Otse põhisisu juurde

Alexandra Lapierre "Mura"


Mida teha, kui meest ei ole ja 3 last on vaja toita ja koolitada? 100 aastat tagasi Vabadussõja-aegses Eestis ja revolutsioonijärgsel Venemaal, kui pole ametit, ainult viie keele oskus. 

Vene krahvitar Maria Zakrevskaja oli Berliinis tutvunud Jäneda mõisniku Johan von Benckendorffiga ja 1911. aastal 18-aastaselt ülepeakaela abiellunud. Noorpaar elas Peterburis jõukat elu, kuni toimus revolutsioon, algas sõda. Mees ja lapsed sõitsid Jänedale pakku, naine jäi Peterburi surevat ema põetama. Piirid maailmaga pandi kinni, raha polnud, ainult nälg ja tagakiusamine. 1919 tuli teade, et mees on Eestis tapetud, mõis ära võetud, lapsehoidja püüdis Kalijärvel neile jäetud suvemõisas endal ja kolmel lapsel hinge sees hoida. 

Niisiis, mida teha, kui oled ilma ametita naine ja pead järsku oma peret üleval pidama ja mitte lihtsalt hinge sees hoidma, vaid lapsed ka kõrgkoolitama? Mura otsustas ära kasutada oma viit keelt (eesti, vene, inglise, saksa ja prantsuse) ja kuulsaid tuttavaid: töötas Maksim Gorki sekretärina, hiljem Gorki Itaalia perioodil tema kirjastajana ja Euroopas propageerijana, peale Gorki surma tõlkija, ajakirjaniku, konsultandina vene elu alal teatri ja filminduse juures. 

“Mura voodi oli terve eraldi universum. Voodil oli geomeetriliste kujunditega päevatekk, mis meenutas Pärsia vaipa, ning tänu sellele näis voodi kogu toa endasse haaravat ja hõljuvat. Mura ööd jäid selles voodis pigem lühikeseks, aga ta töötas seal igal hommikul kuni lõunani, toimetas pikali olles, ümberringi raamatuvirnad ja käsikirjakuhjad, sõnastikud, kalendermärkmikud, sulepead, huulepulgad, käekotid, sigaretipakid ja tuhatoosid...Suur mustast bakeliidist telefon, mis kõrgus kuldsel padjal, helises lakkamatult. Mura telefonikõned kestsid tunde. Kui just talle ei helistatud, siis võttis ta ise ühe telefonikõne teise järel, lehitsedes palavikuliselt oma märkmikku. Tegelikult oli aadressmärkmik nüüdseks paks nagu piibel. Sisemonoloogi ja kahtluste aeg näis olevat ümber saanud. London. Ta oli oma unistuse teoks teinud. Ta elas Londonis!” 

Selline töö nõudis pidevat Euroopas ringisõitmist, ürituste korraldamist ja seega sai ta oma lapsi Kalijärvel külastada ainult mõne korra aastas. Hundid söönud ja lambad terved olukord? Ei tea. 

Prantslanna Alexandra Lapierrel on õnnestunud kirjutada põnev isikustatud ajalugu. Sest kes tahaks jälle lugeda kuiva juttu Leninist, tšekaast, piinamistest ja ajupesust, vana ühiskonnakorra murdmisest. See raamat on põnev ja ladus, tasakaalus ja kaasahaarav: armastus ja argielu, INIMESE mõtted keset ühiskondlikke takistusi.

Kommentaarid