Mattias Edvardsson “Peretragöödia”
Leigi soovitab lugeda:
Bill, kes hiljuti kaotas raskele haigusele oma naise, ei saa igapäevaelu vajadustega enam hakkama. Ta tahab oma tütrele Sallyle parimat, kuid majanduslikult on väga raske ja seetõttu üürib välja ühe toa oma korterist üliõpilasele. Keerulisest perest pärit Karla kolis Lundi, et õppida juristiks. Lisaraha teenib ta koristades maineka arsti Steven Rytteri ning tema abikaasa Regina Rytteri uhket villat. Regina viibib päev-päeva järel pimedas toas, samal ajal kui ta abikaasa tööl on. Karlale tundub nende elu väga veider. Billy naise parim sõbranna Jennica saab Tinderist tuttavaks Steveni nimelise lastearstiga, kes tundub imelisest imelisem mees olevat.
Seda romaani on väga raske mingi žanri alla paigutada, on see, siis psühholoogline põnevik, slow crime või hoopis midagi muud. Loos on tragöödiat piisavalt juba algusest peale, kuid tõelise püandini jõuab autor alles raamatu lõpu poole, põnevust kruvitakse aeglaselt ent ometigi haaravad need inimesed ja nende elu sind endasse. Kõik Mattias Edvardssoni eestikeelde tõlgitud raamatud “Täiesti tavaline perekond”, “Head naabrid” ning “Peretragöödia” kuuluvad Lundasviteni sarja, kuid on eraldiseisvalt loetavad- kõigis raamatutes on põhirõhk keerulistel suhtemustritel.
Taylor Jenkins Reid „Evelyn Hugo seitse abikaasat”
Kaie luges suurepärast raamatut:
Olen aus, algul raamat mind ei köitnud. Siiski kõrged reitingud lubasid, et ehk tasub edasi lugeda ja järsku avastasin, et raske on raamatut käest panna. 20.sajandi keskpaiga Hollywoodi filmidiiva räägib oma eluloo kirjanikule, et tema biograafia peale ta surma avaldataks. Ja Evelyni elu on olnud kirev, täis tõuse, mõõnu ja raskeid otsuseid. Paljugi sellest on varem olnud avalikkuse eest varjatud. Suurepäraselt jutustatud lugu, saan aru selle raamatu ülemaailmsest menust.
Raamatust saab lugeda ka Leigi postitusest.
Edith Eger “Valik”
Liat paelus põnev mälestusteraamat:
Tegemist on mälestusteraamatuga. Põnevam kui mistahes põnevik, samas on see raamat päriselust. Auschwitzi üle elanud ungarlanna kujunemislugu noorusajast tänapäevani.
Raamat on ilmunud aastal 2017 (eesti keeles 2022) kui autor oli üheksakümneaastane. Küpse inimese tagasivaade olnule, kirja panduna detailitäpse ja ausa vaatena endasse. Peale sõja lõppu pere loonud ja Ameerikasse välja rännanuna tuli alustada nullist.
Edith Eger asus kõrgharidust omandama neljakümnenda eluaasta künnisel, jõudes doktorikraadini kliinilises psühholoogias üle kümme aasta hiljem. Autor põimib oma elutee kokku inimestest, kellel ta on aidanud paraneda. Samas aitasid patsiendid omal kombel ka teda. Ohvriks olemisest loobumine, vastutuse võtmine ja valikuvõimaluste avastamine tõi kergendust mõlemale poolele. Jõuduandev raamat.
Samalt autorilt ilmus eelmisel aastal eesti keeles raamat “Kingitus”.
Donatella Di Pietrantonio “Arminuta. Tüdruk, kes tuli tagasi”
Maaja raamatusoovitus:
60ndatel aastatel oli Itaalias tavaline, et vaesemad pered andsid mõne oma lastest rikkamate sugulaste perre. Eks lisaks enda kitsikuse leevendamisele loodeti ka lapse paremale tulevikule. Mis saab aga lapsest, kui kasupere teda mingil põhjusel enam ei taha, lapse asjad kokku pakib ja temale tundmatu pere ukse taha viib? Sellest kirjutab väga tõetruult ainulaadne itaalia kirjanik Donetella Di Pietrantonio, kelle kõiki teoseid on tunnustatud kirjanduspreemiatega.
Kolmeteistaastase hoitud ja armastatud tüdruku senine elu lõpeb teadmisega, et kogu elu siiani on olnud vale. Isa, kes osutub kasuisaks, viib ta kohvri ja kingakotiga pärisvanemate uskumatut vaesust ja viletsust täis koju, kus tüdrukul ei ole isegi oma voodit. “Naine, kes oli mu sigitanud” – nii nimetab Arminuta oma pärisema, kes oli ta paarikuusena ära andnud. Tee mõistmise ja leppimiseni on valus, raske ja aegavõttev. Arminuta kaitsjaks ja kõige lähedasemaks inimeseks saab tema asjalik noorem õde, kellelt ta saab oma vastupidavuse. Rasketest oludest päästab neid kokkuhoidmine. Südamesseminev lugu andeka, rikka sisemaailmaga tüdruku raskest saatusest lootusega helgemale tulevikule.
