veel minna ja vaatajad-lugejad ootavad lisa. 20 aastat! Kell tiksub, kuid võib ka „optimeerida“, kui meelelahutuslik pool ei kannata. Kes lugenud, saab aru.
„Kui me räägime vanaks saamisest, vanusest, siis üks definitsioon võiks olla see, et oled vana siis, kui sinu unistusi asendavad mälestused“. – Uhhuduurlane
Leigil samuti positiivne elamus:
Positiivse lugemiselamuse ootuses on see raamat tugitoolireisija jaoks kindla peale minek. Oma tuntud headuses jalgratastel uhhuduurlaste reisikirjeldus, suur seiklus, nagu alati. Uued Kesk- ja Lõuna Ameerika riigid ja rahvad, maastikud, kogemused, toidud, vürtsikad ütlemised, väikesed tülid ning, mis peamine− sõprus, mis aja jooksul kasvanud vendluseks. Jään ootama ekraanile jõudmist, sest muidu on nauding ikkagi poolik.
Tina Brown "Kuningakoja salajased paberid"
Anu uuris kuninglikku elu :
Tina Brown on Briti monarhiat jälginud ja sellest kirjutanud kolm aastakümmet. Tänu autori juurdepääsule kuningliku siseringi allikatele on tema laiahaardelised kirjeldused tulvil võimsaid paljastusi, hiljuti ilmsiks tulnud üksikasju ning sügavaid teadmisi.
Brown viib lugejad suurepärasele teekonnale läbi skandaalide, armulugude, võimuvõitluste ja reetmiste, mis on viimase kahekümne viie aasta jooksul monarhiat rünnanud. Me näeme kuninganna stoilist kindlameelsust pärast seda, kui lahkusid printsess Margaret, kuninganna-ema ja prints Philip, kes oli tema partner seitsekümmend aastat, ning kuninganna triumfi juubeliaastal, hoolimata perekondlikest muredest. Autor vaatleb prints Charlesi otsusekindlust teha Camilla Parker Bowlesist oma abikaasa, pingeid „erinevate teedega“ Williami ja Harry vahel, Kate Middletoni tõusu ja prints Andrew’ langust ning Harry ja Meghani vapustavat otsust loobuda kuninglikest rollidest.
Briti kuningakoja käekäik on mulle alati huvi pakkunud. Isegi mitte sellepärast, et oleksin lapsena unistanud printsist valgel hobusel (nõuka - aja “printsessid” unistasid ikka traktoristidest, kosmonautidest, kolhoosi esimeestest jne). Pigem on huvi aluseks olnud kuningakoja ajalooline taust ja võimalus näha, kuidas ajas kõik muutub.
Näiteks kui suletuna on hoitud kroonitud peade isiklikku elu ja kuidas on viimased põlvkonnad kõnindinud ebakindlal avalikustamise köiel. Diana muutis oma elu kõigile nähtavaks ja see tegi inimestest ahned uudisteõgijad ning me teame selle traagilist lõppu. Minu jaoks oli huvitav raamatust teada saada, kuivõrd palju manipuleeris pressiga Diana ise.
Tina Brown on oma raamatus ladunud letti kõigi kuninglike pereliikmete head ja vead ning see teebki raamatu inimlikuks. Kedagi ei tõsteta pühakustaatusesse, kedagi ei mustata maapõhja. Kõik püüavad oma keerulises elus kuidagi hakkama saada. Paraku on aga miljonid inimesed valmis nende elude kohta arvamust avaldama.
Raamat pakkus põnevust ka Leelole:
Tina Browni tellisjat “Kuningakoja salajased paberid” vaadates tundus, et mida on 600-l leheküljel sel teemal veel uut öelda. Tegelikult lugesin läbi nagu niuhti, sest siin olid heas kombinatsioonis psühholoogia ja kuningakoja kommete ja käitumise tagapõhja tundmine. Lihtsalt põnev.
