Kahjutegemise pärast püütakse tihti libahunti kaotada.
Muhus peeti korra libahundi peale kaheksa päeva jahti.
Matthias Johann Eisen
Muhumaa oli eduka krimikirjaniku Katrin Pautsi emale tõotatud maa, millest unistada ühe Pärnumaa küla, Kikerpera, tantsuõhtutelt koju minnes ja sõbrannadega tolleaegset lööklaulu „Muhumaa” lauldes. Imeilus ja salapärane väike Muhu aga jäigi kättesaamatuks, kuigi saatus viis ta saarele elama nüüd juba neljakümneks aastaks. Kodusaareks pidi Muhu saama ka tema neljale lapsele, kes küll sügavate hingehaavadega sealt esimesel võimalusel põgenesid.
Kurjakuulutav oli juba mandrilt tulnuka – massaka – vastuvõtt külaelanike poolt. Ei mingit soola-leiba või ameeriklaste õunapiruka welkammi – hoopis virtsatsistern hakkas oma sisu nende aia taha tühjendama, rikkudes kaevuvee ja lämmatades haisuga. Seasitavedu lõppes alles siis, kui auto püdelasse mutta kinni jäi. Ärevil olid külanaised, kindlana, et meheta massakas on saarel nende mehi varastamas. Muhulaste tigedus kandus üle ka võimaliku konkurendi lastele. Saarekiusamist sai pesamunana sündinud Katrin Pauts tunda nii lasteaias kui koolis, õudsed mälestused ei lase siiani koolimajast mööduda.
Kurjakuulutav oli juba mandrilt tulnuka – massaka – vastuvõtt külaelanike poolt. Ei mingit soola-leiba või ameeriklaste õunapiruka welkammi – hoopis virtsatsistern hakkas oma sisu nende aia taha tühjendama, rikkudes kaevuvee ja lämmatades haisuga. Seasitavedu lõppes alles siis, kui auto püdelasse mutta kinni jäi. Ärevil olid külanaised, kindlana, et meheta massakas on saarel nende mehi varastamas. Muhulaste tigedus kandus üle ka võimaliku konkurendi lastele. Saarekiusamist sai pesamunana sündinud Katrin Pauts tunda nii lasteaias kui koolis, õudsed mälestused ei lase siiani koolimajast mööduda.
Hüüdnimed X-jalg, Kiiksjalg ja Lehm kleepusid mu külge kooliaja lõpuni. Kui meie kooli tuli mandrilt uus tüdruk, suurt kasvu ja kohmakas, hakati ka teda lehmaks kutsuma. Olin tänulik ja õnnelik, et ei pidanud enam üksi olema. Teine lehm oli nüüd veel.
Uskumatu on see, et eakad kooliõpetajad veel tänase päevani Katrin Pautsi koju sõimama trügivad, lahkudes sealt vaid politsei eskordi saatel – nii väga ei meeldi neile „Minu Muhumaas” kirjutatu. Võõraviha oli saarel nii tugev, et kuulates raadiost Kitzbergi „Libahunti” puhkes ema nutma, tundes ennastki libahundina. Võõraviha on ka peaaegu ainuke asi, mille Katrin Pauts enda sõnul oma Muhu noorusest kaasa võtab ja mäletama jääb, sest kurjuse võim on nii suur.
Uskumatu on see, et eakad kooliõpetajad veel tänase päevani Katrin Pautsi koju sõimama trügivad, lahkudes sealt vaid politsei eskordi saatel – nii väga ei meeldi neile „Minu Muhumaas” kirjutatu. Võõraviha oli saarel nii tugev, et kuulates raadiost Kitzbergi „Libahunti” puhkes ema nutma, tundes ennastki libahundina. Võõraviha on ka peaaegu ainuke asi, mille Katrin Pauts enda sõnul oma Muhu noorusest kaasa võtab ja mäletama jääb, sest kurjuse võim on nii suur.
Ma ei tea, milline on minu loo lõpp. Ja kas minust saab kunagi muhulane – selline, kes suudab sellest saarest rääkides maha pühkida kogu kibestumise ja masenduse, millest on paratamatult puudutatud see raamat? Rahvajuttude ja filmide muhe Muhumaa on minugi jaoks just seal – juttudes. Kusagil kaugel. Ma ei ole sellega vahetult kuigi palju kokku puutunud. See ei tähenda, et seda ei oleks olemas, vaid et muhulased ei ole mulle seda näidanud.
Kommentaarid
Postita kommentaar