Otse põhisisu juurde

Parimad raamatud 2020: Laste- ja noortekirjandus

Lasteraamatutest on tänavused lemmikud Juhani Püttsepa „On kuu kui kuldne laev“, Triinu Laane „Luukere Juhani juhtumised“ ja Ilmar Tomuski "Vapper siil".

Juhani Püttsepp „On kuu kui kuldne laev“

Reeda lugemissoovitus :

Nii mõjuvalt Eesti ajalugu kujutavat lasteraamatut pole tükil ajal ilmunud. Paadipõgenike meresaagadest on varem küll kirjutatud, kuid nende traagiliste ja paljusid eesti peresid puudutanud sündmuste kujutamist laste silmade läbi pole keegi tihanud ette võtta. Veel enam kiitust väärib see, et autor ei ole hetkekski unustanud väikese lugeja nappi iga ning elukogemust, et ta valdab osavalt lapsele mõistetavaid kujundeid ning sõnavara. 
Nii Juhani Püttsepp kui lätlannast illustraator Gundega Muzikante on oma suguvõsade kaudu seotud paadipõgenemistega, õigupoolest ongi raamat sündinud omal ajal lainetesse jäänud sugulaste Reeda, Reinu, Villu ja Riina mälestuseks. 1944. aasta sügise suurpõgenemisest on möödas just nii palju aega, et toonased lapsed on/oleks jõudnud kõrgesse ikka.
Hea, et Juhani Püttsepp jõudis ära kuulata paljude eluga pääsenute meenutused. Autorit liigutas inimese mälu imetlusväärne valikulisus: õudustest ja ohtudest tulvil põgenemisloost on meeles hoopis see, mida ema laste rahustamiseks paadis rääkis Rootsimaa kuningast ja printsessidest, kes kõnnivad tänaval, kuldsed kroonid peas.
Mis selles raamatus võiks paeluda väikest lugejat? Põgenemine ohu eest ja võitlus ellujäämise nimel on põnev ja täis pinget, pääsemine ripub juuksekarva otsas. Oma mänguasjakuhja ees seistes võiks tänapäeva laps kaaluda, kas on nende seas üks ja kõige armsam ese, mille põgenikupauna tahaks kaasa pakkida. Raamatust leiab näite, kus lisaks emale sisendab kaoses kindlustunnet ka võimalus suruda kaenlasse oma vana kaisukaru. 
Tänapäeval häält tõstev pagulasvaen vastandub selgelt raamatus kujutatud soojuse ja abivalmidusega, millega nii Gotlandil kui Rootsis pagulasperesid vastu võeti, toideti ja puhkama seati. Lotade võrgustiku ligimesearmastusest pakatav tegevus on kunagistel põgenikel vanuigigi härdust tekitavalt hinges.
Eesti Lastekirjanduse Keskus tunnustas raamatut auhinnaga Aasta Rosin 2020. 

Mare soovitab:
On sügis 1944, Nõukogude Liit on kohe Eestit vallutamas. Rootsi oli Eestile lähim sõjast puutumata maa, ainus kindlana tunduv riik, mis võis kaitset pakkuda, aga sinna oli vaja esmalt jõuda. 
Raamatus räägitakese paadipõgenikest, peredest kes koos väikeste lastega võtsid ette ränkraske teekonna vabadusse, nende hirmudest, ootustest ja koduigatsusest.


Charlie Mackesy „Poiss, mutt, rebane ja hobune“ 

Reet soovitab:  
Charlie Mackesy „Poiss, mutt, rebane ja hobune“ on hoogsa pliiatsijoonega kujundatud 
kinkeraamat, mida sõnaseadmise poolest võiks lugeda mõtteäratajaks või tundeabiraamatuks. Pealkirjas mainitud nelik võtab aega elada, kulgeda, istuda ja mõtiskleda kõige selle üle, mida tähele pannakse nii iseenda kui teiste juures ja ümber. Küsimusi neil jätkub ja keegi neljast teab ikka vastuseks midagi tarka kosta. Juhtnööre eluks puistatakse just nagu „Väikeses printsis“. Amazonis on see raamat köidetud kinkepakiks koos Dalai laama raamatuga „Õnnelik olemise kunst“. Ju siis on eesmärk ühine. 

