R.J. Palacio „Ime” on ühest moondunud näoga poisist nimega Auggie, tema perest ja sõpradest. Kui Auggie otsustatakse koduõppelt tavalisse kooli saata, mõjutab see nii Auggie’t kui ka tema klassi- ja koolikaaslasi (Jack, Charlotte, Julian, Summer jt), kes hakkavad pea igapäevaselt kohtuma Auggie’ga, kes välimuse poolest neist erineb, kuid kes sisimas on laps nagu iga teine.
Kui „Ime” 2012. aastal ilmus (eestikeelne tõlge 2014), sai sellest pea kohe väga loetud ja hästi hinnatud raamat (näiteks Goodreadsis on „Ime” hindeks 4.42). Seda loevad meelsasti nii lapsed ja noored kui ka täiskasvanud. Paljudes koolides kasutavad õpilased ja õpetajad seda iseloomukasvatuses. Selle raamatu kohta võib leida väga palju soovitusi üle maailma. Mõned eestikeelsed soovitused: Lugemissoovituse blog, SaaRaa ja loterii.
Kui „Ime” 2012. aastal ilmus (eestikeelne tõlge 2014), sai sellest pea kohe väga loetud ja hästi hinnatud raamat (näiteks Goodreadsis on „Ime” hindeks 4.42). Seda loevad meelsasti nii lapsed ja noored kui ka täiskasvanud. Paljudes koolides kasutavad õpilased ja õpetajad seda iseloomukasvatuses. Selle raamatu kohta võib leida väga palju soovitusi üle maailma. Mõned eestikeelsed soovitused: Lugemissoovituse blog, SaaRaa ja loterii.
Nüüd on aga ilmunud ka „Auggie & mina: kolm lugu „Ime” tegelastest”. See ei ole „Ime” järg, vaid Auggie maailma edasiarendus. Lisaraamatu esimeses loos saab sõna Julian, kes kiusas Auggie’t, aga kes „Ime” raamatus oma vaatenurka avada ei saanud. „Ime” raamatu fännide seas sai temast väga põlatud isik: „Keep calm and don’t be a Julian.” Teised kaks lugu on samuti tegelastest, kelle elu Auggie mõjutas, aga kes „Imes” jäid tagaplaanile. Niisiis selleks, et Auggie lugu oleks terviklikum ja et ka teised osapooled saaksid sõna, nägi autor lisaraamatu vajalikkust.
Mõlema raamatu põhiteemaks on kiusamine
Kiusamist esineb meie ümber palju, kahjuks mitte ainult koolides, vaid ka kodudes, töö juures, internetis, tänaval, kõikjal. Kiusamine ei ole ainult laste seas, vaid on ka täiskasvanuid, kes suhtuvad osadesse inimestesse halvasti ja üleolevalt, neid solvates, vihates, tagakiusates. Kiusaja ise on enamasti veendunud, et tal endal pole midagi viga, viga on selles nõrgemas, kes on välja tõrjutud. Arvan, et tõenäoliselt käituvad nad sellepärast nii, et nendega pole lapsepõlves tegeletud. Neile pole lapsena selgeks tehtud, et üksteist tuleb hoida, üksteise vastu tuleb olla hea ja lahke. Auggie maailmas on nendeks täiskasvanuteks näiteks Juliani ema ja isa, kuigi arvan, et tema vanematesse ei saa ka suhtuda kui üdini halbadesse inimestesse, sest nemadki ühel hetkel saavad õppetunni ja mõtlevad olukorra üle järele.
Et kiusajaid jääks meie ümber vähemaks, tasuks neid raamatuid lugeda. Ja nende raamatute tegelasi analüüsides mõelda enese, oma laste ning meid ümbritsevate inimeste käitumisele.
Kiusamises on alati kaks või mitu poolt: kiusaja(d) ja see/need, keda kiusatakse
Naiivne on mõelda, et välimus määrab ära ka sisemuse - kui laps näeb teistsugune välja, siis ta on ka hingelt teistsugune, kuigi tegelikult on ta tõenäoliselt sisimas laps nagu iga teine, laps, kes vajab hoolt ja armastust ning vastab hoolele ja armastusele, headusele ja lahkusele samaga, kes on teadmishimuline, arukas, huvitav, humoorikas ja loominguline. „Ime” peategelane Auggie on hingelt just selline.
Naiivne on mõelda, et see laps, kes on teistest lastest erineva välimuse või käitumisega, on ise süüdi selles, et ta teiste hulka ei sulandu. Jah, sageli juhtub kõik asjade kokku langedes. Inimeste teed ristuvad. Lapsed, kes on millegi poolest sarnased, kellel on ühised huvid vms, hoiavad kokku. Aga see, kes erineb, teda ei võeta kampa, teda hakatakse taga rääkima, tõrjuma ja kiusama. Iga klassi- või koolikaaslane seisab valiku eest, kas liituda kambaga või õppida tundma seda, keda pole kampa võetud? Tundub, et lihtsam on liituda kambaga. Vahel õnnestub ka neutraalseks jääda, samas, kas see on alati õige valik, on iseküsimus. On vaja julgust, et tundma õppida seda, kes on tõrjutud. Ideaalne on aga see, kui kõik saavad omavahel läbi ja aktsepteerivad üksteise erinevusi. Samas tuleb olla realist, ideaalset pole olemas. Siiski leian, et tuleks ideaalse poole püüelda, mitte minna kergema vastupanu teed. Auggie maailmas on erinevaid kampasid: kiusamisega paistab silma Juliani seltskond, osad lapsed jäävad neutraalseks, aga on ka neid julgeid lapsi nagu Summer, kes õpivad tundma Auggie’t.
Naiivne on mõelda, et kiusaja on läbinisti õelust ja kurjust täis ning ta kiusab lihtsalt niisama oma lõbuks. Elu ei ole must-valge. Välimus on petlik. Kõik väline on petlik. Nagu eelnevalt juba mainitud üks põhjus, miks R.J. Palacio andis raamatule „Ime” välja lisaraamatu, oli see, et ta nägi vajadust selgitada, mis toimus Juliani elus ja hinges sel ajal, kui ta Auggie’t kiusas. Pealt näha ju tundub, et ta kiusas Auggie’t õelusest, kadedusest või lihtsalt oma lõbuks. Aga tegelikult oli selle taga midagi hoopis tõsisemat, mis koolis üldse välja ei paistnud. Ma meelega ei reeda seda põhjust, siiralt soovitan sellest lugeda. Väline on petlik.
Sellist mõtteainet pakkusid need raamatud mulle, aga nendes raamatutes peitub rohkemgi veel. Tõsistest teemadest hoolimata on need humoorikalt kirjutatud, nende tegelaste juhtumised lähevad hinge ja õpetavad meile igaühele midagi väärtuslikku.
„Kui sa saad valida selle vahel, kas sul on õigus või oled lahke, ole lahke.”
Kommentaarid
Postita kommentaar