Paolo Gognetti "Kaheksa mäge"

 

Võtsin „Kaheksa mäge“ lugeda, kuna olin äsja lugenud sama kirjaniku värskelt ilmunud „Hundi õnne“, mis mulle meeldis. Kuid pean ütlema, et „Kaheksa mäge“ köitis mind algusest peale märksa rohkem. See on lugu ühe poisi suureks saamisest, tema suhetest isaga, lapsepõlves alguse saanud sõprusest ja kõike seda ühendavast armastusest mägede vastu.

Milano korrusmajas kasvanud 12-aastase Pietro elu muutub, kui ta hakkab koos emaga oma suvesid veetma väikeses pooleldi mahajäetud Grana nimelises mägikülas. Seal kohtub ta seiklushimulise ja veidi metsiku Brunoga, kelle elus polnud peale veiste, kitsede ja mägede midagi muud olnud ja kellega koos teeb ta oma esimesed avastusretked. Ajal, mil Pietro rahutu noorukina oma kohta elus ja maailmas otsib, seob  Bruno oma elu ja tuleviku mägedega. Seal on paik, kus nad kohtuvad ka aastate pärast, et üheskoos unistada tulevikust, teha plaane ja neid ellu viia, jagada tagasilööke ja muresid ning nautida Alpide ilu, võimsust, rahu ja väljakutseid, mis jääb neid ühendama lõpuni välja.

Suhted isaga, kes on mägedes kasvanud, kuid nüüd suurlinna elust pidevalt närviline, vihane ja üle töötanud ja kellega koos vallutatakse esimesed kõrgused ja liustikud, muutuvad keeruliseks ka edaspidi, kuid hiljem isa jälgedes üha uusi tippe vallutades, teeb ta südames temaga rahu ja mõistab, kuidas isa armastus tema ja mägede vastu ning soov seda pojale edasi anda on tema elu kujundanud just selliseks, nagu see on.

Cognetti meisterlik oskus kirjeldada mägesid, sealset miljööd, mägionni hubasust, sõprussuhteid ja kogu tegevust nii, nagu oleksid ise kõige selle keskel, pani selle raamatu lugemist kogu hingest nautima.

Kirjastus Tänapäev, 2017