Katrina Kalda on maalinud väga sünge pildi maailma allakäiguteest. Altruism kaob, inimesed muutuvad ning hakkavad käituma teisiti, kuna nende peamiseks eesmärgiks on vaid ennast elus hoida. Pool romaanist oli väga huvitav, kuid siis hakkas kõik kuidagi korduma. Lõpp valmistas pettumuse, ootasin mingit eepilist düstoopiale väärilist lahendust, mida aga kirjanik ei pakkunud.
Kolme erineva põlvkonna naise jutustatud lugu tulevikust, nimeta maal, linna äärealadel. Tasandik, ääremaa, toksiline tsoon. Tagasiteed Linna ei ole. Tasandikule pagendatakse eksimuste eest või kuna sa lihtsalt ei ole enam Linnale vajalik. Elu Tasandikul on trööstitu, inimesed elavad reostatud keskkonnas, epideemiate küüsis, pidevas puuduses, külmas ja näljas. Inimeste tööks on ümbertöödelda Linna jäätmeid. Toitu ja muud saab talongide eest, vaba aeg kulub materiaalsetele muredele, järjekordades seismisele ning, vahetuskaubandusele. Sabine, Astrid ja Marie (vanaema, tütar ja tütretütar) elavad Tasandiku vanas rajoonis. Sabine ja Astrid elasid varem Linnas. Pagendatu eluga on üksnes kohanenud Sabine, kes korjab ja kasvatab taimi vanas mahajäetud toiduainetetehases. Astrid kõnnib ringi justkui unes, olles oma mõtetega kinni minevikus ja mälestustes. Ta tahab oma tütre Mariega pääseda tagasi Linna Marie isa juurde. Marie pole küll kunagi Linna näinud, kuid väikeste infokildude ja fotode abil, mis tal sorteerimisliinil töötades on õnnestunud näpata, on tal Linnast tekkinud idealiseeritud ettekujutus ning ta arvab, et kuulub just sinna.
Katrina Kaldalt on varem ilmunud: "Eesti romaan" 2011 ja "Jumalate aritmeetika" 2014.
Kommentaarid
Postita kommentaar