Harry "Varumees"
Leigile meeldis:
Briti “pahapoiss” Harry versioon tema elust. Düsfunktsionaalse perekonna igavene teine. Vaatamata sellele, et kuningakoda on justkui paralleelmaailm ja printsiks olemine on ju ometigi midagi elitaarset ja kauget, siis see, kuidas Harry lugu jutustab on samastumist võimaldav. Kõik inimesed tunnevad tundeid. Kogevad rõõmu ja kurbust, vihastavad, satuvad raskustesse ja saavad nendest üle. Meie kõigi emad surevad kord. Allasurutud tunded ja läbielamata lein võivad olla kõigi inimeste kaaslasteks läbi elu- mitte ainult kuningliku perekonna liikme elu. Kuidas leida elule uued eesmärgid, kuidas läbielatuga tegeleda, on iga inimese enda otsus. Kas käia teraapias, kirjutada raamat, tõmbuda eemale? Selles raamatus kirjutabki “oma” inimlikest valikutest Harry.
Jaak Juske "Tallinna vanalinna 50 põnevat detaili"
Marjut vaimustas:
On väga rõõmustav, et muuseumid on muutumas aina populaarsemaks ja muuseumisse minek tähendab omaette põnevat sündmust, kusjuures muuseum ei pea ilmtingimata tähendama eksponaate täis majja sisenemist. Tallinna vanalinn on selle tõestuseks parim näide, sest kogu vanalinn ongi üks põnev muuseum – vabaõhu muuseum. Jaak Juskel on aga äsja ilmunud raamat, mis aitab meil vanalinnas tähele panna väga huvitavaid detaile.
Nimetan neist mõned, mis mind vaimustasid.
• Kelchi pärn Niguliste kiriku juures, mille alla olla pärimuse järgi maetud Niguliste ülempastor ja kroonikakirjutaja Christian Kelch. Pärn ise on 340-350 aastat vana.
• Kanuti gildi hoone Pikk 20 fassaadi ülemises osas seisavad kaks suurt kuju. Üks on neist Martin Lutheri kuju, mis on tema ainus avalikus ruumis säilinud kuju Eestis. Samas hoones paiknes nõukaajal sõjaväe prokuratuur, kuid paistis, et kujud toonaseid peremehi ei seganud.
• Veel ühed väärikad puud keskaegse hoone ees, Lai 29. Puud olla istutanud kas tsaar Peeter I ise või siis tema auks külaskäigu järgselt, mis tõenäoliselt ei vasta kummalgi juhul tõele. Kolmanda versiooni kohaselt istutati puud Hueckide perekonna valduses olnud hoone 200 aasta juubeli puhuks 1883. aastal.
• Verekivi Harju värava kunagises käigus. Tänavasillutisega on ära märgitud ring, milles on rist. See koht tähistab Johann Von Uexkülli hukkamist timuka käe läbi selle eest, et Uexküll oli piinanud surnuks oma Tallinnasse põgenenud, kuid vabaks saanud talupoja (Suurepere Madise) minnes sellega vastuollu linnaõigusega.
Fotodega varustatud raamat tutvustab, nagu pealkiri ütleb, 50 detaili. Selleks, et neid Tallinnas tähele panna, ei pea konarlikul sillutisel, nina raamatus, end kukkumisohtu seadma. Piisab, kui raamat läbi lugeda, küllap leiud end ise ilmutavad, kui olete neist teadlik, sest kõik mälestised on vanalinnas üsna käidavates kohtades.
Arvo Iho "Stalkeri võtted Eestis"
Riinat köitis filmiraamat:
Raamat-fotoalbum kultusfilmi “Stalker” filmimisest Eestis. Raamat on eesti, soome, inglise ja vene keeles, raamatus on 84 unikaalset fotot “Stalkeri” võtteperioodist ning Tsooni järelelust 30 aasta jooksul.
Kultusfilmi aluseks on Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski sama kultuslik teos “Väljasõit rohelisse”. Filmitegijana oli Tarkovski täiuslikkuse taotleja, lõpliku filmi aluseks, mis võeti üles 1978. aasta suvel, oli stsenaariumi üheteistkümnes variant.
