Vahel on vähe aega ja tahaks ometi midagi lugeda või jälle enne magamaminekut millegi üle mõtiskleda, et tuleks hea uni: sellisel juhul on selle kogu erineva pikkusega novellid just parajad.
No näiteks hakkad hommikul uksest välja astuma, on veel minut aega ja loed siis miniatuuri “Kelluke”: “Panin endale kellukese külge. See heliseb kui ma liigutan. Helina järgi saan teada, kus ma olen.”- ja ongi hea tuju tööle lipata.
Või “Rantjee elu”: “Rantjee, nagu te kindlasti teate, peab tõusma enne kukke ja koitu. Kui emb-kumb, kas kukk või koit, söandab ennast enne rantjeed üles ajada, siis selliseks puhuks tunneb rantjee vajalikke inimesi. Rantjee helistab vajalikele inimestele, ehk teeb koguni põgusa visiidi, ja kukk või koit (kumb iganes oli antud konkreetsel juhul patune) peab oma etteruttamist kibedasti kahetsema. Esimesena tõuseb ikkagi rantjee, nii need asjad käivad. Erinevalt kukest ei hakka rantjee kisendama, et ta on nüüd ärkvel, tõusku ka kõik teised. Erinevalt koidust ei hakka rantjee magajatele valgust silma kühveldama, ei. Rantjee lihtsalt tõuseb kõigist varem, võtab hommikumantli ümber, torkab jalad soojadesse sussidesse (kui on selline jahedapoolne ilm), võtab kohvikruusi kaasa ja hakkab jõudeelu nautima. Seda ei saa teha kuidagi hooletult. Seda ei saa edasi lükata. Jõudeelu, see pole kauamagamine. Magavad kõik. Rantjee ärkab nii vara kui üldse võimalik, istub siis oma mugavas tugitoolis, limpsab aeg-ajalt natuke kohvi. See on kõik. Midagi muud rantjee ei tee. Istub, naudib mittetegemist. Me kõik peaksime rõõmustama, et on olemas rantjee. Muidu võiks mittetegemine tegemata jääda. See, uskuge mind palun, oleks kohutav.”
Mulle meeldisid sõnamängud stampväljenditega ja argielu mõtestamine. Sa kas oled nõus-jah, just nii, kui on täpne leid või vaidled vastu-ei, minu arust on see teisiti.
Kommentaarid
Postita kommentaar