Indrek Hargla "Heade mõrvade linn. Kolm mõrvalugu Tartust"

Sattus ette üks naljakas kriminull.

Indrek Hargla on hakanud välja andma sarja Kriminaalne raamatukogu ja esimene anne ongi seal tema enda “Heade mõrvade linn: Kolm mõrvalugu Tartust”. Ulme, aga selline tõepärane. Tegevus toimub peatselt peale meie aega Tartus ja seetõttu on tegevuspaigad kõik tuttavad. Naljakaks teeb asja see, et vahepeal on riik hakanud kõvasti kultuuri rahastama ja kultuuriühingute ja muuseumide vahel käib võitlus, kes suurema noosi saab. Muuseumid on koondunud huvigruppidesse, neil on oma professionaalsed luuregrupid. Oma huvide kaitseks võib kõne alla tulla isegi mõrv.

Rahad on tõepoolest suured: “Me maksame ühe poogna ilukirjandusliku teksti eest tuhat eurot pluss maksud, metakirjanduse eest kakssada eurot lehekülg. Illustratsioonide eest kolmsada eurot tükk”, ja seda ajakirjas.

Peale kultuuriasutuste pretendeerivad parnassile ka ülikool, mis tahtis muudkui muuseumihoonetesse oma allasutusi ja Lõunakeskus, mis meelitas muuseume veel suurema rahaga, et neist teemaparke kujundada. “See hiiglaslik kompleks sisaldab peale muuseumite veel hotelle, restorane, kõrtse ja spaasid, jõusaale. Asja eesmärk on, et Tartut külastavad turistid ei peaks üldse linna rohkem minema kui kiire trammisõit Emajõe äärde, korraks funikulööriga Toomemäele ja siis paviljoni tagasi, kus nad mitme päeva jooksul saavad sealsamas kätte täieliku kultuuripaketi. Lõunakate kinnisvaraharu töötab praegu selle kallal, kuidas all-linnas vabanenud pinnad endale haarata ja ilmselt luksusüürikorteriteks muuta.” Tartus sõidavd trammid. “Ma läksin üle Vallikraavi silla ja istusin siis Ülikooli raamatukogu juures sinise liini peale. Tramm on suurepärane keskkond, kus kontrollida, kas sind jälitatakse ja mitte et ma seda praegu väga võimalikuks pidasin, tundus siiski mõistlik olla päris kindel. Ma astusin paaris peatuses maha ja siis jälle peale ja tegin neid kõiki tavalisi trikke, aga ei midagi, mul ei käinud keegi kanna peal, mis oli ka loogiline.” Mõrvarid luuratakse välja ja mõnus rahakas kultuurielu kulgeb edasi. Hea ju unistada.

                                Soovitab Leelo