Liz Moore „Pikk ergas jõgi“
Tiina soovitab põnevat lugemist:
„Pikk ergas jõgi“ pole päris klassikaline krimiromaan. See on lisaks ühe perekonna draama ning uimastitarbimisega kaasnevaid arvukaid sotsiaalseid probleeme lahkav teos.
Romaan räägib kahest õest, kelle elud kulgevad täiesti erinevat rada. Ühest saab politseinik ja teisest uimastisõltlasest prostituut. Sõltuvus ei ole peres uus teema – tarvitamine viis hauda ema ja perest eemale isa. Nii kasvatas tütred üles karm ja kibestunud vanaema.
Õdede teed ristuvad taas, kui Kensingtoni linnaosas Philadelphias leitakse üks teise järel tapetud prostituudid. Eluheidikute surm ühiskonda ei eruta, seetõttu on ka politseinike pingutus kesine. Keegi ei taha kuulda ega uskuda, et linnas tegutseb sarimõrvar. Küll aga läheb see korda peategelasele Michaelale, kelle mure ja hirm oma kadunud õe pärast iga ohvri leidmisega aina süveneb. Ta on otsustanud oma õe leida ning jõuda tõe jälile. Teekond selleni saab olema karm.
Oli põnev, liigutav ja mõtlemapanev raamat. Raamat, kus tunneli lõpus paistab valgus.
Lucina Riley „Mõrvad Fleat House’is”
Kaiele pakkus närvikõdi:
“Seitsme õe” sarja looja Lucinda Riley ainus kriminaalromaan. Raamatu kirjutas ta juba 2006. aastal, kuid see avaldati alles peale kirjaniku surma aastal 2021. Riley on ka meie raamatukogu lugejate seas päris populaarne ja ühe kliendi soovitusel saigi see raamat lugemisele võetud. Pettuma ei pidanud! Sisust veidi- seni Londonis toimetanud uurija Jazz plaanib politseitöölt lahkuda ja kolida Norfolki. Sealse kooli ühiselamus Fleat House’is mõrvatakse noormees ja asjad lähevad nii, et Jazz siiski võtab kuritöö uurimise enda peale. Raamatu kestel tuleb surnukehasid veel ning erinevaid tegelasi ja tegevusliine on omajagu.
Isaac Asimov “Nägemused robotitest”
Riinat paelub ulmekirjandus:
Isaac Asimovi sünnist möödus tänavu 103 aastat, kuid tema teosed on ajakohased ka tänapäeval.
Enamus jutte, mis on raamatus “Nägemused robotitest” pole enne eesti keelde tõlgitud, niisiis hea võimalus neid esmakorselt eesti keeles lugeda, samuti on väga huvitavad esseed robotitest ja inimsusest.
Asimovi inimlikustas oma robotid, ja kuigi nende välimus ja stilistika on väheke retro ja ajale jalgu jäänud, on tehisintellekti ja inimmõistuse koostöö/vastasseisu küsimus ikka aktuaalne.
Tehisintellekt ja masinad võtavad üha rohkem võimu meie maailmas, Asimovi jutte mõne nurga alt vaadatuna võib võtta lausa hoiatusena inimkonnale.
Andrea Camilleri „Viiulihääl“ ja teised inspektor Salva Montalbano sarja lood.
Lea kiidab mõnusat krimisarja:
Inspektor Salva Montalbano sarjas on ilmunud Wikipedia andmeil 28 lugu aastatel 1994 – 2020. Viimane avaldati 2021.a peale autori surma. Sarja esimene raamat „Vee kuju“ on eesti keeles avaldatud juba varasemalt, sellele järgnes sarja kolmas raamat 2022. a „Eineröövel“, mille sündmustest leiab jälgi ka järgnenud „Viiuli hääles“. Selles osas käivitub Montalbano uurijavaist ühe villa ees mõnda aega seisva auto peale ja tema kahtlused osutuvadki tõeks – villast leiab ta naise surnukeha. Algab pusletükkide kokkupanek, et välja selgitada tapetu liikumised elu viimastel päevadel ja mis viis sellise võika lõpuni. Üksjagu valgust heidab asjale ohvri sõbranna, kelle juures inspektoril iga korraga ühe rohkem meeldib käia.
