Raamatu algus viib meid aastasse 2011 – ETA on teatanud, et lõpetab täielikult vägivallateod ning üks peategelastest, vanaproua Bittori, läheb tagasi oma kodulinna, kust on ta aastaid varem pidanud peale oma abikaasa jõhkrat mõrva ära kolima. Tema tagasipöördumine ei jää linnakeses märkamata ning tegu äratab palju mälestusi. On vaid aja küsimus, mil kahe varem lähedase perekonna liikmed taas üksteisega kohtuvad.
Tegu on väga inimliku looga, mille keskmes on armastus – armastus abikaasa, laste ning rahvuse ja isamaa vastu. Ja nagu armastusest võib saada vihkamine, muutuvad siingi esialgsed tunded ja tõekspidamised: sõbrannad hakkavad üksteist põlgama, lapsed eemalduvad vanematest, isamaa eest võitlejast saab terrorist.
Kuid aeg annab arutust – muutuvad olukorrad, muutuvad tõekspidamised. Ja nii lööb kõikuma ka vanglakaristust kandva terroristi usk oma organisatsiooni eesmärkidesse ja tegudesse. Ja siit tuleb ka teine raamatu märksõna – julgus. Julgus rääkida oma tunnetest, julgus tunnistada oma vigu ning julgus vabandada.
Lugu antakse edasi mitme inimese silmade läbi ning ajaliselt hüpatakse kord minevikku, kord olevikku – see aga ei tee raamatu lugemist sugugi raskemaks, vaid annab võimaluse hoopis paremini tegelastele kaasa elada. Fernando Aramburu on hispaania keeles kirjutav baski kirjanik. 2016.aastal ilmunud „Isamaad“ on nimetatud Hispaania viimase kümnendi üheks olulisemaks romaaniks ning raamat on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu.
Kommentaarid
Postita kommentaar