Eugene Yelchin “Geenius laua all”
Anu nautis ja naeris:
Kui uus raamat lasteosakonda jõub, siis lehitseme seda ja tutvume sisukokkuvõttega. See, kas raamatust saab hea tuttav või päris sõber, sõltub paljudest asjadest. Tähtsaks asjaoluks võib olla näiteks side lapsepõlvega.
“Geenius laua all” kõnetab eelkõige ehk neid põlvkondi, kelle lapsepõlv jääb Nõukogude Liidu aega, aga võib kulme kergitama panna ka nooremaid lugejaid.
Et tajuda raamatu stiili, plaanisin esialgu lugeda vaid paar lehekülge. Pean tunnistama oma ulakust, sest raamatu esimesed lehed juba panid mind kõva häälega naerma ja rahulikus raamatukogu keskkonnas teisi häirima. Ma lausa luksusin naerada! Kogu see tolle aja absurdsus! Laenutasin raamatu ja neelasin õhtul selle ühe ampsuga alla.
Loomulikult on raamatul traagiline alltekst ja need, kes tollast elu ei tundnud, võib asi naljast kaugel olla. Aga mitte keegi ei oska paremini enda rahvuse ja riigi üle naerda, kui selle rahvuse esindaja.
Eugene Yelchin on vene-ameerika kunstnik, kes on enim tuntud lasteraamatute illustraatori ja kirjutajana.
Reeda vaatenurk:
Eugene Yelchin (Jevgeni Jeltšin, sünd 1956) on Peterburis sündinud lastekirjanik ja kunstnik, kes elab ja töötab aastast 1983 Topangas California osariigis USAs.
Tegemist on ilmselt just täiskasvanule kõnekama lasteraamatuga. Nõukaminevikuga inimese jaoks on nauditav autori poolt detailitäpselt ja nukralt, samas hirmnaljakal moel edasi antud tolle ajastu absurdset elu ja argiolmet Leningradi kommunalkas, sürrealistlikke inim- ja alluvussuhteid, raudsest eesriidest väljaspool paikneva maailma naeruvääristamist, ideoloogilist usaldamatust oma rahva suhtes. Lapsest lugeja saab kõige selle üle ilmselt palju imestada ning küsib lõpuks, miks inimesed seda kõike talusid ning vastu ei hakanud või ära ei sõitnud.
„Nõukogudemaa piir oli nii pikk, et kui päike ühes otsas tõusis, läks see teises otsas juba looja. Aga olgu piir nii pikk kui tahes, seda valvati ikka nii hästi, et keegi ei pääsenud salaja sisse. Keegi ei pääsenud salaja välja ka.“
„Viktor ütles, et raudne eesriie ei olegi üldse kardin, vaid hulk sõbralikke naaberriike meie läänepiiril. Et naabrid edaspidigi sõbralikud oleksid, paigutati nende maale Nõukogude sõjaväe tankid, laskemoona tuubil täis ja lahinguvalmis.“
Oma huumorisoone toitjaks peab autor juudi kultuuri, on ta ju vanaema-vanaisa poolt juudiverd ja selle rahva tarkusest osa saanud.
Raamatus on ka õige mitu ajatut probleemide liini, mille üle on just lapsevanematel põhjust mõtiskleda.
o Kiusatus teha oma lapse kaudu teoks iseenda teostamata unistusi mistahes vahendeid kasutades.
o Lapse tõelise ande märkamine/mittemärkamine ja lapse arengu mõjutamine vastavalt sellele. Raamatu pealkirjas mainitud geenius sai oma kunstiannet praktiseerida vaid laua all vanaema laua põhjale pliiatsijupiga pilte joonistades.
o Võõraviha ilmingud (raamatus juudivaenulikkuse näol, kuid laiemalt kogu vaba maailma hindamine läbi marurahvusluse prisma kõva portsu alaväärsuskompleksi soustis)
o Saladusega elamise riskid ja vaevad lastega peres, ohutusvaled, korrigeeritud perekonnaalbumid ehk kuidas seletada seletamatut, kui tõtt pole võimalik rääkida.
Samalt autorilt ilmunud raamat „Stalini murtud nina” pälvis 2012. aastal maineka USA lastekirjanduse auhinna ning on oma olemuselt ka pigem täiskasvanuid kõnetav, kirjutatud samasuguses huumorivõtmes, kuid vast isegi traagilisema järelmaiguga.