Mõni näide ka selle kohta, mille üle mõtiskletakse:
  • „Koos sõpradega niisama olemine ei ole kunagi lihtsalt niisama olemine, on nii?“ küsis poiss.
  • „Mida teha siis, kui südamel on valus?“ küsis poiss. „Me mässime selle sõpruse jagatud pisarate ja koos veedetud aja sisse, kuni süda tärkab taas lootusrikkalt ja õnnelikuna.“
  • „Enda vastu hea olemine on üks suurimaid heategusid. Me ootame tihti teistelt headust … aga iseeenda vastu võime ka kohe head olla“ ütles mutt.
  • „Abi palumine ei ole allaandmine,“ ütles hobune.
Nii mõnedki vana muti mõtted tundusid päris hästi ka minu enda pähe sobivat:
„Enamik vanu mutte, keda ma tean, soovivad, et nad oleksid kuulanud vähem oma hirmude ja rohkem oma unistuste häält“ või siis „Suurim illusioon,“ ütles mutt, „on see, et elu peab olema täiuslik.“
Loodetavasti ei kõnele see äratundmine minu vanamutistumisest.
Laenan lõpetuseks raamatust read: „Lihtsalt astu see esimene samm… Silmapiir hoolitseb enda eest ise“. Nii et kuigi terve raamat sisaldab mõtisklusi, tuleb päris sammud ikka ise astuda. 

Triinu Laan „Luukere Juhani juhtumised“ 

Reet soovitab:
Anatoomiaklassist austuse ning armastusega pensionile saadetud luukere tööelu saab otsa, tema küljest pudenenud jupid pakitakse kaasa ning ta vanaduspõlve vabadus ja rõõmud algavad metsatalus memme ja taadu juures. Selga saab ta taadi pidupintsaku ja memmelt nime – Juhan. Igavesti noobel on taadi poolt tehtud talu muude elanikega tutvumise ringkäik. Kõik see leiab aset võru keeles ja see kõlab muhedalt. Taadu soojus oma kodakondsete iseloomustamisel on väga võluv. Muidugi on väga värvikad tüübid nii memme ja taadu kui nende lapselapsed. Juhanist on uskumatult palju kasu ka: pätid jätavad külarahva vara rahule, lapselapsed ei pea pelgama „vävvasid, puraskeid ja naksikesi“ ja taadul on kindel plaan peale surma koos Juhaniga kahekesi kirstu jagada, et arheoloogidel kauges tulevikus ikka midagi ahhetada oleks. Surm tuleb külla küll, aga kaasa viib hoopis memme. Nüüd on taadul leina leevenduseks Juhanist palju tuge, sest kontmees saab olla vahendajaks hingede ja elavate vahel. Nii jätkub kolmel ühiseid plaane tulevikukski, juhuks kui maailma lõpp trehvab tulema, siis neist saavad uue maailma käivitajad – taadust, Juhanist ja väljaviimata solgipangest. See oleks päris hea algmaterjal.
Maailma mõnusalt kõrvuti äramahtumine ongi üks loo oluline sõnum. See puudutab nii suuri kui väikeseid inimesi, loomi, metsa koos „essütäjägä“, lahkunute hingi ja muudki veel.
See raamat on emakeelepäeval hea valik ettelugemiseks. Memme-taadu lopsakas murdekeel on paras tõlkeharjutus tänapäeva kirjakeele keskel sirgunud lapsele. 
Raamatus on elu ja surm võrdväärsed osalised, nagu ka leinaga toimetulek ja mälestuste sõelumine.
Kirjaniku rammus huumorisoon on ülimalt nauditav, aga täpselt samal lainel liigub oma piltidega ka kunstnik Marja-Liisa Plats ja nende koostöös sündinud raamat on mõnus kraam igas eas lugejale lasteaiast pensionipõlveni.

