Massimo Centini "Maailma vaimne kultuuripärand. Kultuuritraditsioonid ja -nähtused UNESCO esindusnimekirjas"

 

Kunagi väga noorena arutlesime kursusekaaslastega elu üle. Olin veendunud, et kui ükskord saabub päev, mil mul ei ole tekkinud ühtegi uut mõtet ega ideed, mitte ainsatki uut taipamist ja ma ei suuda ümiseda isegi värskeltsündinud viisijuppi, on mu eksistents mõtte kaotanud. Praeguseks olen kindel, et kreatiivsus on inimese kaasasündinud omadus, üks olulisemaid, mis inimesest inimese teeb, isegi kui intellektiga on lood just nii, kuidas kellelgi. Kui loomise vajadusele lisada uute oskuste õppimine ja kaasata kolm suurt I-d: inspiratsioon, intuitsioon ja intellekt, võib sündida suuri asju. Suured asjad on need, mida vajatakse ja mis kestavad ajast aega. Kui kogu käegakatsutav ja materiaalne kõrvale jätta, siis suured on teadmised ja oskused, mida antakse edasi põlvest põlve ning mis on kasutatavad ka tänapäeval. Suured on ka kombed ja tavad, mis on ühele kogukonnale omased ja mis kusagilt aegade hämarusest meieni jõudnuna on järgitavad praegugi. See kõik on vaimne kultuuripärand. Juba aastaid koostab UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi nimekirja, mida täiendatakse igal aastal ja kus on eraldi välja toodud ka kiireloomulist kaitset vajava kultuuripärandi nimekiri. Massimo Centini tutvustab oma raamatus “Maailma vaimne kultuuripärand” väga erinevaid nähtusi, nagu Zafimaniri puidunikerduskunst Madagaskaril, Taquile tekstiilikunst Peruus, Capoeira ring Brasiilias, Kumbh Mela rituaal Indias ja nii edasi. Raamatu lõpus on vaimse kultuuripärandi nimistu, kuhu kuulub ka eesti suitsusaun. (Ah jaa, selles raamatus ei ole küll mainitud, kuna tegemist ei ole maailmaklassi kuuluva staariga, aga vahval kombel ilutseb eestlaste vaimse kultuuripärandi nimistus ka sült.) Tänu põnevale teabele ja rikkalikule pildimaterjalile on see väga inspireeriv raamat tulevaste sisukate reiside planeerimiseks ja kodus viibijale reisimise aseaineks. Lisaks võin kihla vedada, et see raamat pakub üllatusi ning tekitab huvi nii palju, et sa hakkad guugeldama ja lisainfot otsima - mina küll hakkasin!

Panama kaabu

Manner: Lõuna-Ameerika

Riik: Ecuador

UNESCO nimistus alates 2012. aastast

“Meeste riietumisstiili ja elegantsi sümbol- palmipuukiududest valmistatud kaabu- leiutati tegelikult Kolumbuse-eelsel perioodil hoopis Ecuadoris. Heledat värvi ja kerget kaabut kandsid töölised kaitseks päikese eest. See sai populaarseks tänu Panama kanalit ehitavatele töölistele. Panama kaabu on kogu maailmas tuntud tänu kirjanike, haritlastele ja filmitähtedele alates Ernest Hemingwayst kuni Winston Churchilli, Paul Newmani ja Humphrey Bogartini, kes kandsid seda eelmisel sajandil noobli aksessuaarina, nii et sellest sai maitsekuse sümbol. Kuid laiaäärelise kaabu ajalugu on palju pikem. See on pärit Ecuadorist, kus seda tunti jipijapa`na. Euroopasse tõid selle Hispaania konkistadoorid, kellele avaldasid muljet kaabut kandvad pärismaalased. Kerget, heledat värvi ja tänu Panama kübarlehiku ehk toquilla palmi peenelt põimitud kiududele õhku läbilaskev kaabu on täiuslik peakate kaitseks päikese eest.

1906. aastal külastas Panama kanali ehitustandrit Ameerika Ühendriikide president Theodore Roosevelt ja temast tehti Panama kaabuga pilti. Ajalehes New York Times avaldatud foto tekitas sensatsiooni ja sellest ajast alates kasutatkse igal pool mõistet “Panama kaabu”. Tänapäeval valmistatakse neid peakatteid põhiliselt Equadori Manabi provintsis ja Mehhiko Campeche osariigis. Kaabu valmistatkse täielikult käsitsi ja tippkvaliteediga peakatte valmimine võib võtta aega kuni kaheksa kuud.”