Hyeonseo Lee „Seitsme nimega tüdruk“

Raamatu sisu põhineb tõsielul. Raamatu autor on sündinud Põhja-Koreas ja ta on üks neist, kellel on õnnestunud sealt läbi raskuste põgeneda. Raamatu pealkiri „Seitsme nimega tüdruk“ viitab sellele, et ta on põgenemisel pidanud oma nime olude sunnil ja identiteedi varjamiseks seitsmel korral muutma.

Totalitaarsest Põhja-Koreast olin eelnevalt ühtteist kuulnud ja selle kohta dokumentaalfilme vaadanud, kuid pärast raamatu läbi lugemist sai siiski täpsema pildi selle sünge riigi kohta, kus teisiti mõtlejaid ootab suure tõenäosusega surm või midagi veel hullemat. Põhja-Koreas üles kasvades arvas raamatu autor, et sealne elu ongi normaalne ja mujal on veel hullem. Näiteks neile räägiti, et Lõuna-Koreas lapsed nälgivad ja on riietatud kaltsudesse ning et  „nad otsisid toitu prügihunnikutest ja kannatasid sadistliku julmuse käes, kui Ameerika sõdurid harjutasid nende peal täpsuslaskmist, sõitsid neist oma džiipidega üle ja panid oma saapaid viksima.“  Põhjakorealased on muust maailmast ära lõigatud ja tihti nad usuvad seda, mida neile riik ette söödab.
Pärast oma sünniriigist põgenemist ei pääse raamatu peategelane veel kurjast maailmast, kus kedagi usaldada ei tohi. Ta on aastaid Hiinas paguluses ja varjab oma identiteeti. Hiinas olles ei tohi ta paljastada, et on põhjakorealane, kuna vastasel juhul saadetaks ta tagasi Põhja-Koreasse.  Raamatut lugedes saab ülevaate sellest, mida paljud põgenikud suure tõenäosusega läbi elama on sunnitud – pidevad altkäemaksud, vahendajad, reetmised, prostitutsioon, perekonnast eemalolek, teadmatus, varjamine, pidev hirmu all olek. Ei julge mõeldagi kui paljude jaoks on see igapäevane reaalsus.