Leigi ütleb sõna sekka:  
Ma annaks sellele raamatule kõige originaalsema lasteraamatu idee preemia kui saaks! Kuidas küll on võimalik tulla sellisele mõttele, et kirjutada lugu anatoomiaklassist pensionile jäänud luukerest, kes hakkab oma vanaduspõlve veetma talumajas memme ja taadu juures... See on lihtsalt geniaalne. Lapse jaoks oli raske lugeda raamatusse põimitud murdelauseid, mida tuli talle tõlkida, aga samas oli see ka võimalus näidata, et eesti keeles kirjutatu võib olla midagi sellist, millest sa aru ei saa.


Maarja Kangro „Isa kõrvad“

Leigi soovitab: 
Tore, et Maarja Kangro kirjutas peale pikka pausi jällegi ühe ägeda lasteraamatu, mille humoorikate juttude abil saab lastega arutleda nii mõnegi igapäevase probleemi üle, nagu valju muusika kuulamine, toiduga pirtsutamine, teiste sildistamine, abivalmidus, ebasõbralikkus, kuid seda kujundite kaudu, ema kes muutus krokodilliks, isa kellele kasvasid suured kõrvad, robot, kes oli inimlikum kui inimesed jne. 

 

Ilmar Tomusk ,,Vapper siil’’ 

Raili soovitab: 
Raamat ,,Vapper siil’’ jutustab meile loo kahest siililapsest, kelle nimed on Sips ja Trips. Nende pere elab armsas pesas, sirelipõõsa all. Peatselt saabuva kooliaasta tõttu peavad nad ruttu selgeks saama koolitee, et oskaksid sinna ise minna. Selle ajaga on siilipere kodu ja kooli vahele ehitatud suur lai maantee, kus kihutavad autod. Kiirustavad masinad tekitavad siiliperele ohtliku olukorra. Kes aitab neil seda lahendada, et nad turvaliselt teisele poole teed saaksid? Seda saad teada raamatut lugedes. 

Ulvi soovitus:
Ühel päeval otsustas isa oma siililastele koolitee selgeks õpetada. Terve perekonnaga kooli poole teele asudes, märkas isa peagi takistust- asfalteeritud maanteed. Peaaegu oleks teel kole õnnetus juhtunud. Õnneks päästis siilipere üks väike tähelepanelik tüdruk. Vanasti, kui siili-isa veel laps oli ja koolis käis, oli manatee asemel hoopis väike jalgrada. Raamatu lõpus leitakse lahendus, kuidas siilipere turvaliselt üle maantee kooli saab. Lisaks toredale loole on raamatus vahvad Catherine Zaripi joonistatud pildid.

 

Dorothea Flechsig ,,Sandor. Nutikas nahkhiir’’

Raili soovitab: 
Kuna 2020. aasta oli nahkhiireaasta, on mõistlik kirjutada selle kohta raamat. Just nii tegi Dorothea Flechsig. Tema raamat räägib nahkhiirest nimega Sandor, kes elab ühes klassiruumis, tagumise pingi juures, rulookastis. Nahkhiire eripäraks on see, et ta oskab rääkida. Klassi tagumises pingis istub poiss nimega Jendrik, keda kiusatakse. Kuid Sandor otsustab temaga hoopis sõbrustada. Sõbrad hakkavad üheskoos lahendama närvekõditavat saladust.

                                                                                                                    

Karen M. McManus ,,Üks meist on järgmine’’

Raili lugemissoovitus: 
Tegu on Karen M. McManuse uue põnevikuga, mis on järg raamatule ,,Üks meist valetab’’. Tegevus toimub järjekordselt Bayview’i keskkoolis. Möödas on peaaegu kaks aastat, kui keegi on alustanud taas üht kurja mängu. Seekord on tegemist mänguga ,,Tõde või tegu’’, mis osutub ohtlikuks ning võimalik ka, et surmavaks mänguks. Mõlemal variandil, nii tõel kui teol, on suured ja ebameeldivad tagajärjed. Bayview’i kooli õpilased hakkavad otsima inimest, kes on selle mängu taga. Nad peavad tegutsema selle tundmatu vastu enne, kui on liiga hilja.


