Rabih Alameddine "Ülearune naine"

 

Raamatu autor kirjanik ja maalikunstnik Rabih Alameddine sündis 1959. aastal Jordaanias, kasvas üles Liibanonis ja Kuveidis ning siirdus 17-aastaselt elama esmalt Inglismaale ning seejärel Californiasse.Romaani “Ülearune naine” tegevus toimub Liibanoni pealinnas Beirutis. Peategelane Aaliya on 72-aastane üksik naine, kes täidab elupäevi oma lõbuks raamatute tõlkimisega. Romaanis analüüsib Aaliya kogu oma elu, nurjunud abielu, sassis peresuhteid, kodusõja-aastaid ning Liibanoni naiste elu üldisemalt. Saame ülevaate araabia kultuuriruumi ellusuhtumistest, kommetest, tavadest ja probleemidest. Teost ilmestab tohutu hulk tsitaate ja viiteid erinevatele kirjandusteostele. Huvitav, hariv ja tasub lugemist.

“Loomulikult pidin kuulma kõikvõimalikes variatsioonides manitsusi teemal “kes sind naiseks võtta tahab, kui sa nii palju loed?”, aga lisaks pidin taluma ka jahedat nähvamist laadis “ära ürita nii eriline olla”. Eriline? Kui ma seda esimest korda kuulsin, olin kibedalt haavunud. Minu meelest oleks igaüks pidanud elama kunsti nimel, mitte ainult mina, ja üldse, miks tahta olla normaalne? Miks ma peaksin tahtma olla sama loll nagu kõik teised?”

“Mulle teeb muret, et ma hakkan muutuma just selliseks vanaks naiseks, nagu ma iga hinna eest vältinud olen – selliseks, kes viib jutu igal võimalikul juhul iseendale: Hannah` pere kutsus mu eksabikaasa pere lõunale, oh vaene mina, meil ei käidud kunagi lõunal. Seda ma ei talu. Või noh, ma ei talu seda teiste inimeste puhul. Vanasti tundusid vanad inimesed, nii mehed kui naised, mulle kohutavalt enesekesksed. Nad tahtsid rääkida ainult iseendast. Aga mida muud needki leheküljed on kui üks nartsissism? Mis need leheküljed õieti on? Ometi räägin ma teistest. Olen läbikukkunud nartsissist. See ei tule mul hoolimata sellest välja, et mul on selleks parimad võimalikud geenid. Ma pole selles pooltki nii hea kui mu ema. Mu ema ei pidanud oma kõrgvormi tarbeks vanadust ootama. Ta hakkas nartsissismi Everesti tippu vallutama juba varakult ning hiljem, kui mees surnud ja lapsed suured olid, lehvis ta juba enesekesksuse Himaalaja kohal. Teemad, millele ta keskendus või millega ta oli võimeline suhtestuma, olid ta ise, tema pojad, tema abikaasa, ning kõigi teiste inimeste tühisus. Ma liialdan ainult natukene.”