Filmi võttepaika otsiti pikalt Usbekistanis, Türkmenistanis, Aserbaidžaanis, Gruusias, Krimmis. Zaporozjes leiti titaani-magneesiumi kombinaadi aherainepuistang – liiga mürgine ja vaenulik paik. Moskva ümbrusest otsiti tulutult. Ootamatult leidus võttepaik Eestis – elektrijaam Jägala jõel ja mõned tööstusmaastikud Tallinnas.
Kui algselt oli Stalker karmi käega kriminaal, kes inimeste Tsooni viimisega raha teenis, siis aja jooksul muutus ta üha rohkem Strugatskite romaanist pärit tegelase vastandiks ja lõpuks oli ta kui püha hull, kes tahab kannatavaid inimesi õnnelikuks teha.
Autor kirjutab Tsooni elust peale Tarkovskit:
“Hiljem hakkasin sinna viima inimesi, kes armastasid Tarkovski filme ja eelkõige “Stalkerit”. Neis kohtades jäid inimesed kuidagi vaikseks, pöördusid mõtetega sissepoole ja lahkusid sealt selginenud näoga.”
Jeff Benedict "LeBron"
Raili on spordilainel:
LeBron James on üks aegade parimaid korvpallureid ning paljude arvates kõige edukam skoorikuningas. Mees, kes teeb palliga asju, mida ei saa õpetada: tõeline korvpallimasin. Paljud peavad just teda Michael Jordani ainsaks konkurendiks.
LeBron Jamesi elu ja karjäär moodustavad kirjaniku unistuse: rida kõrgetasemelisi triumfe ja tagasilööke, raske kasvatus, mis juhatas teed spordi, rahanduse ja kuulsuse kõrgematele astmetele.
Jeff Benedicti “LeBron” on esimene mahukas elulugu LeBron Jamesist. Nagu korvpallistaar, tabas ka “LeBroni” eluloo kirjanik “korvi” pihta.
Raamat, kus juttu nii tema keerukast lapsepõlvest, juba noorteklassis alanud tähelennust ning muidugi NBA maailmast, nii sportlikus plaanis kui selle telgitagustest suures spordiäris, ja reklaamiraha nimel võitlemisest. Vaeses peres üles kasvanud LeBron leidis oma pääsetee spordis. Oma teekonnal tippu muutis ta teismelisena kolmest sõbrast koosneva siseringi abil ennast miljardi dollari suuruseks ettevõtteks. LeBroni lugu inspireerib tuhandeid noori sportlasi - tema elu on tõestuseks, et kirg loeb enam kui miski muu.
Kristel Vilbaste "Imeline aastaring"
Leelo luges vanarahva tarkustest:
Kristel Vilbaste “Imeline aastaring” tuletab meelde ammuununenud asju: “Mulle on ikka meeldinud enne suuremaid otsuseid ruune visata ja vaadata, mida nad kõnelevad – neis on suur tarkus sees. Neidsamu ruune võib aga märgata kõikjal looduses: siis, kui asjad seisma jäävad, on ikka l-kujuline kriips pulgakese või joonena meie käimistel ees. Või siis leidub ristikujulisi ruune – kaksikud porgandid ristis ja lennukite ristis jooned taevakaarel...Vanarahvas kasutas seda ruuni halva peletamiseks ja madude urguajamiseks.” või “suurte nohude aeg peaks nüüd lõppema ja tarvis on lõhnameeled käima saada – tooge metsast pihlaka-, toominga-, lepa- ja kuuseoksi! Koorige neid kaminapaistel ja saage nende lõhnaga taas tuttavaks. See on tõeline elamus.”
Selle raamatu peaks endale kohe ostma, mis imelikke nõuandeid vanarahva varasalvest, täitsa huvitav oleks katsetada: “Viimase aja aina levivad nahahädad ja allergianähud viivad inimesed ka vaimselt stressi. Juunis, taimeriigi piimaajal oleks hea end kõiksugu taimemahladega määrida. Minge metsa või heinamaale ja vaadake, milline taim teid kutsub, küsige talt luba enda murdmiseks – seejärel hõõruge taim mahlale (vanasti mäluti taim ka suus läbi) ja määrige sellega haigeid kohti. Head abilised on raudrohi, nõges, teeleht, üheksavägine – aga ikka nii, kuis ise taime kutset tunnete.”