Näiteid tema kunstiloomingust võib leida lingist
Sara Pennypacker “Pax. Teekond koju”
Raili soovitab armsat lugu:
Menukirjaniku, kes on tunnustatud mitmete auhindadega, Sara Pennypackeri „Pax. Teekond koju“ on oodatud järg raamatule „Pax“. Seda teost ootasin ka mina lugejana. Saan öelda, et tegu on väga kiiduväärt raamatusarjaga, kus lugejale avaneb raamatu vältel väga armas lugu. Lugedes ära esimese osa, ei ole võimalik jätta teine lugemata. „Pax. Teekond koju“ on üks südamlikumaid raamatuid, mida viimasel ajal lastekirjanduse hulgast lugenud olen. Nii nagu esimene osa, on ka teine osa väga hästi kirjutatud ja paeluv sõja ja pääsemise lugu.
Tänapäevases maailmas, kui igal pool räägivad uudised Ukraina sõjast, on vaja just sellist raamatut, mis on sõjavastane ja annaks lootust, et kõik saab korda. Raamat annab lootust just seetõttu, kuna see jutustab looduse ja inimese omavahelisest suhtest ja seotusest – neil on üksteist vaja.
On kevad. Möödas on aasta sellest, kui Peter ja tema rebane Pax teineteist viimati nägid. Lahutamatust sõprusest on nüüd saanud üksteisest eraldatud elud. Raamatus kaaslase leidnud Pax on saanud pesakonna kutsikaid koos Särtsuga. Räsiva süütundega Peter, kes on sõja järel üksikuks jäänud, kaotades oma isa, otsustab lahkuda oma uuest kodust Vola juurest. Ta ühineb Noorte Veesõdalastega, kelle eesmärgiks on puhastada veekogud ning parandada maa sõjas tekitatud vigastustest. Paxi üks kutsikatest haigestub raskelt.
Kas Peter ja Pax kohtuvad taas? Kas Peter leiab lõpuks isa tuhale õige koha? Kas armastus leiab sissepääsu? Ja kes on Killukene?
Annet Schaap “Milla ja mere lapsed”
Anu luges unejuttu:
Raamatututvustus võtab sisu kokku nii: “Alati, kui päike loojub, süütab tuletornivahi tütar Milla tule, et hoiatada meresõitjaid karide eest. Ühel tormiööl jääb aga tuli süütamata ja õnnetuseks puruneb karidel laev. Karistuseks saadetakse Milla teenijana tööle Musta Villasse, mille kohta käivad jutud, et seal elab koletis. Tegelikult varjab kaljuserval asuv maja hoopis imelikumat ja imelisemat saladust.”
Mina lugesin seda fantastilist raamatut oma 8-aastasele lapsele unejutuks. Kui raamatu alguses lugesime igal õhtul ühe peatüki, siis põnevuse kasvades sättisime magamaminekut varasemaks ja vuristasime mitu peatükki järjest. Mul endal oli sama põnev kui lapsel, lugedes süda lausa puperdas ja järgmise õhtuni kulges aeg talumatult venides.
Miks see raamat on nii eriline? Märksõnadeks võiksid olla fantaasiarikkus, põnevus, ootamatud pöörded loos, südamlikkus, vaprus, inimsuhete karmus ja ilu. Kindlasti täidab raamat ka minu arust ühte lasteraamatute olulisemat eesmärki, empaatiavõime arendamist.
Katie Kirby ,,Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu“
Marele meeldis mõnus huumor:
Raamat on kirjutatud päeviku vormis. Läbi mõnusa huumori räägib 11 aastane Lottie Brooks talle tähtsatest asjadest – uude kooli minek, uued sõbrad, perekonna suurenemine, koolikiusamine, teismeeaga kaasnevad muutused ja võimalikud piinlikud hetked.
Lustakad näited, kuidas mõtleb üks 11-aastane tüdruk; ,,Rinnahoidjad, päevad, jalakarvad, poisid ja higihais! Mul on nii palju, millele mõelda. Mõnikord ma tahan kiiresti suureks saada, aga mõnikord soovin, et mängiksin rõõmsalt vaibal ponidega.“
,,Minu meelest ei saa vanad inimesed tänapäeva lastest aru. Nad mäletavad ainult oma noorust, kui polnud YouTube`i ega KitKat Chunkyt ega..... noh, tegelikult mitte midagi head, ja arvavad, et me kõik peaksime olema õues, onne ehitama ja köiega kiikuma, No kuulge, praegu pole enam 1980? Tulge ajaga kaasa.“
Lottie arusaamine: ,,Äkitselt sai kõik selgeks. Ma olen niivõrd pimesi püüdnud olla populaarne, et olen unustanud sõbrustada inimestega, kes mulle päriselt meeldivad ja kellele mina päriselt meeldin.“
Martin Widmarki "Pikk teekond"
Merlin soovitab soojalt:
Martin Widmarki "Pikk teekond" on südamlik lugu türdukust Soniast ja tema kassist Missianist ning poisist Adamist ja tema koerast Rufusest. Sonia ja Adam ei olnud kunagi kohtunud. Nad elasid teine teiselpool suurt merd.