Miks ma seda sarja soovitan? Sellepärast, et lisaks sellele, et Montalbanot on võrreldud Simenoni, Hammetti ja Chandleri legendaarsete detektiividega, leiab Camilleri raamatutest nii Sitsiilia päikest, merd kui armastust hea toidu vastu. Sealsed värvikad tegelased panevad muigama rohkem, kui kriminullide puhul tavaline on. Inspektor ise on aga väga sümpaatne kõikide oma nõrkuste ja voorustega, kelle jaoks õigluse jalule seadmiseks eesmärk pühendab abinõu isegi, kui see seadusega alati ühte jalga ei käi.
Raamatust "Eineröövel" saab lugeda Lea varasemast postitusest
Catherine Ryan Howard “56 päeva”
Leelo luges argielukrimkat:
Iiri kirjaniku Catherine Ryan Howardi kriminull “56 päeva” näitab, kui kerge on saada mõrvariks: lihtsalt jätad abi andmata. Raamat lõpebki nii, aga kas nüüd rõõmustada või kurvastada? Ja mis see alguses kergema vastupanu teed minek pärast su enda psüühikaga teeb. Vahelduseks vereloikudele hea argielukrimka.
Viveca Sten „Lume ohver”
Kaiele meeldis:
Viveca Steni krimisarja “Are mõrvalood” esimene osa. Politseinik Hanna saadetakse erimeelsuste tõttu Stockholmi politseist sunnitud puhkusele ja väga selgelt antakse mõista, et tagasi teda sinna ei oodata. Samal ajal saab ta ka elukaaslaselt teate, et too soovib nende mitu aastat kestnud kooselu lõpetada. Töötu ja kodutuna läheb Hanna Aresse õe majja, et selgust saada, mida oma eluga edasi peale hakata. Ares kaob 18 aastane Amanda sõbranna juurest koju minnes ja õige pea leitakse tema külmunud laip suusakuurorti suusatõstukilt. Juhuse tahtel avaneb Hannal võimalus töötada kohaliku politsei juures juhtumit uurides.
Viveca Steni raamatud on mulle alati meeldinud ja ka “Lume ohver” ei olnud erand.
Douglas Adams “Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas”
Riina nautis kosmilist seiklust:
Ühe tavalise neljapäeva pärastlõunal hävitatakse planeet Maa, et teha ruumi hüperkosmost läbivale kiirtele ja siis läheb lahti pöörane seiklus.
Ajatu klassika uustrükk, mida võib ikka ja alati lugeda, peategelasega kaasa seigelda peadpööritavates ja kohati täiesti ajuvabades seiklustes. Põhiline on mitte paanitseda, säilitada igas jaburas olukorras külm närv ja kindlasti mitte kaotada käterätti. Douglas Adamsi andmetel on käterätiku omamine ja kaasaskandmine vahel elulise tähtsusega: sa saad seda kasutada purjena kosmoses miniparvel; sellel lebada; kasutada relvana võitluses; sellega ennast soojendada; samuti on see abiks kaitsena igat sorti mürgiste aurude vastu; sobib hädaolukorras lehvitamiseks ja märguandmiseks ja muidugi kui vaja, ka kuivatamiseks.
Meie tõsises maailmas on vahel hea võtta oma käterätik ja suunduda suurele jaburale kosmilisele seiklusele.