Valérie Perrin „Lilledele värsket vett”
Kaili lugemiselamus:
„Lilledele värsket vett“ on üks minu selle aasta suurimaid lugemiselamusi - meisterlikult kirja pandud, kaasakiskuv ja nukkerilus lugu Prantsusmaa väikelinna kalmistuvahist Violette’ist. Julgen raamatut soovitada kõigile, kes peavad lugu heast kirjandusest: see on ühtaegu kaunis ja kurb, lootusrikas ja kaotustega leppimist õpetav raamat.
Urve ühineb Kaili arvamusega:
Lugesin blogist soovitust selle raamatu kohta ja ühinen arvamusega, seda raamatut tasub lugeda.
Väikese lastekodu tüdruku suureks kasvamise lugu läbi suurte raskuste.
Noor naine, kes asub pärast tütre surma tööle kalmistuvahina, olles enne töötanud raudteevahina, kirjutab tööde erinevustest, armastusest inimeste ja loomade vastu, leinaga toimetulekust ja eluga edasi minekust. Kuigi see tundus algul võimatu, võib kogeda ka armastust veel. Ka usaldus inimeste vastu hakkab taastuma.
Charlotte McConaghy “Kord olid hundid”
Leigi nautis väärt raamatut:
Inti Flynn on teadlane, kelle projekti suureks eesmärgiks on taasasustada Šoti mägismaa huntidega, et tasakaalustada hirvede populatsiooni. Kohalikele talupidajatele see mõte muidugi ei meeldi, kuna nad ei mõista huntide tähtsust loodusliku tasakaalu säilitajatena, vaid näevad loomades üksnes tapjaid. Ent Inti Flynn on otsustanud iga hinna eest oma hunte kaitsta. Intil endal on haruldane sündroom nimega peegelpuutesünesteesia, mis tähendab, et ta tunnetab läheduses oleva olendi valu, nagu kogeks seda ise. Ta on õppinud sellega elama. Šotimaale võttis Inti kaasa oma kaksikõe Aggie, kellel oli Alaskal kogetud trauma tõttu tekkinud tõsised vaimse tervise probleemid ning Inti lootis, et turvaline ja rahulik keskkond suudab olukorda parandada. Varsti, aga saab selgeks, et rahulikust ja turvalisest keskkonnast on asi päris kaugel. Romaani tegevusliinides liigutakse ajas edasi ja tagasi lapsepõlve ja lähiminevikku ning selguse saab, kuidas mõjutasid tüdrukute elusid Briti Kolumbia metsikus looduses erakuna elanud isa, Austraalias kriminaalpolitseinikuna töötav ema ja Alaskal läbielatu. Charlotte McConaghy huntide elu ja tegevuse kirjeldused asetavad sind ennast justkui nende keskele ning kogu raamatust kumab läbi autori suur austus looduse ja loomade vastu.
Vanessa Springora “Nõusolek”
Maaja luges skandaalset teost:
Skandaalne autobiograafiline raamat Pariisi kirjandusringkondades aktsepteeritud vabameelsetest seksuaalsuhetest. Kirjandus ja kirjanikustaatus olid Prantsusmaal pühad, seepärast kaitsti aastakümneid Gabriel Matzneffi, jälestusväärset perverti, kes praktiseeris pedofiiliat ning avaldas avameelseid päevikuid suhetest alaealiste poiste ja tüdrukutega. Vanessa Springora oli 14-aastane kui 50-aastane Matzneff hakkas teda koolimaja juures ootama ja oma stuudiokorterisse viima. Suhe oli avalik, aga keegi ei sekkunud, ka Vanessa vanemad mitte. “Neljateistaastasele tüdrukule ei peaks kooli vastu tulema viiekümneaastane mees, ta ei peaks selle mehega hotellis elama ega voodisse minema, õhtuoote asemel suus tolle riist.”
Springora ütleb, et on palju viise, kuidas inimene iseendast ilma jätta, kuid pärast lõputuid läbikukkumisi on viimaks vabaks saamas ka ohvrid.
Nancy Tucker “Kevade esimene päev”
Railit huvitas psühholoogiline romaan:
Lugesin selle raamatu sisututvustust ja olin miskipärast kohe huvitatud. Tegemist on hästi kirjutatud psühholoogilise romaaniga. Saan öelda, et see ei olnud kerge lugemine. Raamat oli sünge ja nukrameelne, kohati võigas. Kõigile see raamat kindlasti ei sobi.
8-aastane Chrissie tappis väikese poisi ja tundis sellest naudingut. Tüdruk on pidanud juba maast-madalast ise endaga hakkama saama. Ema ei hoolitse tema eest, ta ei anna lapsele süüa. Teda pole tihti koduski. Kui on, siis ta magab. Isa pole enamasti ka. Ta pole kaugeltki kõige halvem inimene, lihtsalt tal on palju asju ajada, nagu ta mõnikord vintispäi välja ilmudes selgitab.
