See on üks ütlemata mõnus raamat – loed ja muheled, samal ajal oma lapsepõlvest sarnaseid mälestusi meenutades. Ei olegi norra poisi ja eesti tüdruku lapsepõlv nii erinev olnud.
Ja veel – mul on kahju kõigist neist lastest ja täiskasvanutest, kellel (lapsepõlves) pole (olnud) võimalust veeta palju vaba aega õues ja looduses – see annab elule nii palju juurde ning ühtlasi õpetab arvestama, et inimene ei ole looduse valitseja, hoopis vastupidi.
Kui ta manalateele oli läinud, käisin üks viimane kord tema elamises üksi istumas. Siis istusin esimest korda tema enda tugitooli ja vaatasin sealt maailma, miski minus tahtis, et kõik jääks alles. Miks ei saa kõik jääda nii, nagu lapse pilgus oli?
PS- Øyvind Rangøy esimene eestikeelne raamat – luulekogu „Sisikond“ – ilmus aastal 2019 ning pälvis ka Betti Alveri kirjanduspreemia.
Kommentaarid
Postita kommentaar