Reet Hiiemäe, Mare Kõiva "Maarjahein ja imevesi. Pärimuslikud naiste rituaalid Eestis"
Marju esitleb:
Nüüd, kus “Savvusanna sõsarate” film teeb maailmas tähelendu, on selle taustal ehk paslik esile tuua ühte toredat raamatut Eestimaa naiste pärimuslikest rituaalidest. Raamatu autorid, väärikad folkloristid on kokku pannud ühe kauni teose meie esiemade väega sõnadest ja tegudest.
Raamatus on väeõpetustele lisaks ka tausta selgitavad ning muud teemakohased peatükid: „Naissoost teadjad ja ravijad”; „Naiste üle peetud nõiaprotsessid Eestis” ja „Naiste rituaalid tänapäeval”.
Kuidas tagada õnne, edenemist ja jõukust? Kuidas saavutada hea tervis ja püsiv ilu? Nendele küsimustele leiab igaüks enese jaoks midagi. Tuletage meelde mõnda vanaema õpetussõna, näiteks varesele valu,
harakale haigus ... Kas pole mitte põnev mõelda, kui kaugete põlvede tagusest ajast on see loits meieni jõudnud. Müstiline!
Rita vahva lugemine:
Sari “Looduse lood” on minu suur lemmik, milles ei ole kordagi pettuma pidanud. Ka viimati loetud raamat “Rebaste tarkus” asetub kindlalt aasta parimate raamatute rivvi. Ka selles raamatus, nagu eelnevateski, on juttu ühest loomaliigist, kuid paralleele tõmmatakse ka inimesega. Nii selgubki, kui palju meis on ühist ja ka erinevat. Miskipärast tunnen pea alati neid loomalugusid lugedes piinlikkust enda ja inimkonna pärast, sest õppida on meil teistelt olenditelt liigagi palju ning oma suhtumist nö alamatesse olenditesse peaks nii mõnigi meist muutma. Igatahes igavene vahva lugemine ja boonuseks rohke pildimaterjal.
Ly Seppel-Ehin "Ma kuulan sind: psühhoteraapilisi kõnelusi laste ja nooretga"
Lia soovitab:
Kirjanik ja psühhoterapeut Ly Seppel-Ehini raamat sündis laste ja noortega töötades mõttest, et vajatakse väga ärakuulajat. Oma murest rääkimine kellelegi, kes päriselt kuulab, toob kergendust. Kõigil on oma hirmud ja igatsused. Kurbust ja viha võib välja näidata, mitte lukku minna ja nurgas mossitada. Lapsed on nutikad turvalises keskkonnas ise probleemi üle arutlema ja vahvaid lahendusi leidma. Teraapia käigus on oluline teadlikuks saamine sellest, kuidas minuga lood on. Samuti on tähtis inimlik kontakt, et julgeks oma hinge avada, olla kuuldud ja nähtud ja saada elusamaks iseendaks, olla omamoodi. Raamat koosneb autori mälupiltidest ja tõsielus toimunud dialoogidest.
