Otse põhisisu juurde

Maimu Berg "Vanaema paneb vihmavarju kinni"

 Tegemist on Maimu Bergi esimese luuleraamatuga, kuigi tegemist ei ole just noore luuletajaga – 75 eluaastat on debüütkogu kohta haruldane iga.  Muidugi ei ole kirjanik ise arvukate romaanide ja auhindadega mingisugune algaja ning küllap on autor mõne luuletusegi varem kirjutanud, sest tulemus on lihtsalt suurepärane.

Luuletused on jaotatud viie alapealkirja alla. Esimene osa nimega „Olematus“ on ehk kõige raskemeelsem. Suremisest, vanadusest ja kalmistule minekust tuleb siin juttu üle keskmise arvu kordi ning näib olema lausa põhimotiiv. Samuti igatsus lahkunute järele. Kuid see ei ole mõistagi kõik - siin on loodust, meenutusi ja loomulikult ka kübeke armastust.

Näiteks ka kaks lühikest luuletust:

Elukaar, mitte see

Kuldsed olid päevad nooruses,

Elu algas puhtuses ja vooruses,

Unistuste alla vajus…

Jätkus hooruses ja lõppes tooruses.

Jõhkras kivisajus.


Let's go everybody kukke tapma

Ehk jätkub kukki igaühele,

küll iga kana saab kord mehele.

Ei ole luikesid, siis kõlbab kukkki,

ei ole enam lõppematuid sukki.

Kas sellepärast pean siis jääma üksi,

et suka asemel ma kannan sukapüksi?

Raske on luule kohta midagi tarka öelda, kui sa pole ekspert. See on väga isiklik: ta kas kõnetab sind või mitte ning seegi kuidas keegi üht või teist luuletust mõistab, sõltub lugejast. Võimalik, et see on sootuks erinev sellest, mida mõtles luuletust kirjutades autor...

Soovitan kõigile, kes luulet armastavad, kuid ei talu lõputut hala, ega ka nõretavat sentimentaalsust ja roosamannat. Siit äärmusi õnneks ei leia. Bergi luule on tähendusega, kaasaegne ja kohati ka vaimukas. Tõsine, realistlik ja elukogenud.

Kirjastus Tuum, 2020

Kommentaarid