Lugu on paralleelselt mõlemast lapsest, Sonia ja Missani retkest läbi kauni looduse ja pööraste sekelduste ning Adami hüvastijätust tema suure sõbra, koer Rufusega.
Mis sekeldustesse Sonia ja Missan satuvad ja kuhu lugu neid viib? Kuidas tuleb Adam toime oma sõbra lahkumisega? Seda kõike saad teada, kui piilud raamatusse.
Kätlin Kaldmaa „Lydia“
Kaili luges teistmoodi lasteraamatut:
Kätlin Kaldmaa raamat „Lydia“ on teistmoodi (laste)raamat, mis jutustab loo ühest Eesti silmapaistvaimast naisest, Lydia Koidulast. Autor on suutnud väga mahuka info koondada selgelt ja arusaadavalt ühtseks tervikuks, kust uusi teadmisi leiavad nii lapsed kui täiskasvanud. Oleks vaid rohkem selliseid raamatuid, mis lastele arusaadavalt oskavad väärtustada ja välja tuua meie suurkujude elulugusid.
Jaan Rõõmus on loonud raamatule suurepärased illustratsioonid, muutes raamatu nii kauniks tervikuks.
Anna Gavalda ,,35 kilo lootust“
Mare lugemiselamus:
13-aastasel Gregoirele on kool vastumeelt. Ta õpiks hea meelega, aga häda on selles, et talle ei jää midagi meelde, poisil on keskendumisraskused.
Eelkooli lõputunnistuesle oli õpetaja Marie kirjutanud: ,,Tema pea on nagu sõel, tal on lahtised käed ja tohutult suur süda. Temast saab veel asja.“ Ja tõsi see on, poiss peab küll korduvalt koole vahetama, aga hakkama saab.
Poisil on vanaisa, kes toetab pojapoega kõiges ja aitab teda, nad armastavad üksteist väga. Koos vanaisaga leiutavad ja meisterdavad nad igasuguseid põnevaid asju. Gregorie saab aru, et hea päev on selline, kui oled midagi oma kätega valmis teinud. Vanaisa raske haigus viib poisi muutuste teele, ta muutub julgeks ja püüdleb oma unistuste poole. Gregoire tahab, et vanaisa saaks ta üle uhkust tunda.
See raamat õpetab armastama tööd ja õppimist, austama ja armastama vanemaid inimesi. Samuti suurelt unistama ja uskuma, et unistused võivad ja peavad täituma, seda peab lihtsalt väga soovima.
Urve Tinnuri “Kadunud sokkide juhtum”
Merlin soovitab lahedat lastekat:
Urve Tinnuri “Kadunud sokkide juhtum” on üks lõbus ja kaasahaarav värssjutustus Tristanist, kes hommikul avastab, et tema sokid on kadunud.
Kui ka Tristani ema, isa ja vanaema ei suuda kadunud sokke leida, kutsutakse appi kuulus meisterdetektiiv. Kui tahad teada saada kus ja miks sokid end peitsid, siis tuleks kindlasti raamatusse kiigata.
Kadri Kiho ,,Endel ja Kati“Mare jagab kiitust :
Raamat räägib lapse, kuid tingimata ka täiskasvanu jaoks hirmutavast asjast – esinemiskartusest ning lõpuks ka selle ületamisest. See on südamliku huumoriga kirjutatud lugu sellest, kuidas bussijuht Endli esinemiskartusest esinemisjulgus sai. Raamatu vaimustavad pildid on joonistanud Stella Salumaa. Sobib suurepäraselt nii lastele kui ka suurtele.
Gunnar Hunt “Hips-hops, vaat kus lops”
Merlin otsis peotuju:
Gunnar Hundi peojänkside raamat “Hips-hops, vaat kus lops” on tore lugu sõprusest, enese leidmisest ja ühiskonnasurvele vastupanemisest. Seda kõike imearmsate illustratsioonide ja humoorikalt kirja pandud tekstiga.
Loo peategelasteks on jänks Nupsik, kes ühel päeval avastab, et ta ei taha enam pidutseda ja kogu aeg rõõmus olla. Just sellepärast võtab ta oma parima sõbra Leenu eestvedamisel ette teekonna, et oma kadunud peotuju uuesti üles leida.
Keda nad oma teekonnal kohtavad ja kuidas selle peotuju leidmisega lood on saad teada raamatust.
Kommentaarid
Postita kommentaar