Myrakas "Minu neljajalgsed musketärid...ehk milleks võtta loom varjupaigast?"

 
Seni gastronoomiast ja muudest toredatest asjadest kirjutanud Myrakas, ehk Üllar Priks on seekord võtnud südameasjaks harida lugejaid kodutute lemmikloomade teemal. Koos Varjupaikade MTÜga välja antud raamat püüab hääle anda neile, kes enda eest rääkida ei saa. Kahjuks on meil väga palju kodutuid loomi, kes varjupaika sattudes sooviksid leida oma kodu ja tunda oma inimese paikätt. Myrakas on kirja pannud toredalt värvika loo oma neljajalgsetest musketäridest, kes on tulnud tema ellu talle midagi õpetama. Ta kirjutab oma lapsepõlvest koos erinevate lemmikloomadega ja tõdeb- aeg oli siis täiesti teine ja loomad lihtsalt olid. Ei mõeldud sellele, mida nad tunnevad. Oma pere luues hakkas majapidamisse lisanduma varjupaigast võetud kasse ja koeri, igaühel oma lugu, iseloom ja elukaar. Kuna loomade eluiga on inimeste omast lühem, tuleb arvestada ka lemmiku lahkumisega seotud leinaga.

Lemmikud lisavad oma nö pättustega elule ka vürtsi. Näiteks oli Myraka peres koer Ginnu, kes harrastas pererahva tagant toidu näppamist. Kord oli ta meeste saunaõlle kõrvale mõeldud juustupatsi ära pätsanud ja selleks pidi ta saunaukse ise lahti tegema. Marli, mille sees oli suitsutamist oodanud liha laagerdanud ja seejärel prügikasti pandud, oli leidnud tee Ginnu kõhtu ja seejärel loomulikul teel välja. Kohvipaki menetlemine, misjärel Ginnu küll eriti erksam ei tundunud jne. Selliseid toredaid juhtumisi on raamatus hulganisti, aga ka õpetlikke ja kurbi.

Raamatu vahetekstideks on selgitavad ja praktilised nõuanded, mida peab teadma ja millega arvestama looma võtmisel varjupaigast ja üldse loomapidamisel. Tutvustatakse ka Varjupaikade MTÜ tegemisi.

Igati tore ja õpetlik lugemine.