Nina Lykke on väga huvitav Norra kirjanik, kelle uut raamatut ma põnevusega ootasin. On ju tema Põhjamaade romaani sarjas ilmunud vaimukas “Surmahaigus” perearst Elinist olnud lugejate seas menukas ja hinnatud.
Nüüd ilmunud romaan “Ega me siin lõbu pärast ole” on ootamatu ja üllatav, sest oma kuulsusesära kaotanud kirjanik Knut ei ole just eriti meeldiv tegelane. Knuti läbimurdeteose ilmumisest on möödunud kakskümmend aastat, kirjutamine on muutunud ebaõnnestumiste tõttu vastumeelseks ja igavaks. Et mingilgi tasemel ära elada, peab ta töötama hooldekodus valveid tehes, tundes ennast mutrikesena masinavärgis. Seepärast on kutse Lillehammeri kirjandusfestivalile teretulnud vaheldus ning väljapääs rahalisest kitsikusest lootusega heale söögile ja honorarile. Viimased päevad on vaene kirjanik toitunud ainult kuivikleivast, munadest ja naaber Franki veiniriiuli varudest.
Reis Lillehammerisse kujuneb MeToo ja tõsielustaaride poolt tagakiusatud valge keskealise mehe vaevaliseks eneseleidmise teeks. Kuigi sõber Frank oma salaarmastatud abielumehega hõivavad häbematult Knuti hotellitoa, on tal abiks kuninglik taktika - never complain, never explain ja rahulik pingike surnuaial. Ilmselt on mingi süü ka enne vestlusringi “Truudusetus elus ja kirjanduses” manustatud neljal-viiel õllel, et oma kahe verivaenlasega vastamisi olles suudab Knut korraldada üleriigilise skandaali. Ta on jälle tegija.
Kommentaarid
Postita kommentaar