Ruth Ware “See tüdruk”
Liinat köitis põnevik:
Briti menuautori Ruth Ware viimati ilmunud põnevik “See tüdruk” osutus minu jaoks läinud aasta lugemistest üheks lemmikuks. Loo sündmustik on edasi antud kümneaastase nihkega. Iga osa alguses kenasti kirjas, kas enne või pärast. Võib täitsa unisest peast lugeda, midagi segi ei lähe. Siinkohal ei saa mainimata jätta, et unejutuks autori raamatud ei sobi, sest need on peadpööritavalt köitvad.
Kaks tüdrukut Hannah ja April on Oxfordi ülikooli kuulsa Pelhami kolledži tudengid, kellest saavad toakaaslased. April on ilus, tark ja rikas neiu, kellele meeldib mõnikord sõpradele õelaid vempe korraldada. Hannah on seevastu täiesti tavaline tüdruk, kes ei suuda isegi uskuda, et tal on õnn õppida sellises kohas ja jagada tuba nii vaimustava sõbrannaga. Ühel päeval peolt tulles leiab Hannah oma toanaabri surnuna põrandal lebamas. See juhtum muudab kogu tema elu.
Kümme aastat hiljem töötab Hannah raamatupoes, ootab oma esimese lapse sündi ja püüab eluga edasi minna. Samas kuuleb ta uudist, et mees, kes Hanna tunnistuse põhjal eluks ajaks vangi mõisteti ja ise ennast kunagi süüdi ei tunnistanud, on surnud.
Hannat hakkab painama mõte, et kas ta võis oma mälus eksida ja mees oligi tegelikult süütu. Ta püüab loosse selgust saada ja asja uurida. See otsus pöörab neiu elu uuesti pea peale. Raamatu lõpp on pigem ettearvamatu.
John Wyndham “Midwichi käod”
Riina ikka ulmerajal:
Kuigi ulme ja tulnukad ja põnevik, on raamat tegelikult inimkäitumisest, kuidas tavaline keskmine inimene saab hakkama ja tuleb toime võõraste ja hirmutavate asjadega/olenditega. Raamat kirjeldab olukordi ja sündmusi, mis toovad inimeses välja ürgse kaitsereaktsiooni, ja millisteks tegudeks inimene on suuteline,kui ohustatakse teda, tema lapsi, liiki ja Maad.
Camilla Sten „Kadunud küla“
Lead haaras salapärane lugu:
Kuuskümmend aastat tagasi kadusid seletamatutel asjaoludel kõik ühe Rootsi vana kaevandusasula elanikud. Tühjast külast leiti ainult üks vastsündinud tüdruk ja kividega surnuks loobitud naise laip.
Nüüd on noor filmitegija Alice väikese kaaskonnaga asulas, et koguda materjali filmi jaoks ja saada vastuseid salapärase kadumise kohta, sest nii tema, kui üks grupi liikmetest on selle kogukonna järeltulijad.
Õõvastavale keskkonnale lisab kõhedust ka tunne, et nad ei ole seal siiski päris üksi. Ja kui hakkavad toimuma seletamatud õnnetused, on selge, et on keegi, kellele ei meeldi nende viibimine seal.
Raamatus vahelduvad olevikusündmused kirjadega minevikust. Niimoodi saab lugeja aimu, mis juhtus selle õnnetu küla asukatega. Oli põnevust, traagikat, julmust, mis pääseb valla fanatismile allutatud inimeste käitumises, aga ka allasurutud tundeid ja inimlikku hoolimist.
Allie Reynolds “Kildudeks”
Leelo uuris, kuidas siin maailmas ellu jääda:
Austraallanna Allie Reynoldsi sõpradedraama “Kildudeks” kirjeldab noorte sportlaste rivaalitsemise ja intrigeerimise tõttu pinge kogunemist ja selle fataalset tagajärge. Nii et, mine ära või võta rahulikult, ainult nii jääd siin maailmas ellu. Autor on endine lumelaudur ja kirjeldab seda maailma väga tõepäraselt.
Kommentaarid
Postita kommentaar