Lugemispäevik

  Varasemalt loetud  Amy Harmoni romaan "Mida tuul teab", meeldis mulle ajas rändamise teema omapärase käsitlemise tõttu väga, seega oli tema järgmine eesti keeles ilmunud raamat kohe ka minu "ootelistis".  Esikaane kujundus andis aimu, et tegevus toimub Ameerikas ning raamatut kätte võttes, kerkis mälusoppidest  esile katkeid nii mõnestki  vesternifilmist, kus taoliste hoburakenditega mööda olematuid teid ringi logistati.  Raamat annab elavalt edasi, missuguseid raskuseid asunikel tuli ületada, et jõuda Ameerika sisemaad pidi kulgenud Oregoni rada mööda Portlandi. Selleks tuli läbida umbkaudu 2000 miili väga keerulisel maastikul, ületada mitmeid kordi jõgesid, läbida vaenulike indiaanlaste alasid, liguneda vihma käes ja kõrbeda põrgupalavas päikeses, hakkama saada vähese toidu ja veega, võidelda haiguste ja kohutava väsimusega. Ometigi võtsid paljud perekonnad selle ränkraske teekonna ette, viljakamate põllumaade ja parema elu lootuses, nende paljude hulgas raamatu

Nordic noir on viimastel aastatel olnud lugejate hinnatuim lugemisvara. Sellised nimed nagu Henning Mankell, Stieg Larsson, Camilla Läckberg, Jussi Adler-Olsen ei vaja tutvustamist. Kuigi Skandinaavia maade sünged müsteeriumid ja mõrvalood naudivad teenitud populaarsust, on palju teisigi krimikirjanikke, kelle raamatuid tasub lugeda. Kuuba, Šveitsi, Soome, Saksa, Itaalia – nende riikide kirjanikud võivad heas mõttes üllatada ja teie poolehoiu võita.  Saksa krimikirjanikest on meie lugejatele tuttavamad Nele Neuhaus oma Bodensteini ja Kirchhoffi lugude sarjaga ning Ingrid Noll, kelle neli romaani on ilmunud “Mirabilia” sarjas. Nüüd on Eve Sooneste võtnud tõlkida vaimuka ja hea huumorisoonega saksa kirjaniku Jan Weileri politseiinspektor Martin Kühni sarja. Kolmest raamatust kaks on eesti keelde juba tõlgitud, neist esimene, “Kühnil on tegemist”, raamatukogus olemas ja teine, “Kühnil on pahandus”, kohe saabumas.   Martin Kühn on 44-aastane, 1.96 pikk, väga sümpaatne politseikomissar ja m

 Mõnes tõlkes ka kui „Loodete prints“ ilmus esmakordselt 1986. aastal ja Eestis 1998. aastal. Selle põhjal tehti 1991.a ka film „Elu tõusuvetel“, mille peaosades Nick Nolte ja Barbra Streisand. Nüüd, rohkem kui kolmkümmend aastat hiljem, võiks seda suurepärast romaani jälle meelde tuletada, seda enam, et peale on kasvanud uus põlvkond lugejaid. Kuna lugesin vahetult enne seda „Kus laulavad langustid“, siis paratamatult sai tõmmata paralleele (sõjajärgne aeg Lõuna-Carolinas, kasvamine vägivaldse isaga peres hoovuste ja luhtade keskel, sügav kiindumus oma kodupaiga vastu, kaunid looduskirjeldused, luuletajast õde jms), ainult et Conroy oli minu jaoks kordades parem. „Suurepärane romaan ameerika perekonnast. Autor vaatleb, kuidas minevik, läbielatu ja vanemate loodud perekondlik atmosfäär laste elu mõjutab. Romaanist käivad läbi meie sajandi teemad II maailmasõjast ja Vietnami sõjast kuni tänapäevaste boheemlaste jiuya lesbide eluni.“ (SL, 1999) Lugu saab alguse sellest, et endine t