Merli Sheldrake "Läbipõimunud elu: kuidas seened loovad meie maailma, muudavad meie teadvust ja kujundavad meie tulevikku"
Rita süvenes seente maailma:
Arvasin ikka, et tean seentest päris palju, sest oskan neid kübara järgi ära tunda, paljusid nimepidi nimetada ning ka toiduks tarbida. See raamat kummutas mu arvamuse. Üks üllatav fakt teise järel ning ausalt öeldes oli mu viimane metsaskäik peale selle raamatu lugemist eelmistest paljuski erinev. Võib- olla see kõlab imelikult, aga maailmapilt võib seda teost lugedes muutuda. Tegemist on teadusliku uurimusega, mis on kirja pandud väga köitvalt. Autor on lisanud mitmeid lugusid ja ohtralt fantaasiat, sest teadlaste vastamata küsimused jätavad selleks ruumi. 3,8-st miljonist seeneliigist (10x rohkem, kui taimeliike) on uuritud vaid 6%. Autor ütleb, et maailm kuulub seentele, sest nad on kõikjal, aga ei teata, kuidas seeneniidid oskavad valida suunda, lühimat teed ja selle ka meelde jätta. Ei ole teada, miks helendavad seened üksteisele vilgutavad. Raamat räägib sellest, kuidas läbi seente kõik kõigega seotud on, kilomeetritel laiuvatest niidistikest, psühhedeelsetest seentest, pärmidest ning seente rollist inimkonna kultuuriloos. Ja räägib veel paljust muust väga haaraval moel. Raamatust kolmandiku moodustavad märkused ja viited teose lõpus.
“Seened on kõikjal, kuid neid on lihtne mitte märgata. Nad on teie ja minu sees. Nad hoiavad alal teid ja kõike seda, millest sõltute. Juba nende sõnade lugemise ajal muudavad seened elu kulgemise viisi, nii nagu nad on seda teinud juba enam kui miljard aastat. Nad söövad kivimeid, tekitavad mulda, seedivad saasteaineid, toidavad ja tapavad taimi, jäävad ellu kosmoses, kutsuvad esile nägemusi, toodavad toitu, valmistavad ravimeid, manipuleerivad loomade käitumisega ja mõjutavad Maa atmosfääri koostist. Seened annavad meile võtme, mis aitab mõista pleneeti, millel elame, ja viise, kuidas me mõtleme, tunneme ja käitume. Kuid nad elavad oma elu suurel määral silma alt peidus olles. Mida rohkem me saame seente kohta teada, seda vähem asju on ilma nendeta mõttekad.”
"
Edward Brooke-Hitching "Pöörane kunstigalerii"
Leelo nautis naljakat kunsti:
Möödunud aastast meenuvad kaks naljakat kunstiraamatut. Edward Brooke-Hitchingu “Pöörane kunstigalerii”, mis esitab kummalisi kunstiteoseid ürgajast tehisintelligentsini, näiteks hästituntud Giuseppe Arcimboldo maalid puu- ja juurviljadest meestest.
Aavo Kokk, Andres Eilart "Pintsliga tõmmatud rahvas"
Teiseks Aavo Koka ja Andres Eilarti “Pintsliga tõmmatud rahvas”, kus eesti ajalugu on väljendatud eesti kunstiteostega karikatuurist maalini. Näiteks 13. saj. algust ja eesti saunakultuuri märgib Kaja Kärneri 1961. a. maal “Saunas” või 1940. aastat Edward von Lõnguse “President Pätsi mitu nägu” Tartu Kaarsilla vundamendilt.
Ken Honda "Õnnelik raha: rahaga rahu tegemine jaapani moodi"
Lia uuris raha:
Raha kütab kirgi, ei saa sellest üle ega ümber. Tekitab vahel hirmu, iha ja viha. Ken Honda ütleb, et raha on kahte sorti: õnnelik raha ja õnnetu raha, mis tuleneb sellest, mil viisil seda saame ja millise tundega välja anname. Varastatud raha peetakse õnnetuks. Raha pärast kiputakse ikka vahel muretsema, mõtlemata sellele, mis on juba olemas ja kuidas seda kasutada. Raha omaduseks on tulla ja minna, nautida tasuks nii selle saamist kui ka väljaandmist. Raamatust leiab nõu, kuidas mõista ja saavutada raha suhtes meelerahu.
Ursula luges:
ATH-st räägitakse praegusel ajal üha rohkem, kohati võib jääda petlik mulje nagu oleks see teema isegi pisut üle võimendatud. Samas liigub suust suhu väga palju asjatundmatut infot ning valestimõistmist on sel teemal veel väga palju.