Chrissie on probleemne laps. Koolis on pidevalt tüli, ta näppab poest ja ümbruskonna laste vanemad ei taha, et Chrissie nende lastega mängiks. Talle öeldi, et ta on rikutud seeme. Kuidas nii võib lapsele öelda?
Täiskasvanuks saades peab ta lahkuma sellest erikoolist, kuhu ta pärast kohtuprotsessi saadeti, ning kuna teda pole korralikult ette valmistatud eluks väljapool kooli, jääb ta peagi rasedaks. Kuigi siiani on ta elanud vale nime all ja keegi ei teadnud kus ta on, siis nüüd leitakse ta üles.
Tegevust antakse edasi kahes ajas. Üks jälgib Chrissie tegemisi lapsepõlves ja teine täiskasvanuna.
Minna Lindgren “Raevukas lesk”
Maaja soovitab vaimukat eneseotsinguromaani:
Kas 70-aastaselt elu algab või lõpeb? Pärast 12 aastat oma haige mehe Olli põetamist avastab Ullis, et elu on võimalik ka selles vanuses. Tema lapsed muidugi nii ei arva. Kui isa on maetud, loodavad nad ema hooldekodusse paigutada ja arvestavad juba kodu müügist saadud rahaga. Emale on määratud ainult dementse lapse-ja koerahoidja roll, soovitusega kiiresti testament ära teha. Aga Ullisel on elurõõmsad sõbrad, kes ei ole koju konutama jäänud vaid sukelduvad julgelt Helsingi seltskonnaellu täis baare, restorane, kontserdisaale, ilusalonge ja joogatrenne. Ainult tema tütar ja poeg ei suuda leppida, et elu läheb edasi, armastus on olemas ja ema pole ennast iialgi paremini tundnud kui enne oma 75. sünnipäeva. “...vanainimese seksuaalne ärkamine on ju viimane asi, millest nad kuulda tahaksid – eriti kui see vanainimene on nende oma ema.” Ullis otsustab möödunu unustada, tulevikust mitte mõelda ja elu nautida, sest „meie aeg kaob käest ning kinni haarata tuleb igast hetkest”.
Lina Nordquist „Järgnen sulle” : “Põhjamaade romaan”
Urvele meeldib Põhjamaade romaani sari:
Perekonnasaladused. Keeruline peredraama. Ema ja poja-tütre lugu. Peatükid vahelduvad Unni ja Kara lugudega erinevatest ajastutest. Nende mured, rõõmud ja eluraskused. Romaani tegevus saab alguse 1987. aastal, mil noorpaar põgeneb üle mägede Norrast Rootsi. Üleelatud hirmud, raskused, valud ja kaotused. Tütrest loobumine, lootuses et laps jääb ellu.
Ema Unni leiab oma kaotatud tütre, kes saabub tema juurde poja naisena.
Raamat lõpeb kahe lese, ämma ja minia terve elu varjatud saladuste paljastumisega.
Chris Bohjalian. „Liivalossitüdrukud”
Aili kiidab ajaloolist romaani:
Ajalooline romaan puudutab armeenlaste genotsiidi I maailmasõja ajal. Laura hakkab uurima oma vanavanemate minevikku. Tema vanavanemad kohtusid 1915. aastal Aleppos, kuhu ameeriklanna Elisabeth läheb vabatahtlikuna halastajaõeks ja kohtub armeenlase Aramiga. Ja sealt nende lugu alguse saab.
Raamatust on meie blogis kirjutanud ka Leigi. Seda postitust saab lugeda siit.
Camille Aubry. „Ristiemad”
Ailit haaras perekonnasaaga:
Kirjutasin sellest meie blogisse oktoobris: Põnev perekonnasaaga. Tegevuspaik 20. saj. keskel New Yorgis. Peategelasteks neli naist, kelle eluteed ristuvad Greenwich Village’is. Peretütar ja kolm miniat. Igaüks nendest neljast kujunes just selliseks vastavalt neid tabanud elu keerdkäikudele. Pere saladused liidavad neid ja koos moodustavad nad ühtse naiskonna vastuhakus maffiale. Perekond seatakse alati esikohale.
Leelo süüvis jaapani ellu:
Haruki Murakami “Komtuuri tapmine” : argielusse fantaasiat. Rahulikus ja viisakas jaapani elus toimub pinna all läbielamisi mõtisklustest perverssusteni. Eestlastele lähedane ja mõistetav kirjutamisstiil.
Fredrick Backman. „Karulinn” ja selle järg „Meie teie vastu”
Aili luges veel:
Karulinn on ääremaa väikelinn. Linna noorte hokiklubi on kogukonna jaoks oluline, nende tegemisi jälgitakse ja hoitakse neile pöialt. Kui aga kahe noore vahel juhtunu pöörab pea peale kõik seni olnu, paneb proovile sõpruse, lojaalsuse, kogukonnavaimu, puudutab kogu linnakese elanikkonda, siis kuidas edasi …
Raamatust "Karulinn" on meie blogis kirjutanud Kaili.
Kommentaarid
Postita kommentaar