Pat Conroy „Tõusude ja mõõnade prints“

 Mõnes tõlkes ka kui „Loodete prints“ ilmus esmakordselt 1986. aastal ja Eestis 1998. aastal. Selle põhjal tehti 1991.a ka film „Elu tõusuvetel“, mille peaosades Nick Nolte ja Barbra Streisand.

Nüüd, rohkem kui kolmkümmend aastat hiljem, võiks seda suurepärast romaani jälle meelde tuletada, seda enam, et peale on kasvanud uus põlvkond lugejaid. Kuna lugesin vahetult enne seda „Kus laulavad langustid“, siis paratamatult sai tõmmata paralleele (sõjajärgne aeg Lõuna-Carolinas, kasvamine vägivaldse isaga peres hoovuste ja luhtade keskel, sügav kiindumus oma kodupaiga vastu, kaunid looduskirjeldused, luuletajast õde jms), ainult et Conroy oli minu jaoks kordades parem.

„Suurepärane romaan ameerika perekonnast. Autor vaatleb, kuidas minevik, läbielatu ja vanemate loodud perekondlik atmosfäär laste elu mõjutab. Romaanist käivad läbi meie sajandi teemad II maailmasõjast ja Vietnami sõjast kuni tänapäevaste boheemlaste jiuya lesbide eluni.“ (SL, 1999)

Lugu saab alguse sellest, et endine treener ja õpetaja, hetkel lootusetult töötu Tom Wingo, saab teate oma kaksikõe Savannah enesetapukatsest. Kuna see on juba kolmas, sõidab Tom New Yorki, et kohtuda õe psühhiaatriga. Sellest kohtumisest hakkab lahti rulluma Wingode pere lugu, laste esmased kokkupuuted vägivallaga, sotsiaalse kihistumisega, rassismiga, loodushoiuga ja laste omavahelise kiindumuse, toetuse ja armastusega. Seal on krevetipüüdjast isa, kelle meeleheitlikke katseid paremale järjele jõuda saadab ebaõnnestumiste jada, mille tõttu kannab kogu perekond, kaunis ja võluv ema, kelle püüdluste peale oma seltskondlikku staatust tõsta, talle ikka ja jälle koht kätte näidatakse. Vanem vend Luke, keda Tom ja Savannah jumaldavad tema vapruse ja suure südame pärast, kes taltsutas ära bengaali tiigri, julgustas neid tagasi röövima ja vabastama kinni püütud unikaalset valget delfiini ja seisis üksinda kogu riigi vastu, kui see röövis temalt kodu ja terve kodulinna.

Väga värvikaid kõrvaltegelasi on mitmeid. Näiteks vanaema, kes salgas maha oma mehe ja lapse ning abiellus kreeklasega, kelle surma järel ta tegi mitu reisi ümber maailma, abiellus selle jooksul veel paar korda ja lõpuks maandus oma esimehe abikaasa juures, kes üdini hea ja uskliku inimesena ta lahkesti vastu võttis. Väga meeleolukas on stseen sellest, kuidas vanaema koos lapselastega oma matuseid organiseerimas ja kirstu valimas käis. 

Kogu tegevust raamib Tomi ja psühhiaater Lowensteini teineteiseni jõudmise lugu läbi Tomi üksikasjalikke kirjelduste nende perekonnast, lapsepõlvest, kasvamisest ja kõikidest juhtumustest, mis voolisid kolmest lapsest just sellised täiskasvanud.

Raamatu on tõlkinud väga ilusasse eesti keelde Mari-Ann Mändoja

Kirjastus Varrak, 1998