Romaan esimese Eesti Vabariigi diplomaadi Johan Leppiku elust, mis põhineb nii arhiivist leitud kirjavahetusel kui kirjaniku enda fantaasial. Raamatus leiab lähemat kajastamist II maailmasõja aegne ja järgne endiste Balti riikide diplomaatide elu Euroopas, kõige enam muidugi Leppiku enda tegevus. Vaatamata tema tagandamisele järgnenud majanduslikult raskele ajale ja traagilisele olukorrale isiklikus elus, jätkas ta siiski Eesti Vabariigi nimel võitlemist, kirjutades Eesti riigi ebaõiglasest kohtlemisest ajakirjanduses ning aidates hätta sattunud kaasmaalaseid. Vahetult peale saatkonna ruumidest ilma jäämist tutvub Leppik pooljuhuslikult Elsaga, kellega suhtlemine peletab veidi tema üksildustunnet. Peale Elsa Itaaliast lahkumist ilmub, aga lehes artikkel vene spioonipaari tabamisest ja fotol olev naine meenutab, talle hirmsasti Elsat ning mõte sellest, et ta andis vene spioonile kogemata väärtuslikku teavet, piinab teda pikalt.
Elu armastuse leiab Johan Leppik, aga juba üsna kõrges vanuses, abielludes rootslannaga ning kolides Rootsi elama. Rootsis tõmbub Leppik avalikust elust tagasi, ei ole kuigi agar väliseestlaste tegevuses osaleja ning jätkab suhtlemist, vaid väheste inimestega. Oma väikese saare peal, kus nad naisega suvitamas käivad leiab ta lõpuks sisemise rahu.
Johan Leppik pidas terve elu jooksul kirjavahetust mitmete endiste ametikaaslaste, tuttavate ja sõpradega, kes jäid maha Eestisse või olid end laia maailma sisse seadnud, nende hulgas endiste diplomaatide August Torma ja Karl Robert Pustaga, Käbi Laretei ja paljude teistega.
Kommentaarid
Postita kommentaar