Katri Kirkkopelto “Molli ja maailma äär”

Ulvi soovitab: 
Armas lugu Mollist ja tema seiklusest Maailma äärde Suurde Metsa. Ühel päeval avastab Sisu Mollil reisipalaviku. See tähendab, et Molli peab minema reisile. Reisile minna on alguses natukene hirmus, aga Sisu toetusel võtab Molli kaasa moonakoti ja asub teele. Reisil näeb Molli nii mõndagi, kuid peagi hakkab teda kimbutama hirm suure maailma ees ja lõpuks saabub koduigatsus. Õnneks aitavad Molli targad jalad tegelasel leida kodutee.


Heidi Raba ,,Timmo ja Lohe" 

Mare lugemissoovitus:

Raamat kujutab oskuslikult ning ootamatult põnevalt lastekirjanduses vähe käsitletud teemat – abielulahutust.
Timmo saab isalt teada, et ema ja isa lahutavad. Poiss ei saa aru, miks see nende perega nii juhtus. Inimesed abielluvad ju selleks, et jääda kogu eluks kokku, saada lapsi ja olla õnnelikud. Aga miks siis tulevad tülid ja tehakse üksteisele haiget? Miks nii paljud vanemad lahutavad? Kuidas leida taas iseennast? Poiss püüab nendele küsimustele vastust leida. Asja teeb veel raskemaks see, et ema vajub aina sügavamale masendusse. Timmo kurdab oma muresid üksnes oma koerale ja unenäotegelastele.
Raamatu lõpus ei ole Timmo ja ta ema oma muredega üksi, poiss mõistab, et eluga tuleb edasi minna, et ka sügavamast pimedusest võib leida pääsetee.


Sarah Grossan ,,Kuutõus“

Mare soovitab: 
Joe pole oma venda kümme aastat näinud ja seda põhjusel, et vend on vangis ja ootab surmanuhtluse täideviimist.
Joe otsutab tädi teadmata sõita linna, kus ta vend on. Ta tahab vennaga kokku saada, talle igati toeks olla. Vimati vennaga kohtudes oli ta seitsmene, ta ei suuda uskuda, et Edward nii ränga kuriteo sooritas. Vend ei suutnud kassigi tappa, mis siis veel politseinikust rääkida. Elus võib tulla ette, et ka täiesti süütust isikust võib valesid valikuid tehes saada kriminaal. 
See on tõeliselt hea raamat andestamisest, paneb meid mõtlema, mis on elus õige, mis vale.


Leelo Tungal “Jänes Juliuse arvuti”

Ulvi soovitab: 
Ladus lugu jänes Juliusest, kes sai jõuludeks arvuti. Peagi avastas Julius arvutis luugi, kuhu oli peidetud igasuguseid mänge. Proovis siis väike jänkupoiss ühte ja teist, kuniks leidis enda lemmikmängu tiigritest. Loomulikult tahtis Julius mängu võita, aga mängu võitmine võttis väga-väga kaua aega. Kui Julius lõpuks mängu võitis ja arvutimaailmast välja tuli, avastasta, et tema ema ja isa on hoopis pensionile läinud. Ka õde ja vend olid juba ammu suureks kasvanud ja kodust välja kolinud. 



“Katja. Katja uus kodu” fil

Riina soovitab: 
Raamatusari kassipoeg Katjast, kes sarja esimeses osas “Katja uus kodu” tuuaksegi uude kodusse. Uues kohas on alguses hirmus ja kurb, pole emmet ja Katja on veel väga pisike ja hirmunud, kuid tasapisi tutvub ta uue ümbrusega ja selle elanikega. Peagi on Katja leidnud omale sõpru ja kodugi on armas ja turvaline. Üle kõige aga arnastab kassipoeg Katja mängida. Lihtsalt kirjutatud ja kaunilt illustreeritud lugu.
“Katja. Katja hüppab” fil
Raamatusari jätkab kassipoeg Katja elu ja tegemisi. Raamatus “Katja hüppab”, on kassipoeg Katja juba väheke suuremaks kasvanud ja tutvub sellise äärmiselt huvitava asjaga, nagu põrandapesu ja sellise ülimalt kõrge kohaga, nagu aknalaud. Samuti treenib ta hüppamist ja on selles päris kõva käpp juba. Armas lugemine ja ilusad illustratsioonid.

Kommentaarid