Raamat “Mida teie ATH-ga laps soovib, et teaksite” annab väga hea võimaluse tutvuda erinevate olukordadega, kus ATH diagnoosiga lapsed võivad käituda hoopiski ettearvamatult. Raamat annab häid soovitusi, kuidas me täiskasvanutena saaksime lapsi paremini mõista ja neid oma igapäeva tegevustes paremini toetada, sest ATH lapsel on niigi keerulisem iseendaga toime tulla ja seetõttu oskab ta hinnata täiskasvanut, keda saab oma liitlaseks pidada.
Kindlasti võiks see raamat olla “püha piibel” lapsevanematele, kelle peres kasvab ATH tunnustega laps, aga samuti on see väga abistav lugemine õpetajatele ja ka teistele lastega töötavatele spetsialistidele, et paremini mõista laste eripärasid ning olle neile siiski toetavad kaaslased.
Dana Gulbe "Mis toimub lasteaias"
Ulvi soovitab lapsevanematele:
Kõikidele lastevanematele ja miks mitte ka vanavanematele kirjutatud häid ideid ja mõtteainet pakkuv raamat. Kui laps on lasteaeda minemas, siis tekitab see lastevanemates kindlasti väga palju küsimusi, et kuidas kõik olema hakkab? Raamat annab hea ülevaate ja palju häid soovitusi kuidas toimetada, kui laps hakkab lasteaed minema, või on seda teed juba alustanud. Väga meeldis ka raamatu puhul peatükkide ülesehitus, milles on laste vanusest lähtuvalt (näiteks vanus 0-1,5 või 3-6) nõuanded ja soovitused, nii leiavad kiirelt vastuse kõige päevakorralisemad küsimused. Lisaks kogu lasteaia teemale hõlmab raamat ka kooliks valmistumise punkte.
Taavi Sumberg "Õnnelik spordilaps"
Railile pakkus mõtteainet:
On vanemaid, kes usuvad, et lapse spordiarmastuse suurim looja on treener, kuid endise spordilapse ja tänase entusiastliku alustava spordivanemana on Taavi Sumberg veendunud, et iga lapse sportlikke eluviise mõjutavad enim tema vanemad. Lapsed alustavad spordiga vanemate suunamisel, kuid tihti lõpetavad sellega vanemate survestamise või asjatundmatuse tõttu. Paljud lapsed jätavad organiseeritud spordi pooleli 13. eluaastaks, kuna sport ei ole neile enam lõbus.
Raamatus “Õnnelik spordilaps” on vajalikud sporditeemad, mida autor koos 50 endast targema inimesega (endised ja tänased tippsportlased, hinnatud lastetreenerid jne) arutanud on.
Arvan, et seda raamatut peaks lugema iga lapsevanem, kelle peres kasvab spordilaps. Inimesed, kelle seisukohad selles raamatus on, annavad julgust, uusi mõtteid ja teadmisi selles, et kuidas laps õpiks sporti armastama ning jääks spordi juurde püsima.
Jüri Liiv "Suur rohepesu käsiraamat"
Leelo soovitab uskuda teadlasi:
Kindlasti soovitan Jüri Liivi “Suurt rohepesu käsiraamatut”, et säilitada kainet mõistust ja uskuda teadlasi.
Väike Myy "Vanaema hoidised"
Leelo pakub praktilisi nõuandeid:
Selle praktiliseks illustratsiooniks sobib hästi Väikese Myy “Vanaema hoidised”: tehke ise purgisuppe, moosi, mahla, kohvi ja teed, soolake ja pange purki liha, kuivatage ja hapendage – kohe palju iseseisvam ja kindlam tunne!
Gerda Kordemets "Nagu võilill tuules"
Leelo lemmik elulooraamat:
Elulugudest oli mu lemmik Gerda Kordemetsa “Nagu võilill tuules”: rõõmsa lillekese Jüri Vlassovi elu teatris ja “Kuldses Trios”, loe ja imesta, millise elu peale ikka veel ellu jäädi.
Kommentaarid
Postita kommentaar